Ideaalmaastik perspektiiviga

Toomas Velmet

ERSO hooaja avakontsert „Fantastiline” sarjast „Pariisi sümfooniad”: Guy Spielman (klarnet) ja Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi 6. IX Estonia kontserdisaalis. Esimesena omas valdkonnas lahvatas hooaeg ERSO-l traditsioonilise pidulikkusega ja ammuseid tavasid järgiva kavaga. Esimest toonitati riigihümniga, teist aga eesti autori teosega (Villem Kapi „Põhjarannik”) ja kohaliku, seekord ERSO solistiga (Guy Spielman), dirigendipuldis orkestri peadirigent Neeme Järvi, mis kuulub ju ka hea tava hulka. Head tavad tekitavad ka hea hulga publikut ja Estonia kontserdisaal oligi välja müüdud maksimumini. Teada on seegi, et läbi hooaja kestvale tsüklile „Pariisi sümfooniad” (6 kontserti) ei maksa pileteid enam küsida ... Lähenedes niimoodi oma taotluste ideaalile, tuleb siiski konstateerida, et niiviisi edasi töötades on meie esindussaal ERSO-le väikseks jäänud nii saali kubatuurilt (õhk) kui ka lava metraažilt ja see suur hulk publikut peaks samuti saama end vaheajal mugavamalt tunda. Vaatamata sellele rahulolematuse ilmingule, jääb ikkagi valdavaks saadud nauding heast muusikast suurepärases ettekandes ja samalaadse ootus perspektiivis. Kavalehe vahelt sai publik ka boonusena hooaja koondkava, mis tõepoolest tõotab head-paremat nii dirigentide kui solistide valikus, millele tooni annab ERSO maestro Neeme Järvi.

„Põhjaranniku” traditsioon avakontserdi kavas pole paha mõte. Miks ei võiks meie rahvustunnet toetada sellisel sündmusel kui sümfoonilise hooaja avakontsert. Ega aastaid sel kohal paiknenud Elleri „Koit” ole kuhugi kadunud, vaid leiab ikka ettekandeid publiku rõõmuks, kas või mõne teise orkestri avakontserdil. Villem Kapp oli ise väga uhke oma poeemi üle ja mäletan tema kommentaari, et teos sündis kui inspiratsioonipuhang, kuigi mõtetes oli kantud teda kaua. Pole saladus, et autorit motiveeris Sibeliuse „Finlandia”. Teose edulugu jõudis ta nautida mõnevõrra ja eriliselt rõõmustas muidugi see, et Pariisi raadio lasi salvestuse eetrisse üsna kiiresti pärast selle esiettekannet.

Maestro Järvi mõte harida ERSO klassikalise repertuaari kultuuri Haydni sümfooniate najal pole tal uus, vaid on töö jätkamine sealt, kus 1979. aastal pooleli jäädi. Kõik see toimub aga nüüd orkestri uue taseme ja dirigendi määratult suurema kogemuse baasilt. Tulemus oli avakontserdil meile välja pakutud. Esimene nn Pariisi sümfooniatest, nr 82 C-duur Hob. 1/82, mida hiljem hakati kutsuma pealkirjaga „Karu”, on selle orkestrikooli esimene tund, millest ERSO tänavu alustas. Kõlakultuur ja ansamblitunnetus on ehk need, millel see Haydni kool baseerub ja mis peab pesa tegema iga orkestrandi alateadvuses, et ei oleks probleeme maestro interpretatsiooni esitamisel. Sümfoonia esitus oli nauditav ja Järvi mõttekäik hästi jälgitav ning minu eelistus on teose teise osa Allegretto (topeltvariatsioonid) nauditav ettekanne. Allegretto on tempotermin, mis annab laia skaala võimalusi materjali karakteriseerimiseks, ja siin on Järvi teadagi meister. See jõudis saali, kuid soovitan veel süveneda esitusse, mida võimaldab meile Klassikaraadio järelkuulamine. Esiteks oli ajaliselt pikimat osa korrigeeritud mõnede korduste ärajätmisega, mis küll kuidagi vormi ei rikkunud. Mažoorne ja minoorne osa vaheldusid eriti peene gradatsiooniga ja said mitte sugugi standardsete võtetega tempoliselt toonitatud. Kõik need vahendid viisid materjali esituse loogilisse punkti ehk „karuteemani”, mida Järvi illustreeris ka oma kehakeelt appi võttes. Nii sünnib kõrgpilotaaž interpretatsioonis, mis lubab üldistada, et ERSO läbis esimese õppetunni edukalt.

Järgnes Mozarti Klarnetikontsert, soleeris ERSO klarnetirühma kontsertmeister käesolevast aastast, Austraaliast pärit noor muusikamees Guy Spielman, kes on erialase hariduse saanud Sydney konservatooriumis ning magistrikraadi Lübecki kõrgkoolist, kus tema üheks juhendajaks oli ka Sabine Meyer. Ettekanne oli väga põnev: jällegi kujunenud standarditest erinev, rõhuga Mozarti teose meloodikale, mida solist leidis ka virtuoossest nooditekstist. Spielmani interpretatsioon ei ole pealetükkiv, veel vähem ennast imetlev, see lähtub orgaaniliselt esitatavast. Ka polnud tal vajadust toonitada instrumendi valdamist, kuigi see oli imetlusväärne. Dünaamiliselt pigem kammerlik, demonstreeris klarnetist oma võimet markeerida kulminatsioone nii kõlava forte kui fantastilise piano’ga – olgu siin meenutuseks nimetatud teose kuulsat Adagio’t. Kõik selles esituses jõudis publikuni, kes kviteeris tulemust maruliselt.

Kontserdi teine pool oli Berliozi „Fantastilise sümfoonia” päralt, see on igale orkestrile pähkel nn suurte sümfooniate seas. Olen ise umbes pool sajandit tagasi osalenud selle teose kolmel ettekandel selliste dirigentidega nagu Ogan Durjan, Georges Sébastian ja Karol Stryja ning mäletan neid suurele ajalisele distantsile vaatamata suurepäraselt. Niinimetatud suuri sümfooniaid on mitmeid, kuid Berliozi „Fantastilist” võtab iga orkestrant kui oma väärikuse lakmust ja annab alati oma parima vastavalt võimetele. See orkestratsiooni ime ja geniaalselt sugestiivne muusika ongi stiimul, mis liidab lavalolijad homogeenseks tervikuks ega jäta kunagi ükskõikseks publikut. Teoses on palju esituslikke karisid ning dirigendi õlgadel on neist üks ja peamine – ulatusliku sümfoonia vormi kujundamine. Maestro Järvi on siin omas elemendis, andes aega nautida, mis nautimist väärt, lisades hoogu kulgemiseks seal, kus vaja, jõudes alati toonitada olulist ja eksponeerida kulminatsioone. Rõõm oli kuulda, et ERSO-l võimeid on ja need realiseeriti suurepäraseks, et mitte öelda „fantastiliseks” esituseks, millest sai vägagi perspektiivika hooaja väärikas avang.

Järvi poleks Järvi, kui ka selle gigantse teose järel poleks ta järele andnud publiku nõudmisele ja miski poleks sobinud selleks paremini kui Berliozi Rákóczi marss „Fausti needmisest”. Vaatamata asjaolule, et dirigent juba tõstis esile soliste, tahan neid ka siin nimetada: suurepärase soorituse kuuldavale toojaid oli palju ja nende hulgas eriti puupillidel Nils Rõõmussaar (oboe), Tõnis Traksmann (inglissarv), Mihkel Peäske (flööt), Peeter Sarapuu (fagott) ja rühmade kaupa kogu orkester. ERSO on nüüd väga heal tasemel, kuid ei rahuldu sellega, vaid asutamisel on järelkasvu baaslava ehk ERSO akadeemia, mis peaks hoidma värskena praegused artistid ja looma võimalusi pürgijatele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming