Idamaine ekstaas

Igor Garšnek

Tänavune festival “Orient” (kunstiline juht Peeter Vähi) tõestas järjekordselt, et Ida ja Lääne, oriendi ja oktsidendi piirid ei lange päris täpselt kokku geograafilistega. Nii pärines Damara folkansambel hoopis Aafrika lõunaosast Namiibiast ning esindatud olid seekord ka armeenia (ansambel Kilikia) ja aserbaidžaani muusikud, kes kaardi järgi, tõsi küll, olid tulnud Euroopast. Kaardi järgi ehk tõepoolest, kuid muusikaline sõnum ja väljenduslaad oli neil selgelt ida suunast pärit. Eriti hästi adus seda just aserbaidžaani pärimusmuusikat kuulates. Eelmisel reedel sisustas kõnealust ida muusika õhtu Estonia kontserdisaalis islami helikunsti traditsioon. Seda toonitas ka saali sisustus, kust toolid välja viidud, põrandal vaibad-padjad, et neil siis kas lootose asendis istudes või hoopis põrandal jalgu sirutades toimuvast osa saada.

Alustuseks koraani retsitatiivide esitus hafiz Shamsher Alami (Kashmir/India) poolt. Araabiakeelne sõna (õigemini tiitel) hafiz tähistab isikut, kellel on kogu koraan peas ning kes on võimeline seda ka peast retsiteerima. Olgu kohe selgituseks öeldud, et moslemite koraani retsiteerimisel pole midagi ühist näiteks euroopaliku retsitatiiviga ooperikunsti tähenduses ning vähe sarnasusi on ka psalmoodiaga gregooriuse laulu stiilis. Kui mingeid paralleele üldse tõmmata, siis ehk keskaegse hümnoodiaga, ja seda just vokaalse melismaatika osas. Ning Shamsher Alami koraani retsitatiive kuulates sai küllap iga saalis viibinu kohe ka aru, et ta pole osaline mitte niivõrd kontserdil, kuivõrd vaimulikus rituaalis.

Teine asi, mis torkas kõrva, oli kindlasti muusika laadiline eripära. Araabia muusikatraditsioonis on nimelt kasutusel helilaadid, mis ei koosne mitte 12 pooltoonist nagu õhtumaadel, vaid 17 kolmandiktoonist. Neid võidakse lisaks kombineerida veel ka 22 veerandtooniga, kui tegemist on Indiaga. Paras kõlaline kokteil, nii et eurooplase “hästitempereeritud kõrv” adus Shamsher Alami meloodiakäikudes küllap helirida, mis oli korraga nii mažooris kui minooris, olemata tegelikult kummaski.

Kolmandaks, kui neid retsitatsioone n-ö vormilise liigenduse mõttes kirjeldada, siis oli tegemist pidevalt korduvate meloodiavormelitega (nagu 1960ndate minimalism!), kusjuures iga vormel jaotus perioodina kaheks motiiviks – esimene pikem ja teine lühem. Kuigi varieerumine oli intervallika mõttes ehk vaevu märgatav, siis rütmilis-meetriline külg muutus üsna silmatorkavalt. Lühidalt öeldes umbes nii, et tinglikult kolmeosalises meetrumis oli esimene motiiv 15–18 lööki pikk (huvi pärast arvutasin välja), ning teine, lühem, varieerus 12–15 löögi piires. Arvata võib, et siin oli vormi-rütmi kujundavaks elemendiks küllap koraani tekst ise.

Kui Shamser Alami koraani retsiteerimine vältas tol õhtul üsna lühikest aega (alla poole tunni) ja oli rituaalmusitseerimisele kohaselt väljapeetud episood, siis teises kontserdipooles pakkusid tõelist idamaist muusikatulevärki Alim Qasimov, Fargana Movlamova (laul, daff-trumm) ja nende saateansambel Aserbaidžaanist. Nende esituses sai kuulda kolme mugaami. Mis on mugaam? Mugaam (araabia keeles maqam) on Kesk-Aasia ja araabia maade traditsioonilises muusikas teatud meloodiatüüp ja spetsiifiline helilaad, ning ka konkreetne ettekirjutus, kuidas sellel meloodial-helilaadil esituslik tervik kokku improviseerida. Selles mõttes on mugaam hästi sarnane india ragaga.

Qasimovi-Movlamova lauldud improvisatsioonid demonstreerisid tõelist ida vokaalkunsti kõrgpilotaaži, öeldu puudutab eriti Alim Qasimovi meisterlikkust. Tema vokaalis oli kõike, mida laulja hing iganes ihkab: kandvat nn rinnahäält, helisevat kõrgregistrit, säravat falsetti veelgi kõrgemal ning spetsiifilisi kurguhäälseid nasaale, mis mõjusid eriti efektselt glissando’de ja tremolote kombinatsioonis. Pluss tõeline näitlejameisterlikkus, kuna ettekande juurde kuulusid ka aktiivne žestikuleerimine ja kehakeel kui selline. Oli selge, et meile etendatakse kolmel korral improvisatsiooniliselt musitseerides mingit konkreetset lugu, mis päädis tõeliselt ennastunustava ekstaasiga. Kahjuks polnud võimalik aru saada, millest neis temperamentsetes story’des juttu oli.

Meisterlikkusest rääkides ei saa mööda minna ka saateansamblist: nii Rauf Islamov kamanca’l (väike jalale toetuv poogenkeelpill) kui Ali Agar Mammadov tar’il (miniatuurne kitarri moodi instrument) tegid publiku ees tõelisi virtuoositrikke. Nendeta poleks toda idamaist ekstaasiatmosfääri tõenäoliselt tekkida saanudki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming