Huvitav vokaalmuusika kontsert

Toomas Velmet

Oli aeg, kus põnevate kavadega astus üles Ludmilla Dombrovska koos Bruno Lukiga. Tundub, et maestra on selle oskuse edastanud edukalt oma õpilastele Heli Veskusele (sopran) ja Annaliisa Pillakule (metsosopran), kes 2. II esinesid „Akadeemilise kammermuusika” sarjas Kadrioru lossis, partneriks pianist Jaanika Rand-Sirp. Kava oli üles ehitatud vene ja eesti soololauludest ja lauljannad esinesid oma plokkidega vaheldumisi. Mõlema solisti kujunemislugu on päris sarnane: see sai alguse Dombrovska lauluklassist ning suundus sealt üle lahe Sibeliuse akadeemiasse, kusjuures Heli Veskus on õppinud soome ühe kuulsama naislaulja Anita Välkki-Aro juures ja Annaliisa Pillak läbinud magistriõppe Annika Ollinkari lauluklassis. Aukartust äratav on nende meistrite nimekiri, kelle juures Pillak on end täiendanud: Sonja Turchetta ja Stelia Doz Milano konservatooriumis, edasi Taru Valjakka, Larissa Gergijeva, Tom Krause, Monica Groop, Anna Bergamo, Gustav Kuhn ja kui te arvate, et see on kõik, siis eksite, kuna nimekirjale järgneb paljutähendav märge „jne”. Pianist Jaanika Rand-Sirp on stuudiumi jooksul EMTAs (professor Laine Mets) saavutanud diplomi Kili (Rootsi) rahvusvahelisel pianistide konkursil ning hiljem kaitsnud magistrikraadi just saateklassi erialal.

Kontsert algas Annaliisa Pillaku etteastega ning Tšaikovski lauludega „Istusime sinuga…” op. 73 nr 1, „Mustlanna laul” op. 60 nr 7 ja „Mispärast?” op. 6 nr 5. Laulude järjekord on valitud kahanevas kronoloogias ja esimene pärineb lausa helilooja surma-aastast ning teda vallanud üksindusest. Kuid sellest painavast tundest jutustab küll vist kogu autori laululooming, kuidas neid ka ritta ei sea. Hästi viimistletud ansambel pianistiga on vokaalmuusikas suur väärtus ja see omadus andis ennast tunda kohe esimestest teostest ning sai valdavaks kogu kontserdi jooksul.

Pillaku Tšaikovskile vastas Heli Veskus kolme Rahmaninovi lauluga: „Sirel” op. 21 nr 5, „Armusin oma kurvastuseks” op. 8 nr 4 ja „Unenägu” op. 8 nr 5. Peab vist juhtima tähelepanu noore Rahmaninovi sarnasusele Tšaikovskiga, mis väljendub isegi laulude arvus ühe oopuse piires (6 või 12) ja hea võrdlus tekkis Tšaikovski op. 73 ja Rahmaninovi op. 8 vahel, mis, muide, on kirjutatud ühel ja samal aastal 1893. Mõlemad lauljad olid päris hästi süvenenud neisse miniatuuridesse, kuid Veskus hindas vähemalt Rahmaninovi lauldes pisut üle lossi saali akustilist kandevõimet, mis eriti kõrgemas registris jättis forsseeritud mulje.

Vene muusika oli kui kontserdi sissejuhatuseks ja üsnagi sügavaks kontrastiks nii tekstidelt kui helikeelelt eesti heliloojate loomingule, mis järgnes. Esmalt viis Mart Saart Heli Veskuselt: „Mis see oli?”, „Ennemuiste”, „Üle vee”, „Kui lillekene nurmel” ja „Üks ainus kord”. Lauljanna pingutatus oli kui käega pühitud ning vokaal oli mõnusalt kammerlik ning ansambel pianistiga meisterlik.

Kontserdi tipphetkeks oli kolm Ester Mägi järgnenud laulu: „Puust palitu”, „Jälle ja jälle” ning „Linnud naersid” Betti Alveri tekstidele Annaliisa Pillaku esituses. Need on eesti vokaalmuusika šedöövrid ja sellisena ka esitatud. Eduard Oja „Kaks pilvekest” ja „Me olime kui lapsed” on selle žanri meie klassika ning alati nauditavad kuulata, nii ka Veskuse esituses.

Kontserdi lõpetas Pillak „Kolme Shakespeare’isonetiga” Tõnu Kõrvitsa sulest, kes hoiab meisterlikult, traditsioonile kohaselt, seda haruldast žanrit elus tänapäeval – Annaliisa Pillaku esitus oli samaväärselt meisterlik. Väga kena, et kohal oli Klassikaraadio, kes kontserdi salvestas. Seega tõuseb hea kontserdi nautijate arv vähemalt suurusjärgu võrra, sest Kadriorus oli kuulajaid piinlikult vähe, milles esinejaid küll süüdistada ei saa. Ehk kõlbaks lõpetuseks tsitaat ühelt Võrumaa vanamemmelt: „Ega sõs latse pole süüdi, aig om säände”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming