Hirmuunenägu, mis lõppes hästi

Heili Vaus-Tamm

ERSO kontsert 29. II oli mitmes mõttes ekstreemne ja pakkus publikule kaasaelamist ning reageerimist mitte just tihti tekkivatele olukordadele. Ebaõnnestumisi ja ehmatusi, aga ka vastaspoolust – eneseületamist ning kirgastumishetki oli keskmisest rohkem. Kui eeloleval Birgitta festivalil tuleb uue žanrina ettekandele Gidon Kremeri muusikuelul põhinev lavastus pealkirjaga „Suur õudusunenägu”, siis kõnealusel kontserdil oli just neid ehmatavaid lavalisi momente, mida näitab Kremer suvel Pirital. Aga et sellise karisma ning kuulsusega kunstnik toob publiku ette ja mängib selles „ebaõnnestumiste komöödias” ise kaasa, annab meile julgust kõnelda ka selle kontserdi polaarsustest.

Prokofjevi süit balletist „Romeo ja Julia” tundus algul olevat kuidagi harali ja ebakindel. Helilooja poolt vägagi erinevate karakteritega osade temaatiline materjal ei pakkunud midagi uut ja mõjus nivelleeritult. Dirigent Jüri Alperten on öelnud, et umbes kord aastas toob ta ERSOga programmi välja. Tekkis nukker tunne, et kas seekord lähebki siis ilma millegi eriliseta mööda. Aga ei!

Kava „Romeo ja Julia” süidi ning „maailma populaarseima” klaverikontserdiga on ju kuulatav ning värvikas – toob hulga publikut. See seab esitajatele aga ootuse, et näidataks oma kontseptsiooniga midagi, mille pärast just see kava publiku ette toodi. Ega kontsert pole plaadikuulamine, et paned aga jälle peale ja kuulad tuttavat muusikat.

Algul kuulasingi muusikat. Lavamuusika selgusega kostsid orkestrist tütarlaps Julia kergejalgne jooks ja unistuste maailm, paater Lorenzo mõõdukas astumine. Tants oli juhatatud dirigendi poolt mõõdukalt ja eemalt vaatavalt. Süidi osas „Romeo ja Julia enne lahkumist” hakkas juba midagi ettekandelist huvi pakkuma, oma hapra iluga kraapis hinge „Antilli tütarlaste tants”. Kaasa elama panid klarneti (Toomas Vavilov) ja vioola (Rain Vilu) hingestatud soolod. Samas olid mõned orkestriakordid harali ja tõid maa peale (ehk ametliku kuulaja rolli) tagasi.

Ent osaga „Romeo Julia haua juures” algas hämmastav ja võimas mentaalne tõus. Need tunded, mida noorte armastuses seni vaid pastelsetes toonides aimata võis, olid äkki lahti kistud ja omandasid lõpliku ning fataalse värvingu. Ja orkester andis endast parima. Kohati oli kuulda hämmastavalt head, tihedat, tunnete kõrgepingel vibreerivat tooni. Nooruki terav, eluraskustega harjumata valu oli kõrvulukustav oma appikarjes. Siin tuli esile ka dirigent Jüri Alperteni parim külg: oskus muusika vabalt voogama panna, ise justkui mitte midagi sinna juurde tehes. Kompositsiooniliselt liitus sügava tessituuri raskete sammudega kättesaamatus kõrguses vihisev valu. Ja keskel vaakum… psühholoogiliselt väga mõjus kompositsioonivõte.

„Tybalti” osas haaras jällegi teose fookus – katkendlik, hakitud, robotlik, ebainimlik ehitus. Helilooja idee teostumisele aga andis palju juurde võimekas tšellorühm oma kontsertmeistri Pärt Tarvasega, vask- ja löökpillide ägedus, energiat andev harf. Lõpuks vägagi elamuslik esitus. Küll veidi teises arenguskaalas, mis heliloojal mõeldud, aga publikule mõjuv ikka.

Peep Lassmann oma Tšaikovski I klaverikontserdiga oli nagu haavatud hiiglane. Alguses haaras suurus, ainult aastakümnetega kogunev üleolek, maestro küps filosoofilisus. Samas ehmatas tehniline ebaõnnestumine, orkestrist lahusolek. Vahepeal lisasid oma poolt „hirme” puhkpillide valed sisseastumised. Nii et materjali hirmuunenäoks kui palju.

Ja järgnevalt sõnum publikule, mille viimane väärikalt kinni püüdis ja suurejooneliselt tagasi saatis. Sellist suhtlemist interpreedi ja publiku vahel ei kohta just tihti. Pärast mõnda ebaõnnestumist (mis oleks enamuse interpreete lihtsalt endast välja viinud), rabas Peep Lassmann kuulajat taas tugeva süvenemisega. Nagu poleks vahepealne teda mitte üks raas kõigutanud. Milline võime! Tavaliselt läheb siis interpreet närvi, kaotab kontsentratsiooni ja hakkab materjali esitama võimalikult püüdlikult, aga pinnapealse emotsionaalsusega. Vahepealne ebaedu justkui halvab ta võime teha seda, mida ta muidu oskaks. Aga siit EMTA rektori, professor Peep Lassmanni eeskuju noortele muusikutele: saada momentaanselt tagasi enesevalitsemine ja tuua muusikalised mõtted segamatult kohe jälle publikuni, on juba midagi väärt. See maandas ka kuulajate hirmud ja viis jälle tagasi muusika juurde.

Ning saal reageeris tormilise aplausiga. Austuse ja kaasaelamisega inimlikule võitlusele.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming