Hommikueine Los Angeleses: muutustest popmuusika tarbimises*

CHRISTIAN FISCHER

New Yorgil oli kuulus klubi CBGB, Los Angelesel Whisky a Go Go. Hamburgi Starclub aga oli juba 1969. aastal uksed sulgenud. Saksamaa oli igav. Ameerika põnev.

New Yorgil oli kuulus klubi CBGB, Los Angelesel Whisky a Go Go. Hamburgi Starclub aga oli juba 1969. aastal uksed sulgenud. Saksamaa oli igav. Ameerika põnev.

Wikimedia Commons

1980ndate alguses, kui olin just teismeikka jõudmas, avanes mu vanemal vennal võimalus viibida paar kuud LA-s. Wow! Kui ta tagasi tuli, jalas kuluvad Levis 501 teksased ja kauboisaapad, seljas valge T-särk (üleskeeratud varrukatega!) ja peas ekstravagantne õlgkübar, põhjustas see meie väikeses Lõuna-Saksa provintsilinnakeses parajat furoori. Mu vend pajatas õhinal asjadest, mida oli näinud ja kogenud: Towerrecordsist, Hard Rock Café’st, ja kuidas ta Tina Turneri trummariga võistu oli mänginud. Tina Turner ei kuulunud just meie kummagi lemmiklauljate sekka, aga kahtlemata oli ta staar ning tema trummar loomulikult professionaal. Ja veel Los Angelesest! Toona külastas mu vend meie Ameerika onu, kes korrespondendina Suure Lombi tagant Lääne-Saksa ajalehtedele ja ajakirjadele inglite linna kõmu-uudiseid vahendas. Lisaks oli onu juhtida LA saksakeelne raadiosaade. Onu suurde plaadikogusse kuulusid ebareaalsed viisteist tuhat helikandjat. Ta kogus plaate, ja tema töö iseloomu tõttu ei katkenud uudisloomingu juurdevool sellesse suurepärasesse kogusse hetkekski. Iga kord, kui onu meid Saksamaal külastas, tõi ta külakostiks kaasa värskeid LPsid ja maksisingleid otse Los Angelesest. Plaatide hulgas leidus nii lettidele seisma jäänud kraami kui ka tõelisi pärleid. Iga pärli avastamine tegi minust ja mu vennast korraks jälle üle linna poisid. Asjaolu, et plaadid tulid otse Ameerikast, vajutas neil kõlavale muusikale toonaste Saksa noorte meeltes juba automaatselt kvaliteedipitseri. Meile tundus, et USA popmuusika on kuidagi innovatiivsem kui saksa popp, mis lihtsalt kõike ameerikalikku kopeeris. New Yorgil oli kuulus klubi CBGB, Los Angelesel Whisky a Go Go. Hamburgi Starclub aga oli juba 1969. aastal uksed sulgenud. Saksamaa oli igav. Ameerika põnev.

Alates 1980. aastatest on muusikaturg, s.t viis, kuidas muusikat tarbitakse, kogu maailmas väga palju muutunud. Los Angeles on jätkuvalt maailma meelelahutustööstuse olulisimaid keskusi. LA kohta käivad vested ja müüdid, paljud neist tekkinud Hollywoodis, on aastakümneid kujundanud ja hoidnud ideaali kuldsest läänest, kus kõik on võimalik. Unistuste ja soovide projektsioonipinnana mõjub California veel tänagi õnneotsijaile kui magnet. Veelgi enam, Californias asuv Silicon Valley on ju tänast digitaalset ajastut iseloomustavate tehniliste innovatsioonide läte, kus asuvad tihedalt üksteise kõrval globaalse haardega ettevõtted nagu Facebook, Apple, Google jt. Loomulikult on Hollywood, Los Angeles ja California ka kui omaette kaubamärgid, millest saavad kasu kõik LAs pesitsevad loomemajanduse harud. Võimalik, et just Los Angeleses toimivad muusika-, filmi-, televisiooni- ja reklaamitööstus sümbiootilisemas suhtes kui kusagil mujal. Näitena Warner-kontserni eri harud, mis on võimelised koostöös tootma üha uusi staare, keda turustatakse läbi „oma maja“ seriaalide, filmide ja telesaadete. Kui nüüd aga puhuda California kullatolm kõrvale ja suunata pilk muusikatööstuse tänasele seisule, selgub, et vähemalt muusika osas on California kunagine hiilgus suures mängus tuhmumas.

Peamised põhjused, miks ja millist muusikat inimesed kuulavad, on alati samad. Muusikat tarbitakse näiteks lõdvestumiseks, teadliku osana elustiilist, teatud sotsiaalsesse gruppi või klassi kuulumise või mittekuulumise väljendamiseks või lihtsalt muusikast saadava naudingu pärast. Seejuures on radikaalselt teisenenud üks muusikatarbimise tahke, nimelt muusika kuulamise tehnilised võimalused. Käsikäes digitaalse muusikaturu tekkega on teisenenud ka muusika turustamise viisid, seejuures müüakse klassikat tänapäeval samamoodi kui poppi ja vastupidi. Rahvusvaheline mõtlemine! Ameerika päritolu helilooja, minimalistliku muusika pioneer Steve Reich põhjendab enda muusikalise käekirja kujunemist eelkõige teadliku eemaldumisega euroopalikust muusikatraditsioonist, Viini koolkonna (Schönberg, Berg jt) tugevatest mõjutustest, ning taotlusega teisendada klassikalises muusikas valitsev harmoonia- ja rütmikäsitlus kaasaegsele kuulajale vastuvõetavaks. Reichi minimal music on üks 1950ndatel Ameerikas levinud kõrg- ja triviaalkultuuri piire hägustanud ilmingutest. Kõrg- ja popkultuuri sulandumine leiab kõige intensiivsemalt aset just Californias ning on osalt seotud ka ameerikaliku muusikaharidusega, mille üheks eesmärgiks on lõpetajate võimalikult hea positsioon hilisemal tööturul. Näitena võib tuua filmimuusika õppe UCLAs, mille raames noortele heliloojatele selgitatakse, kuidas kunstilised elemendid valada kommertslikku vormi, et need omakorda sobituksid lõpp-produkti ehk filmiga. Tööturul on taolise laiendatud haridusega heliloojatel vähemalt teoreetiline konkurentsieelis võrreldes kolleegidega Euroopa muusikakõrgkoolidest, kus kunst- ja popmuusikat viljeldakse ikka veel rangelt eraldiseisvate distsipliinidena. Ka asjaolu, et filmitöösturid ei kohku tagasi ikoonistaatuses helilooja Arvo Pärdi muusika kasutamisest Hollywoodi kassahittide taustamuusikana, kõneleb teistsugusest, ameerikalik-pragmaatilisest suhtumisest kõrgkultuuri.

Ameerika kultuuri mõju Euroopa meelelahutustööstusele on vaieldamatu. Eriti tugevalt olid ja on ameerikalikud vibe’id tunda Saksamaal, mille lääneossa jäid USA baasid ka aastakümneteks pärast sõda. Lisaks Hollywoodi filmitööstusele on angloameerikalik mõju täna vähemasti sama selgelt tajutav raadios – omakeelse muusika kasin osakaal edastatava muusika koguhulgas on valus probleem paljudes riikides. Ja ikkagi on suur osa Euroopa raadiokanalites mängitavast muusikast jätkuvalt ingliskeelne, mistõttu inimeste alateadlik tõmme kõige angloameerikaliku poole tundub igati mõistetav ja loogiline. Alates 1980ndatest on Euroopa kultuuri amerikaniseerumise osas kosta ka vastuhääli, mistõttu toodetel „made in USA“ pole täna tingimata enam taolist ikoonilist staatust kui 30 aasta eest.

Umbes XX sajandi keskpaigast on muusika muutunud järjest mobiilsemaks ning muusika hind aina madalamaks. Muusikalise portatiivsuse areng, mis kord algas kaasaskantavatest makkidest-raadiotest, ning on läbi taskuversioonis kasseti- ja CD-mängijate kulgenud väikeste MP3-mängijate ning nutitelefonideni, on muutnud muusikanautlemise äärmiselt enesekeskseks tegevuseks. Oma teedrajavas artiklis „Der Walkman-Effekt – Neue Konzepte für mobile Räume und Klangarchitekturen“ („Pleieriefekt: mobiilsete ruumide ja heliarhitektuuri uued põhimõtted“) kirjeldavad autorid C. W. Thomsen, A. Krewani ja H. Winkler, kuidas inimeste maailmataju on seoses akustilise keskkonna laienemise ning individuaal-mobiilsete helimaastike tekkega teisenenud. Asjaolu, et muusikamaitse ja kuulamisotsustused on osa inimese identiteedist, on aga püsinud konstantsena. Huvitav on seejuures nüanss, et muusikamaitse kaudu määratleb kuulaja esmalt enese mittekuuluvuse ja alles seejärel kuuluvuse mingisse sotsiaalsesse, etnilisse vms gruppi. Just sel põhjusel piisab ühele Saksa väikelinna noormehele selgete kategooriatunnustega muusikastiilist, milleks võiks olla näiteks USA lääneranniku hiphop, et tõmmata enda ja oma vanemate või kohaliku puhkpillikapelli vahele rasvane eraldusjoon.

Võimalus kuulata muusikat, olles teel kusagilt kuhugi, võimendab muusika mõju. Igaüks, kes kordki elus, kõrvaklapid peas, õhtusel tipptunnil metroorongis teiste kehade vahele litsutuna kodu poole sõitnud või end läbi suveturistidest ummistatud vanalinna tänavate pressinud, on füüsilisest ebamugavustundest hoolimata tajunud teatavat eraldatuse tunnet, isiklikku mulli, kuhu ülejäänud maailm ei pääse. Lõppeks tuleb meeles pidada, et (muusikaline) identiteet on suhteliselt püsiv. Kes kord nooruses kaifinud the Doorsi (pärit LAst!), Guns’N’Rosest (pärit LAst!), või Red Hot Chilly Peppersit (pärit LAst!), jääb nende muusika suhtes ilmselt kogu eluks positiivselt meelestatuks.

Digitaalse meedia ajastul väheneb inimeste kokkupuude reaalsete helikandjatega. Ilmselt on paljudele tänastele noortele muusikakuulajatele mõistatuseks vinüülplaatide ümber jätkuvalt heljuv kultuslik aura. Nad pole oma elus kunagi osa saanud plaadipoe-riitusest, mõnutundest, mis valdas omaaja melomaani, sirvides vinüüle, neid virnast üksteise järel välja tõmmates, uurides-puurides ja tagasi asetades. Ka muusika kopeerimine on tänu digimeediale lihtsam kui kunagi varem, vaatamata loometööstuse lõpututele püüdlustele massilist kopeerimist kuidagimoodi kontrolli alla saada. Meenutagem aegu, mil melomaanidel kulus tunde ja isegi päevi, et oma lemmikmuusika vinüülplaatidelt reaalajas ühele kassetile ümber mängida. Võimalus CD- või MP3-formaadis andmeid piiramatult ja kvaliteetselt reprodutseerida, vähendab mingis mõttes ka üksikteose väärtust. Samuti kaotab tähenduse muusika päritolu. Loo pealkiri, autori või esitaja nimi ilmnevad salvestatud andmete kujul vaid muusika kuulamise hetkel. Kus linnas või millises stuudios muusika on salvestatud, jääb kuulajale enamasti teadmata ega mängi muusikateose soetamisel mingit rolli. Adele, Justin Bieber või Coldplay, kelle lood müüvad miljonites eksemplarides, on tarbijale osa globaalsest muusikaturust. Kui paljudele tänastest tavakuulajatest on oluline nende artistide päritolu? Ostuotsus sünnib sellest sõltumata.

Internet on saanud iseenesestmõistetavaks muusika soetamise kanaliks ja muutnud suhet kuulatavasse. 1980ndatel oli asi lihtne. Mu onu tõi meile plaate, mis tal endal üle jäid. Meie vennaga kuulasime plaadid ära ja liigitasime nad kas heaks või halvaks. Põhimõtteliselt käis asi samamoodi nagu plaadipoes. Otsid, kuulad, ostad. Onu kaasatoodud plaatide läbikuulamine võttis päevi ja nädalaid, ja ehkki hindamise põhikriteerium oli ikkagi muusika ise, ei pääsenud karmist kriitikast ka plaadiümbrise kujundus ja muu atribuutika. Plaat kas meeldis ja rändas kappi teiste plaatide juurde või ei meeldinud ja maandus taaskasutuspoes. Toimus teadlik otsustusprotsess, muusikalise produkti üldkunstilise kvaliteedi hindamine, kus isikliku maitse kõrval said oluliseks muudki aspektid: teinekord kvalifitseerus plaat kuulamisväärseks isegi siis, kui sellel olev muusika eriti ei meeldinud, aga bändipoisina olnuks mul esitusest enda arvates ühte-teist õppida. Nii näiteks oli vabajazz-legendide Don Pulleni ja Sam Riversi albumiga „Capricorn Rising“. Nende meeste eemaldumine traditsioonilisest rütmi- ja harmooniakäsitlusest vajas mõistmiseks ja nautima õppimiseks aega ja päris kohale jõudis mulle „Capricorn Rising“ alles palju aastaid hiljem. Kui palju aega ja korduvad kuulamisi läks plaadi valikust ja esmasest kuulamisest muusika sügavuse tõelise mõistmiseni! Toona oli veel moeks erinevatelt vinüülplaatidelt lemmiklugude kokkulindistamine ühele lemmikhittidega kassetile. Kas märkate, kui pikalt ja põhjalikult tegeles 1980. aastate muusikahuviline ühe konkreetse helikandjaga? Kui oluline oli aeg muusika tarbimisel? Aeg, mille täna säästame tänu digitaalsetele teenustele. Kõige drastilisemalt on vähenenud aeg, mis kulub soovitud muusika juurde jõudmiseks, mitte niivõrd muusika kuulamiseks kuluv aeg. Ühe nupuvajutusega saab lemmikloo alla laadida või striimida täpselt siis ja seal, kus tuju tuleb.

Digiteenuste ja rakenduste jada on lõppematu. Lõpmatult võib rännata ka näiteks veebisaidil Music Map, mis genereerib sõnapilvi maailma bändinimedest, võttes aluseks bändide muusika­stilistilisi sarnasusi-erinevusi. Muusikalised digiteenused võivad olla edasiste otsingute initsieerijaiks või pakkuda kasutajat rahuldava valmistulemuse. Statistika näitab, et enamasti sisestavad inimesed otsingusse konkreetseid isiku- või bändinimesid või katusmõisteid, nt mingi muusikastiili nimetuse. Muusikaliste digiteenuste kasutajatena muutume ühtlasi reklaami sihtmärgiks. Iga tehtud klikk jätab internetti jälje, mille alusel on võimalik meid ja meie tarbimiskäitumist tuvastada ja kate­goriseerida. Saadud andmeid kasutavad nii Amazon kui teised võrguettevõtted reklaami ja otsingumootorite tulemuste timmimiseks arvutikasutaja eeldatavatele soovidele ja eelistustele, sh muusikamaitsele vastavaks. Loomulikult jääb kusagile alles vaba tahe ehk see, mil määral keegi end arvuti genereeritud soovitustest mõjutada laseb, sõltub lõplikult ikkagi inimesest endast.

Ameerika päritolu pole niisiis tänapäeva (pop)muusikatarbijale subjektiivne kvaliteedigarantii ega muusika ostuotsuse ajendiks. Kui globaalse filmi- ja kunstituru jäme fiskaalne ots ongi ehk endiselt Los Angeleses ja Hollywoodi käes, siis muusikaäris on olukord viimaste aastakümnetega radikaalselt teisenenud. Selle fakti ilmestamiseks sobib lõppeks ka Spotify näide: 75 miljoni kasutajaga ja ligi 30 miljonit ühikut muusikat pakkuv striimimisteenus on loodud hoopis Stockholmis.

Ingliskeelsete plaadivirnade asemel künnab tänane kuulaja hoopis globaalset digipõldu, kuulab leitut tõenäoliselt väljapool koduseinu, naudib innukalt ka kohalikke artiste ning laseb oma maitset mõjutada Spotify otsereklaamist. Aga isegi, kui ta enesele teadvustamata kontsernide poolt ettesöödetud artistidele klikib ja nende lugusid 99 sendi eest Amazonist alla laeb, on iga kuulamisotsus individuaalne ega ole pimesi seotud muusika päritoluriigiga nagu kunagi ennemuiste väikeses Saksa provintsilinnakeses.

*Artikkel ilmus täismõõdus ajakirja KUNSTFORUM International numbris „California dreaming II“ (nr 239, aprill-mai, 2016). Tõlkinud Saale Fischer.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht