Idealistlik Clandestino. Meeleolud.

Carl-Dag Lige

IX Clandestino muusikafestival 10. – 12. VI Göteborgis. Toimumispaigad: Suur Teater ja Maailmakultuuride muuseum; muusikud: Mulatu Astatke, Jose Gonzales, Hype Williams, Niobe, Hindi Zahra, Susheela Ramaan, Baloji, New Tango Orchestra jt; loengud: John Hutnyk, Jeremy Gilbert, Lory J. Dance jt; korraldaja: Clandestino Instituut.  Juunikuine Göteborgi linn Rootsi läänerannikul. Pargid on tulvil õitsvaid rododendronipõõsaid, mahe läänetuul toob merelt soolast õhku, toimub hulgaliselt koolilõpupidusid. Barokiaegse planeeringuga vanalinna vahetus läheduses  paikneva Suure Teatri kanaliäärselt terrassilt kostuvad vaheldumisi rahulikud dub’i- ja folgihelid. Inimesed naudivad suve esimesi sooje päevi ning rõõmustavad sõpradega (taas)kohtumise üle. Just selline atmosfäär loob tausta iga-aastasele Göteborgi muusikaelu ühele tippsündmusele, Clandestino muusikafestivalile. 

Kui tahta Clandestinot võrrelda Eesti muusikasündmustega, siis tõden, et sarnase formaadiga  sündmus meil – kahjuks! – puudub. Clandestinot võiks Eesti kontekstis kujutada sulamina Kumu ööst, Schillingust, „Jazzkaarest” ning Viljandi pärimusmuusika festivalist. Samas iseloomustab Clandestinot tugev poliitiline alatoon, mis Eesti muusikaüritustel puudub. Kesksel kohal on siin globaalse kultuurisituatsiooni, inimõiguste, rahvusvähemuste ning alternatiivsete ajalugude temaatika. Clandestino on intellektuaalselt, mitte raevukalt mässumeelne  ning vastandub kommertsfestivalidele. Valitseb sõbralik, vastastikust lugupidamist toetav atmosfäär. Solidaarses õhustikus kohtuvad erineva kultuurilise tausta ja päritoluga inimesed, nii esinejad kui külalised: publiku hulgas on nii hipisid, pintsaklipslasi, noori peresid kui väärikaid pensionäre.         

Festivali korraldab Clandestino Instituut, omalaadne täiendõppe- ja kultuuriasutus, mis pakub alternatiivi kohalikele suurtele, etableerunud ja vähepaindlikele haridusinstitutsioonidele. Instituut koondab rahvusvahelise taustaga kultuuriteoreetikuid, kirjanikke ja teisi intellektuaale. Ideoloogilistelt hoiakutelt on instituut tugevalt sotsiaalkriitiline, poliitilises  skaalas vasakpoolsusele kalduv (mis Rootsi kontekstis pigem tavaline kui üllatav). Clandestino Instituudi hariduse andmise metodoloogia lähtub kriitilise pedagoogika põhimõtteist, mis rõhuvad indiviidi kriitilise mõtlemisvõime arendamisele. Õppetöös käsitletavate teemade ringi mahuvad subjektsuse, hübriid-identiteetide, uus-nomaadluse ning alternatiivsete ajalugude küsimused. Instituudi eesmärgid on pedagoogilised ja organisatoorsed, kuid samal  ajal innustavad intellektuaalset mässumeelsust, nii-öelda mittevägivaldset revolutsiooni. Näiteks sellekevadine pikem loenguseeria keskendus bioloogilise võimu ning rassismi problemaatikale; muusikafestivali raames peetud loengud aga käsitlesid hiljutisi massirahutusi ja riigipöördeid (nn jasmiin-revolutsioone) Põhja-Aafrika ning Lähis-Ida maades. Olgugi, et muusika ei ole vahetult poliitiline, peegeldab festivali esinejatespekter Clandestino  Instituudi ideoloogilisi hoiakuid ja ühiskondlikkriitilist maailmapilti. Kevadiste jasmiinrevolutsioonide taustatemaatika tingis osaliselt ka esinejatevaliku. Põhirõhk oli Aafrika ning Aasia päritolu muusikutel, kes ühendavad oma loomingus etnilise ja globaalse, poliitilise   ja kultuurilise, traditsioonid ja tänapäeva. Festivali  näol on tegu tõelise maailmamuusika üritusega – ainuüksi selleaastane Clandestino tõi esinejaid kokku 4-5 maailmajaost ja rohkem kui kümnest riigist. Olgugi, et žanriliselt on esinejate, keda sel aastal oli kokku ligi 20, muusika väga erinev, ei paigutu nendest ühegi looming peavoolu või laiatarbe muusika sfääri. Olgu etno-, jazz- või elektroonilise klubimuusika suunitlusega, on Clandestino esinejad enamasti väga isikupärase käekirjaga.  Clandestino festivali üheks tänavuseks peaesinejaks (korraldajad püüavad „staari”-tiitleid teadlikult vältida – CDL) oli José González, Göteborgis üles kasvanud, kuid Argentiinas sündinud folklaulik, kes mõni aasta tagasi väisas ka „Jazzkaart”. González on tänaseks maailmanimi ja tuuritab nii USAs, Aasias kui Euroopa riikides. Tema muusika siirus ja melanhoolsus võivad esmapilgul mõjuda naiivse, isegi läägelt romantilisena, kuid selle pealispinna tagant võrsub Gonzáleze sügav ja vastuoluline, kohati teravalt sotsiaalkriitiline, enamasti heatahtlikult irooniline isiksus. González on bard, kelle geniaalselt lihtsana mõjuv looming sünnib hapra vokaali ja akustilise kitarri koostöös, mille vundamendiks on suur andekus ja kirg muusika vastu. Tema soolokontsert, mis oli tänavuse Clandestino soojendusüritus, kogus Göteborgi Maailmakultuuride muuseumi aatriumisaali täismaja ning andis positiivse laengu  kogu festivalile.       

Mulatu Astatke, legendaarne Etioopia päritolu alternatiivse jazzi viljeleja, oli selleaastastest esinejatest rahvusvaheliselt tuntuim nimi. Afro-jazzi pikaaegse viljelejana on ta loonud eriomase kõlamaailma, milles kohtuvad nii Euroopa, Ladina-Ameerika kui Aafrika muusika elemendid. Astatke juhitav kollektiiv, mis annab koosseisu poolest välja väikese bigbändi mõõdu, maalis Göteborgi Suure Teatri pealaval nihestatult melanhoolseid, veidi toore kõlaga  ja irreaalse tunnetusega helipilte, milles domineerisid Astatke enda mängitud vibrafon ja teised löökpillid ning käreda kõlaga vaskpuhkpillid. Festivali meeldejäävamaid kontserte oli Maroko berberi-juurtega naisvokalisti Hindi Zahra ja tema ansambli etteaste Suure Teatri pealaval. Zahrat, kes juba aastaid elab Pariisis, on ehk lihtsaim nimetada jazzvokalistiks, kuigi tema muusikas on jazz ainult üheks osateguriks. Zahra sünteesib berberi rahvamuusikat  Maroko post-psühhedeelia, afro-ameerika soul’i (Aretha Franklin!) ja akustilise popiga. Muusikat kuulmata võib see kombinatsioon väheveenvalt mõjuda, kuid hetkest, mil Zahra laval suu avab, on kõik teisiti. Tema muusika on meloodiline, rahulik kulgemine hägus-piirses aegruumis. Meeleolu on kohati lõbus, ent sealsamas kärsitu ja sapiselt kibe. Lugude sõnad on üldjuhul Zahra enda kirjutatud ja inspireeritud katkisest armastusest, kustumatust romantikaihast  ja üksioleku loiust resignatsioonist.   

    Tema live-kontsert oli sensuaalne hüpnoos, mis tekitas isu jääga topeltviski järele. Clandestino festival jättis positiivse üldmulje nii emotsionaalses kui intellektuaalses mõttes. Sündmuse rahumeelne, kuid tugevalt esil olnud poliitilis-ideoloogiline pool täiendas muusikalisi etteasteid. Multikultuursusest ei räägitud, kuid seda võib-olla teadlikult, et vältida asjatut sildistamist. Ometi oli tegu viljaka  ning mitmekesise kultuuride sümbioosiga, mis mõjus osalejatele rikastavalt. Siinkirjutaja jaoks on aga siiani vastamata küsimus, kas Eestis, kus endiselt näib domineerivat monokultuurne rahvuslik ideoloogia, leiaks Clandestino taoline festivaliformaat (muusika + sotsiaalkriitiline mõttevahetus) üleüldse laiemat vastukaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht