Hetkeseisust ja tulevikuootustest

Olavi Kasemaa

Eesti puhkpilli- ja löökpillimängijate konkurss 21. – 27. III Tallinnas Omavahelisel võistlusel, võrdlemisel ja hindamisel on Euroopa kultuuriruumis sajanditepikkune ajalugu. Tänapäeva Eestis toimuvad regulaarsed erialakonkursid alg- ja keskastme muusikaõpilastele. Üleriigilisi, enamasti juba kahe vooruga konkursse, kus osalevad valdavalt üliõpilased ja professionaalsed muusikud, korraldatakse aga sporaadiliselt. Esimene sellelaadne korraldati aastal 1970, järgmised 1978, 1986, 1990 (puupillid) ja 2008. Ainult 1986. aastal ja tänavu olid kaasatud ka löökpillid. Tundub, et kõige rohkem on ürituste läbiviimine sõltunud ikkagi organisaatorite initsiatiivist. Kahel viimasel korral on suure panuse andnud Eesti muusika- ja teatriakadeemia ning Eesti puhkpillimuusika ühing, personaalselt aga kindlasti EMTA puhkpilliosakonna juhataja Toomas Vavilov. Žüriisse, mille tööd juhtis EMTA professor René Eespere, kuulusid Andres Kontus, Neeme Punder, Andres Siitan, Margus Vahemets ja Indrek Vau. Võistluse I ja II voor toimus EMTAs ning lõppkontsert Estonia kontserdisaalis, kus ERSO saatel esinesid esikoha võitjad, dirigeeris Toomas Vavilov. Läbi aegade enim, 55 (registreerus 62) oli osavõtjaid: 12 flöödi-, 2 oboe-, 13 klarneti-, 2 fagoti-, 8 saksofoni-, 2 metsasarve-, 7 trompeti-, 3 trombooni- ja tuuba- ning 5 löökpillimängijat. Aastad ei ole vennad ja instrumentide lõikes on võistlejaid olnud eri konkurssidel kas rohkem või vähem: seekord oli palju klarnetiste ning varasematest rohkem ka flötiste, löökpillimängijaid ja saksofoniste. Esmamuljeid uudisloomingust Pariisi konservatooriumi avamisel 4. VIII 1795 ütles direktor Bernard Sarrette õppeasutuse ees seisvaid eesmärke sõnastades, et puhkpillimängijatele tuleb anda võimalus sarnaselt keelpillidega arendada end häid muusikateoseid esitades ja paluda heliloojatel kirjutada sagedamini puhkpillikoosseisudele. Edaspidisest teame, et traditsiooniks sai iga-aastane uute teoste tellimine lõpueksamiteks ja suur osa sellest muusikast, tuntud konkursisoolode nime all, on saanud lausa krestomaatiliseks ning meilgi palju mängitud. 1986. aasta konkursiks telliti eesti heliloojatelt esmakordselt kohustuslikud palad. Tagantjärele võib öelda, et loodi pretsedent. Tollasest saagist on vahest kõige sagedamini kuulda olnud Eino Tambergi „Huikeid” fagotile, kontsertidel ja eksamitel on kõlanud Mati Kuulbergi, Hillar Kareva (ka plaadistatud) ja Erkki-Sven Tüüri palad.

Tänavuseks konkursiks valmis muusikat kümnel heliloojal: Jüri Reinverel „Legierezza” sooloflöödile, Galina Grigorjeval „Metamorphose” soolo-oboele, Tüüril „Saltatio borealis” sooloklarnetile, Mirjam Tallyl „Jõed” soolofagotile, Helena Tulvel „Nagu jõgi mere poole” altsaksofonile ja klaverile, Tõnu Kõrvitsal „Signaal” ja „Laul” metsasarvele ja klaverile, Märt-Matis Lillel „Fantaasia sul pian’e forte” soolotrompetile, Veljo Tormisel „Suure härja tapmine” tromboonile ja klaverile, Tõnis Kaumannil „Mors et vita duello” tuubale ja klaverile ning Toivo Tulevil „Legatissimo” löökpillidele.

Uudisteosed andsid võistlusele kindlasti lisaväärtuse, tekitasid põnevust ja emotsioone, võimaldasid esinejatel (kes seda suutsid) end mitmekülgsemalt avada. Millised on esmamuljed? Kokkuvõttes mitmetised: erinevad ideed ja erinev teostus, mängijatel erinevad lahendused ja kvaliteet. Olukorras, kus alles puuduvad väljakujunenud kaanonid ja keegi ei söanda veel öelda „nii peab” või „nii mängitakse”, seisab interpreet (taas)loojana tihedalt autori kõrval. Edaspidiseks võiks soovitada heliloojatel konkursipala puhul mõelda täpsemalt adressaadile ja veidi maad kuulata, et valida oma idee elluviimiseks teostatavad tehnikad ja kõlalised väljundid.

Nüüd kõigest veidi lähemalt. Õhku jäi küsimus, miks loobusid flötistid Reinvere esimesest palast „Ricordanza”? Atraktiivne, erinevatele nüüdisaegsetele mängutehnilistele võtetele oskuslikult üles ehitatud ja kuulajate jaoks ühes joones kulgev lugu. Seda mängis ainult Liina Kruglova ja, muuseas, palju suurema emotsionaalse pingega kui klassikat. „Leggierezza” ülespoole liikuvatest ja korduvatest heliridadest suutis kõige paremini terviku vormida Heili Rosin.

Grigorjeva pakkus oboele modernses helikeeles filosoofilist kulgemist läbi muutumise. Juba pealkirja pilt viitab protsessi katkendlikkusele. Heli Ernits võimendas selle vihje liialt üle ja tulemus jäi fragmentaarseks. Noorukese Ingely Laivi esitus oli kompaktsem. Usun, et järgmiste ettekannetega jõutakse tõele lähemale.

Tüür võttis klarnetile partneriks klaveri, ja põhjendatult: lisandus dünaamilist jõudu, energiat. Tänu kolmele „šamaanile” (Signe Sõmer, Helena Tuuling ja eriti Tõnu Kalm) osalesime kolmes omanäolises müstilises riituses. Kuulajate esimene kommentaar: „Vägev lugu!” Tõesti, igas mõttes. Hästi kirjutatud tekst ärgitas mängijate loomingulist indu, suunas emotsioone ja andis ruumi fantaasiale.

Kiirete vältusühikute motoorne kordumine Tally soolopalas fagotile võiks iseloomustada jõgesid, liikumist, kuid sisemine pulss peaks sel juhul säilima ka pauside ajal. Seda aga ei juhtunud ja nii jäi idee lõpuni realiseerimata.

Hoopis teisiti lähenes vete vääramatule voolamisele, allapoole valgumisele Tulve: aeglane tempo ja selle sees esmapilgul küllaltki keerulisse noodipilti kätketud kujundite ja heliridade sisemine liikumisvabadus, aktsendid, multifoonid, bisbigliando sillerdused jm. Kõik see nõudis saksofonistidelt täielikku üleolekut tekstist, partnerite täpset koostööd, muusikalise pinge katkematut hoidmist ja lõppkokkuvõttena terviku loomist. Noorele interpreedile päris raske ülesanne. Paremini õnnestus see Kristiin Läätsel ja Gert-Ott Kuldpärjal.

Tänapäeval mõjub juba tõelise üllatusena, kui keegi kirjutab lihtsalt imeilusa loo. Ei, mitte mingit kitši, vaid mõeldes just sellele pillile – metsasarvele, kargelt ja siiralt. Järjekordne südamest tulnud helind T. Kõrvitsalt. Muusika sisu edastas Kreete Perandi, tehes seda märgatavalt paremini kui Mozarti II sarvekontserdis.

Täieliku kontrastina selle kõrval mõjus Lille pala soolotrompetile: kuna esitajad ei suutnud end tehniliselt ilmselgelt liiga raskest tekstist „läbi närida”, jäi muusikaline sõnum kuhugi noodirägastikku. Mulle siiski kõige arusaadavama variandi esitas Aarne Ots.

Kui küsisin tromboonimängijatelt arvamust Tormise regilaulul põhineva kompositsiooni kohta, noogutati rahulolevalt – see jääb repertuaari. Nii Ingvar-Vilmar Leerimaa kui Toomas Vana esitus oli suhteliselt sarnane.

Kaumanni dramaatilise pealkirjaga tuubaklaveri lugu iseenestest nii sõjakas ei olnudki, pigem kulges läbi rütmide ja kujundite suhteliselt rahumeelselt. Omaette klassist oli Madis Vilgatsi suurepärane ettekanne.

Löökpillimängijad võivad rahul olla: huvitav kompositsioon Tulevilt. Autor omakorda võib rahule jääda sisukate esitustega. Publiku kiitus loomulikult mõlemale. Järjekordselt hiilgas Heigo Rosin – hea mäluga (esiettekanne ja peast!), musikaalne ja tervikut loov.

Põgusalt võistlusest

Nii kõnedes kui ka omavahelises vestluses on toonitatud, et toimunu andis hea ülevaate meie puhkpilliõpetuse hetkeseisust ja tulevikuootustest. Mõnes mõttes oleks asi nagu korras: on tipud, on sinnapoole püüdlejad, kuid erialade lõikes jääb pilt ebaühtlaseks.

Flöötide kandepind on üle riigi lai ja eliit koondub muusikakeskkooli, Müürsepa ja Vinkli III koht on suurepärane tulemus, süsteem töötab. Konkursi kulgu jälgides tekkis küll kartus, et meie varasemalt nii särav täht Heili Rosin on üle ekspluateeritud, peame oma andeid paremini hoidma.

Oboe-eriala tugibaasiks on samuti TMKK, Laivi III koht ja suhteliselt suur erialaklass on selle tagatiseks. Ernits tuli siiski Elleri koolist, kahel korral järjest on ta saavutanud konkursil teise koha ja õpingud doktorantuuris jätkuvad.

Vahepealsest madalseisust on kosunud klarnetieriala, tugev klass õpib praegu Tartus Elleri koolis ja TMKKs. Akadeemias õppijaid jätkub, hästi esinesid Sõmer ja Tuuling. Kalm on praegu Tartus võtmepositsioonil.

Fagottidega kahjuks asi nii roosiline pole, õpilasi on väga vähe ja eredaid tippe pole. Klassikalise saksofoni eriala on „tänu” popdžässi osakonna üliagarale tegevusele Otsa koolis ennast ka EMTAs kõvasti koomale tõmmanud, kuid Elleri kooli baasil ning TMKK ja Otsa kooli toel on võimalik areneda. Konkursi tulemustega saab rahule jääda, ikkagi II ja III koht – loodame, et ega esimesedki tulemata jää. Väike kripeldus on hinges sellest, et väga ilusa klassikalise tooniga ja musikaalne Tanel Koho ei mahtunud II vooru.

Sellist aega, kui üleriigilisel konkursil võistles kaheksa (1978) või viis (1986) metsasarvemängijat, kas enam tulebki. Ei ole siin suutnud murrangut tuua ei omad ega külalisõppejõud. Vahest liiga pessimistlik tõdemus, kuid orkestrid vajavad tulevikus nii soliste kui ka stabiilseid II-III-IV partii mängijaid – aga kust neid võtta?

Trompetite saak jäi tänavu kesiseks. Kandepinda oleks nagu piisavalt: nii Elleri kool kui ka muusikakeskkool annavad lõpetajaid, tegeldakse noortega, käiakse konkurssidel ja korraldatakse neid regulaarselt ise, tegutsevad ansamblid-orkestrid. Ometi puudub nõutav kvaliteet ja pole eredaid soliste.

Trombooniõppijaid on koolides ja akadeemias suhteliselt vähe, kuid mingi järjepidevus toimib, sama võib öelda ka tuuba kohta. Viimastega võrreldes löökpillieriala lausa õilmitseb. On õppijaid, on andeid.

Lõppkontsert ERSOga

Väga uhke finaal. Esinesid parimatest parimad. Kõik nagu klappis, kuid ainult üks solist neljast – tubist Madis Vilgats suutis pakkuda midagi enamat kui II voorus. Tuli lavale, võttis pilli ja … täitis suure saali häälega, võistles orkestriga, ka piano’s, tegi, mis tahtis. Teiste puhul jäi osa sellest, mida me kahes voorus imetlesime, veidi orkestri varju. Kas kogemuse puudus? Ilmselt ka seda. Suurem ruum nõuab rohkem energiat
ja orkester ei ole nii paindlik kui kammerpartner. Ajapikku on siiski kõik omandatav, peaasi et jätkuks tahet oma annet edasi arendada.

Tervikuna üritus õnnestus, hinges on hea tunne, et oleme sellest osa saanud. Loomulikult nõudis see nii osavõtjatelt kui ka korraldajailt erilist pingutust, kuid tulemus on seda väärt. Konkurss iga nelja aasta järel võiks muutuda traditsiooniks. Eks aeg näita, milline muusika tulevikus kõlama jääb ja millised muusikud seda esitavad.

*

Tulemused
 
Flööt: I Heili Rosin, III Kristin Müürsepp ja Anete Vinkel, diplom Liina Kruglovale.
 
Oboe: II Heli Ernits ja III Ingely Laiv
 
Klarnet: I Tõnu Kalm, III Signe Sõmer ja Helena Tuuling
 
Fagott: diplom Kadri-Ann Sussile
 
Saksofon : II Gert-Ott Kuldpärg, II Kristiin Lääts, diplom René Laurile
 
Metsasarv: diplom Kreete Perandile 
 
Trompet: diplom Märt Metslale ja Aarne Otsale
 
Tromboon : diplom Toomas Vanale ja Ingvar-Vilmar Leerimaale
 
Tuuba: I Madis Vilgats, diplom Lauri Levistule
 
Löökpillid: I Heigo Rosin, III Tiit Joamets, diplom Brita Reinmannile

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming