„Hingelinnud” lendasid jälle

Mart Jaanson

„Hingelindude” esimene pool kõlas läinud aasta hingedepäeval Tallinna Jaani kirikus (vt Igor Garšneki arvustust „„Hingelindude” lend” 12. XI 2010 Sirbis) ja seda ma pole kuulnud. Mida öelda teise poole alusel, mis kõlas vaikse laupäeva õhtul Tartus? Tegemist oli tellimusteosega hingedepäevaks ja ülestõusmispühadeks.  Tellijad aimasid hästi publiku ootusi ja tellimuse teostajad aimasid hästi tellija ootusi.        Tulemuseks on ilus lüüriline tekst Hirvelt ja ilus südamlik muusika Rannapilt.       

Võib-olla liigagi ilus. Tellija arvestas, et Eesti publik tahab nimetatud kirikupühade ajal kuulata süütuid lastehääli, lastepärase kujundimaailmaga tekste ja lapselegi seeditavat muusikat.       

Ja tal oli õigus, sest kirik oli rahvast täis.  Ent ometi, mis on nende kirikupühade sõnum? Hingedepäev on aeg meie palveteks puhastustules põlevate hingede eest. Vaikne nädal (kontserdid ei toimunud sugugi ülestõusmispühadel, vaid suurel reedel ja vaiksel laupäeval) aga aeg mälestamaks Jeesuse teenimatuid kannatusi ja kohutavat surma. Nimetatud kirikupühade sõnum on seega pigem täiskasvanulikult tõsine kui lapselikult muretu.     

Mitte et seda ei tohiks esitada lapsed ja et seda ei tohiks lapselikult vastu võtta, vaid sõnum ise  peaks jääma adekvaatseks. Ja nõnda seostus „Hingelinnud” nende kirikupühadega umbes samuti nagu pühadekaart kirjaga „Season’s Greetings” – kõik on õige, kuid esile on toodud nähtuse lai ääreala ja mitte tuum.   

Aga kordan veel: tellijad ja tellimuse täitjad olid oma tööd teinud hästi ning kõik oli etteantud  piirides nauditav. Indrek Hirvel oli tekstide loomisel palutud nähtavasti lähtuda Michal Snuniti tuntud raamatust „Hingelind”, sest miks muidu projitseeriti kirikusaalis suurele ekraanile Reti Saksa illustratsioone nimetatud raamatule. Mida tahab ütelda Michal Snunit oma teosega „Hingelind”? Minu meelest seda, et inimene ei tohiks unustada: inimene pole mitte ainult mõistus, mida saab arendada õppimisega, ja keha, mida saab korras hoida meditsiiniga, vaid ka hing, mis ei kuulugi talle. Hingelind elab justkui oma elu.         

Oli kuulda, et Hirvele Snuniti teema päriselt ei sobinud. Tema hingelindude seos inimestega  pole nii vahetu, pigem on inimene ja tema maailm hingelindudele puuriks. Sest „hing on prii” (nr 11). Enamus kosmilises avaruses hõljuvaid hingi on head („aga ma vilistan vii”, nr 7), aga on ka kurje hingi („kurjade häältega mustad linnud”, nr 9). Hirv küsib ka: „kust te tulete – väikesed linnud / kuhu te küll kaote”. Ja vastab üsna piibellikult: „nagu päev õhtutuules / rahuneb Jumala juures mu hing”. Rein Rannapi muusika sekundeeris kenasti  tekstile. Vokaalpartiid kuuldusid olevat kergesti lauldavad. Torkas kõrva, et meloodiad koosnesid tihti kolmkõla (nt nr 3 „Kodu on kaugel”) või septakordi (nt nr 10 „Vaatan sulle silma”) nootidest, mida saatis astmeline diatoonika – üsna arvopärdilik kompositsiooniprintsiip! Tekst allus reinrannaplikult pigem meloodiale (lühikesed korduvad meloodiavormelid) kui vastupidi.     

16 mõneminutilisest laulust tulenev süidilikkus ei häirinud üldse, keegi ei kippunud ka osade vahel plaksutama. Laulude stiil kaldus kerge muusika poole, kuid Rannap suutis ka nii olla vaheldusrikas: uuslihtne väljenduslaad (nr 1 „Taevas on tuhandeid teid”) vaheldus rumbarütmi (nr 5 „Tule tähtede alla”), bluusi (nr 11 „Hing on prii”, nr 15 „Uned on väsinud”) ja muude liikumistega. Tsükli süngeim tekst nr 9  „Mustad linnud” on saanud ehk liiga vähedramaatilise lahenduse: kõrv tabas seal vähendatud juhtseptakorde, mis tänapäeva inimeses suurt dramatismitunnet esile ei kutsu. Orkestratsioon kõlas ilusti, helirežissöör oli tasemel. Neli keelpilliorkestrit „värvivat” lisapilli trompet, harf, naturaalkitarr ja löökpillid olid vajalikul määral kuulda ja nende partiid sobisid hästi kõlakangasse. Vahel tuli meelde mõni Stingi lugu. 

Ka esituskoosseis tegi oma tööd hästi. ETV lastekoor (kellele teos on ka pühendatud) kõlas paindlikult ja puhtalt. Solistid – nii suur Bonzo kui ka väike Kaisa Padur – oskasid end vajalikul hetkel maksma panna. Orkester mängis oma tuntud headuses. Dirigent Toomas Vavilov hoidis kõike toimuvat leebe kontrolli all.  „Hingelindude” seekordne lend õnnestus. Aga hinged – kui palju toitu said nemad?       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming