Igaüks üksi, seisavad*

Elis Vesik

Eelmisel laupäeval näitasid Tallinna Metodisti kirikus oma loomepotentsiaali nii noored heliloojad kui virtuoossed solistid. Esmaettekandes kõlas Eesti muusika- ja teatriakadeemia bakalaureuseõppe viimase kursuse kompositsioonitudengite looming ning EM TA doktorandi Jorge Rodrigueze orkestriteos „Der Zauberberg” („Võlumägi”).   

Eesti noorimate heliloojate uudisteoste kõrval sai nautida fagotisolist Mari Kalmeti etteastet Nino Rota Kontserdis fagotile ja orkestrile ning Emmanuel Sejourne’i Kontserti marimbale ja keelpilliorkestrile, kus tehnilist tulevärki demonstreeris EM TAs löökpille õppiv  Heigo Rosin. EMTA sümfooniaorkestrit juhatas Toomas Vavilov. Pärast kontserti antud intervjuus said sõna peatsed lõpetajad, noored heliloojad Evelin Seppar (s 1986), Maria Kõrvits (s 1987) ja Riho Esko Maimets (s 1988).     

Kontserdil kõlanud teosed kannavad ühtlasi  ka lõputöö tähist. Kas oleksid olnud valmis just sellisele koosseisule kirjutama ka aasta varem?

Riho Esko Maimets: Ei, sel aastal on olnud väga palju selginemisi. Orkestrile kirjutades pidin mitu korda uuesti alustama, tundsin, et see töö peab olema õppimisele kulutatud aja vääriline. Just sel aastal on tõesti nii elus kui erialaselt palju muutunud, tean paremini, kes ma olen ja millist muusikat kirjutan. 

Evelin Seppar: Aasta annab väga palju, eriti kui mõelda just selle peale, milline olin eelmisel aastal. Tahtsin kindlasti Erasmuse vahetusega Rootsis õppimas käia ja see, et sain seda teha kolmandal kursusel, oli väga hea. Teisel aastal oli tunne, et olen sinna minemiseks liiga ebaküps. Aga see minek, just et proovida ja vaadata, oli vajalik.

Maria Kõrvits: Igal aastal on tunne, et tahaks veel kauem ja veel rohkem õppida, on nii  palju, mida edasi arendada. Mida kauem õpinguprotsess kestab, seda parem, see välistab kiirustamise. Aasta tagasi ei oleks saanud lõpetada mingil juhul – selle aastaga on mu enda jaoks suur edasiminek toimunud. Kui mõelda praegustele esmakursuslastele, kes peavad kolme aastaga hakkama saama, siis tuleb nentida, et see on ikka päris lühike aeg.       

Millest lähtud muusika kirjutamisel?

R. E. M.: Näiteks kontserdil kõlanud „… aux étoiles” („… tähtede poole”) orkestrile põhineb pikkadel liinidel ja crescendo’del. Vormilt on see teos väga minimalistlik, kuigi aset leiavad suured sündmused. Muutusteks andsin palju aega. Mida vähem toimub, seda tähendusrikkam  on toimuv. Muusika ülesandeks võiks olla juhtida tähelepanu ebamateriaalsetele igavestele väärtustele. Loomingus tuleb usaldada oma kõige sügavamat intuitsiooni, mis nõuab muidugi palju enesekindlust, aga see on jumala poolt antud ning seda tuleb usaldada. Mõtlen ka väga palju oma perekonna minevikule. Seda lugu kirjutades mõtlesin eriti oma vanavanaisale, kes küüditati Venemaale, ning sellele, kuidas see kõik mu vanaemale  mõjus. Sünge ajalugu seisab meile väga lähedal. Muusika abil võib lohutust leida. Minu orkestriteoses märgib müra lootusetut meeleheitel karjet, millele järgneb emotsioonideta, kindlate helikõrgusteta lohutus. Jumal on ebaemotsionaalne ning selline rahulik kõlamaailm lohutab mind.

E. S.: Rootsis õppides kogesin teistmoodi lähenemist, õppisin asju teravamalt ja suunatult tajuma. Teose „Igaüks üksi, seisavad” üheks  algimpulsiks ongi tajukogemus. Nimelt on mind viimasel ajal lummanud raagus puud. Teatud punktist vaadatuna tekitavad nad võimsa mitmemõõtmelise pöörleva kujundi, mõttes haakub see omakorda väga hästi Jaan Paavle värsiridadega „Igaüks üksi / seisavad puud, / arvame meie, / inimesed. / Igaüks üks / seisavad nemad, / inimesed, / arvavad puud”. Mind painas ka vormiküsimus, kuid kuna viimasel ajal tundub inimeste elu ja ümbritsev  niivõrd ebaproportsionaalselt paigast ära olevat, siis ma ei saanud kirjutada lugu, mis oleks lihtsa ja loogilise vormiga, ühe-kahe kulminatsiooni ja muu sellisega.

M. K.: Teos „terendav, külm” lähtub ühest muusikavälisest mõttest. Valisin väiksema orkestrikoosseisu (igast pillirühmast üks instrument), mis esitas kirjutamisel kohati isegi suuremaid väljakutseid. Terve orkester pakub alati võimaluse näiteks pille dubleerida ja niiviisi soovitud  tulemus saavutada, väiksema koosseisu puhul tuleb sellevõrra rohkem nuputada. Enne kirjutama asumist kuulasin ka teiste heliloojate teoseid sellisele koosseisule ja tegelesin mõttega, kuidas asju tasakaalustada. Oma loomingut üldiselt vaadates on mul tunne, et teatud mustrid loomeprotsessis korduvad. Muidugi on kõik alati muutumises, iga kord, kui kirjutama asun, olen õppinud eelnevast.

Elis Vesik, EMTA kompositsiooniüliõpilane 

*Jaan Paavle tsitaat muudetud kujul, ühtlasi Evelin Seppari teose pealkiri.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming