„Hingelindude” lend

Igor Garšnek

Tallinna Filharmoonia kontserdisari „Viva oratorio! / Hingedepäev”: Rein Rannapi „Hingelinnud I ” (tekst Indrek Hirv, esiettekanne), solistid Bonzo  ja Kaisa Padur, ETV mudilaskoor, lastekoor ja vilistlased ning Tallinna Kammerorkester Toomas Vavilovi dirigeerimisel 2. XI Tallinna Jaani kirikus. On saanud heaks tavaks, et hingedepäeval (2. XI) korraldatakse ikka mõni kena ja sisukas kirikukontsert. Tallinna Jaani kirikus tuli kontserdisarjas „Viva oratorio!” esiettekandele Rein Rannapi verivärske koori-orkestriteos „Hingelinnud I ” Indrek Hirve sõnadele. Selle esituskoosseis oli veidi tavatu: peale Tallinna Kammerorkestri osalesid  ettekandel veel ETV lastekooride kolm komplekti (mudilas- ja lastekoor ning vilistlased) ning solistidest folklauljana tuntud Bonzo ja 9aastane lapssolist Kaisa Padur (kes oli hästi tubli!). „Hingelindude” muusikalist lendu juhtis kindlakäelise dirigendina Toomas Vavilov. 

Eks Rannapi muusika ole ju tuntud publikumagnet:  enne kontserti tungles rahvamass nii pikas piletisabas, et see ulatus kiriku ukselt lausa poole Vabaduse platsini. Ja kõigile huvilistele kirikus istekohti ei jagunudki. Kui „Hingelindude” kompositsioonilisest ülesehitusest rääkida, siis žanrimääratluselt on see pigem ulatuslik laulutsükkel kui kantaat või oratoorium, kuna koosneb 36 laulust koorile ja/või solistile. Äsjasel kontserdil kõlas siiski vaid 20 laulu, mis oli paras valik umbes tunniseks kontserdiks.       

Teine asi, mis torkas „Hingelindude” tsükli puhul silma, oli osade lühidus – iga laul kestis keskeltläbi paar-kolm minutit. Ilmselt on selle tinginud Indrek Hirve luuletuste miniatuursus. Seetõttu kujunes teose esitus aga niivõrd mosaiikseks, kohati isegi epigrammiliseks, et mingist muusikalisest arengudramaturgiast rääkida ei saagi. Arvan, et „Hingelindude” ettekanne oleks sidususe mõttes päris palju võitnud, kui Vavilov juhatanuks neid laule attacca, tegemata iga loo  järel aplausiks väikseid pause.     

Sellele vaatamata peab märkima, et Rein Rannap paistab heliloojana olevat praegu üsna heas tuules. „Hingelindude” esmamulje on meloodiline, valdavalt mažoorsete, heakõlaliste harmooniatega muusika, kus omavahel põimuvad popmuusika intonatsioonid ja kohati minimalistlik väljenduslaad. Kuna tegemist oli lastekooridega, siis oli teose koorifaktuur võrdlemisi läbipaistev ja lihtsakoeline, kuid mitte primitiivne. Rannap  oskab osavalt vältida riskantseid, äärmuslikke registreid nii kõrges kui madalas tessituuris – nimetagem seda kunstipäraseks „riskide maandamiseks”. Mis puutub „Hingelindude” orkestratsiooni, siis leidsin huvitaval kombel mitmeid kokkupuutepunkte Rannapi ligi 30 aastat tagasi kirjutatud „Noortekontserdiga” (kuulasin selle salvestist hiljaaegu), eriti just motoorse liikumisega episoodides. See-eest meloodiliste numbrite orkestratsioon (nt „Puud kasvavad vaikselt”) meenutas  kohati James Lasti kunagise kergemuusikaorkestri sätteid. Peab veel märkima, et Rannap laiendas TKO keelpillikoosseisu mitme lisainstrumendiga, nii olid partituuri lisatud trompet, naturaalkitarr, harf ja löökpillid. See andis helipildile muidugi huvitavaid värve juurde, näiteks torukellade pühalik kõla loos „Pilvepadjal istub taevaisa”. „Hingelindude” põhisolisti Bonzo mehine vokaal täiendas lastekooride hõbedaselt kõlavat häälespektrit hästi tasakaalustatult. Bonzo paistis  olevat täiesti omas elemendis – nii mõneski laulus (eriti „Su tiivad on valla”) meenutas tema tundeline, samas karge hääletämber koguni Tõnis Mäe väljenduslaadi. 

Ega see ju paha ole, kui miski midagi meenutab; see käib ka Rannapi „Hingelindude” muusika kohta. Tajusin näiteks kahes laulus („Hingelind  magab seal üleval” ja „Kuuvalgus”) mingit intonatsioonilist puutepunkti varajase Pink Floydiga. Ja see, et Rannapi praegune käekiri meenutab kohati ka varajast, Ruja-aegset Rannapit, on ju täiesti loomulik. 

Kokkuvõttes oleks see muusikaõhtu pakkunud väga värskeid elamusi, kui poleks olnud paari  häirivat tõrvatilka väikelaste kõrvulukustava röökimise näol. Siinkohal üleskutse noortele emmedele: jätke oma titad hoidjatädile, kui kontserdile tulete. Sest rumal pole mitte beebi, kes karjub, vaid lapsevanem, kes sülelapsega kontserdile läheb.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming