Huvitavad külalised, põnevad ettekanded

Evi Arujärv

Pärdi päevad Tallinnas 4.–11. IX        Septembri alguspäevadel Nargeni festivali raames toimunud Arvo Pärdi päevad tõid Tallinnasse kaks suurepärast muusikakollektiivi, panid Noblessneri valukojas ühel õhtul kõlama Arvo Pärdi kõik neli sümfooniat ja lasid kuulda valikut tema koorimuusikast eriti kaunis ja viimistletud  esituses.  

     

4. septembril mängis Estonia kontserdisaalis pealkirja all „Baltic Voyage & Pärt” Baltic Youth Philharmonic ehk Balti Noortefilharmoonia Kristjan Järvi juhatusel. Arvo Pärdi kui „rahvusvahelise” heliloojaga seob avakontserti asjaolu, et tegemist on paljurahvuselise kollektiiviga: orkestris mängib andekaid noori kümnest Läänemerega seotud  riigist, sealhulgas Saksamaalt, Rootsist, Taanist, Soomest, Norrast, Lätist, Leedust, Poolast, Venemaalt ja muidugi Eestist. 2008. aastal Usedomi festivali, Kristjan Järvi ja Nord Stream AG asutatud orkestri kunstilisse nõukokku kuulub aukartust äratavaid nimesid: Valeri Gergijev, Kurt Masur, Esa-Pekka Salonen, Mariss Jansons ja Marek Janowski. Orkester on ennast juba „kokku mänginud” edukatel kontserdireisidel ja ka seekordne kava viis esinejad edasi teiste  Läänemere maade publiku ette.       

Kontserdi kavasse kuulus 16 orkestripala või orkestriteose katkendit, autoriks kümne riigi heliloojad, enamikus klassika, alates Glinkast ja Brahmsist ning lõpetades Sibeliuse ja Šostakovitšiga. Kristjan Järvi dirigeerimisstiili  iseloomustavad kiired tempod, kõlakontrastid ja orkestrifaktuuri detailide mänguline esiletoomine – aga (perekondliku pärandina?) ka üldistav, jõuliselt tervikut haarav vormikujundus. Esituses sillerdas rikkalik värvipalett, alates salapärastest (Mendelssohni „Suveöö unenägu”, Nielseni „Kujuteldav reis Fääri saartele”) ja ooperlikult dramaatilistest kõladest (Nielseni avamäng ooperile „Maskeraad”) ning lõpetades metalsete koraalikõladega (Brahmsi  „Akadeemiline avamäng”). Huvitava ilme sai Pärdi „Cantus Benjamin Britteni mälestuseks” – harda hingamise asemel võis kuulda kontsentreeritud, pillikeelena pingul arendust. Tunda oli, et dirigendi element on rütm. Nagu Imants Kalniņši „Rock Sympony”, nii omandas ka mõni rahvamuusikal põhinev teos (Eduard Tubina „Setu tants”, poolaka Wojciech Kilari „Orawa”) Järvi käe all stravinskiliku loitsu jooni. Ergavates toonides, detsibelle mitte säästev kava  koos dirigendi artistliku esituslaadiga sobinuks hästi vabaõhuesituse atmosfääri. Mängulusti ja kerguse tagant paistis selgesti ka orkestri suure potentsiaaliga musikaalsus ja väga head, kuigi veel kunstilist suunanäitamist vajavad mänguoskused. 9. septembril esitas ERSO Tõnu Kaljuste juhatusel Noblessneri valukojas kõik neli Pärdi sümfooniat.   

Aastail 1963, 1966, 1971 ja 2008 loodud teosed joonistasid välja helilooja mõttelise teekonna modernistlikust konstruktsioonitäiusest hingava ja laululise väljenduslaadi juurde. Tuues esile stiililised erinevused, avas nelja sümfoonia järjestikune esitus ka nende ühisosa: Pärdi varast ja praegusaegset loomingut ühendab jõuline, tugeva kesktõmbejõuga vormikujundus, intellektuaalne distsipliin ja tähelepanelikkus teose „molekulitasandi” – intonatsioonilise  ja intervallilise korralduse suhtes. Mõnigi joon varastes sümfooniates ennustab hilisemaid. 

Dodekafoonial ja klastritehnikal põhinevas  esimeses „Polüfoonilises” sümfoonias (nagu ka Kolmandas) on kesksel kohal kontrapunktiline tekstuur, mis põhimõttena jääb Pärdi loomingusse alles ka pärast stiilipööret. Kollaažlikus Teises sümfoonias tungib modernistlikku helikeelde tol ajal n-ö elitaarses süvamuusikas ajutiselt põlu all olnud „ilus muusika” ja lapsemeelsuse maailm – aga muutunud meeleseisund, spirituaalne hoiak on Pärdi stiilipöördejärgse muusika sügavaim allikas. Et Tšaikovski lastepala  ja lastemänguasjade „häälte” kasutamise tõeline tähendus jäi kuuekümnendatel veel arusaamatuks, sellest kõnelesid tolleaegsed arvustused, millest mõnigi pidas neid autori irooniameele avalduseks. Kolmandas, sisuliselt üleminekusümfoonias kirjutab Pärt juba keskaegset modaalpolüfooniat eeskujuks võtvas meloodilises, aeglaselt hingavas stiilis, kuid sellel puudub veel hiljem leitud „oma hääl”. Pärast pikemat kontserdivaheaega esitatud  Vene poliitvangile Mihhail Hodorkovskile pühendatud Neljas sümfoonia („Los Angeles”) esindab Pärdi küpset stiili. Instrumentaalse teose inspiratsiooniallikaks on õigeusu tekst – „Kaanon kaitseinglile” – ja teoses on tuntavaid slaavi kirikumuusika värve. Nelja sümfooniat järjest kuulates oli üsna põnev jälgida Pärdi stiilimuutusi – ja mitte ainult kompositsioonis vaid ka kõlas: teekonda esimeste sümfooniate pinguldatud ja kontrastiderohkest koest praeguse  rahuliku, pingevaba intoneerimisviisi poole. Noblessneri valukoja akustika tõi kõik kompositsiooni- ja kõladetailid haruldases selguses ka saali viimasesse neljandikku, kuigi kogukõla kippus seal juba intensiivsust kaotama ja matti üldvärvingut omandama. 11. septembril, Pärdi päevade viimasel kontserdil Tallinna Jaani kirikus esitasid tema koorimuusikat Läti Raadio koor, meie Vox Clamantis ja Sinfonietta Rīga Tõnu Kaljuste  juhatusel.   

  Kavas olid varasemad „Salve Regina”, „Statuit ei Dominus” ja „Beatus Petronius” ning hiljuti Türgis esmaettekandele tulnud „Aadama itk”. Kontsert paistis silma laitmatu, isegi erakordselt elegantse esitusega ning oli ka emotsionaalselt köitev. Läti Raadio koor on juba varasemast meelde jäänud kui kammerlikke kõlanüansse valdav, aga ka väga ühtlase, klaari kõlaga muusikakollektiiv, mis suudab sisse elada koorimuusika kõlastiilidesse, kaasa  arvatud mitmekesine nüüdismuusika. Kogu maailmas lakkamatult toimuvate Pärdi teoste esituste ja salvestuste iseärasused on omaette huvitav teema nagu ka tema teoste ettekandestiili muutumine ajas ja varieerumine eri kultuuriruumis. Siia mahub esituslaadide vikerkaar, alates briti kooride külm-klaaridest „naturaalkõladest” ja lõpetades slaavi kultuuris levinud kumiseva kõlaruumiga. Kuna Pärdi loomingus peegeldub ühel või teisel määral  nii euroopa kui ka vanaslaavi sakraalmuusika traditsioon, siis on ka eri kultuurivärvid tema teoste esitamisel loomulik „kaasanne”. Läti Raadio koori ettekandeid iseloomustas võluvalt selgete liinidega läbipaistev tekstuur, millega käis kaasas pingevaba ja puhas kõla – seda paradoksaalselt ka väga pingelise harmoonia ja/või kõrgregistris kulgevate meloodiate puhul. Samaväärset delikaatset täpsust näitas üles ka Sinfonietta Rīga. Loov, instrumentaalse  intoneerimistäpsusega vokaalrežii päris ilmselt ongi see võluvits, mis annab veenvuse kaasaegsele koorimuusikale ja värskendab klassikat. Pärdi kooriteosed kõlasid seekord tõepoolest otsekui tintinnabuli-stiili algses, veel rutiiniks muutumata värskuses ja kroonisid väärikalt Nargeni festivali Arvo Pärdi päevi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming