Iidselt ja tänapäevaselt tantsiv Hiina

Igor Garšnek

Festival “Orient”: Hiina TIANJINI MUUSIKA- ja TANTSUTEATRI kava “Purpurne bambus” RO Estonias 30. VIII. Hiina tsivilisatsioon on juba seetõttu tähelepanuväärne, et on suutnud säilitada oma ligi nelja tuhande aasta vanuse kultuuritraditsiooni läbi lugematute ajalooliste kataklüsmide, iseäranis läbi Mao Zedongi aegse kõikehävitava košmaari XXI sajandini välja. Ja vägagi elujõuliselt, mida näitavad kas või lugematud chinatown’id pea kõikides õhtumaistes suurlinnades. Kuigi “Hiina draakon” valmistab läänlastele, teadagi, praegu peavalu teravas majanduskonkurentsis, ei paista Lääs kuigi palju orienteeruvat Hiina iseloomulikus kultuuris. Igatahes tunnevad hiinlased end lääne kultuuriruumis ilmselgelt rohkem kodus olevat kui vastupidi. Eelöeldu puudutab ka Eestit, kus chinatown’ide asemel on kümmekond hiina söögikohta.

Möödunud nädalal Tallinnas, Võrus ja Jõhvis üles astunud Tianjini muusika- ja tantsuteater pidi eelreklaami kohaselt esindama hiina klassikalist tantsukunsti. Ja suures osas oligi see nii, kuid mitte ainult – tantsude koreograafia kujunes hästi mitmekülgseks tänu eripalgeliste numbrite vaheldumisele. Ka varieerus tantsude saatemuusika (mis tuli fonogrammilt) traditsioonilisest hiina helikunstist lausa sünteeskõlades etnopopini. Lisaks veel puht muusikalised vahepalad elavas ettekandes, mida esitati hästi põnevatel hiina rahvuslikel instrumentidel.

Ent alustagem tantsust. Nagu kaunilt kujundatud kavalehelt võis lugeda, on hiina klassikaline tants sisuliselt Vana-Hiina keisrite aegne õukonnatants, mille hiilgeaeg langes Tangi dünastiasse (618–907). Veel iseloomustavad seda spetsiifilised kätežestid (nt peopesa alla või üles, sõrmede asendid jms), mille sümboolset tähendust mõistavad vaid asjasse pühendatud. Kuna siinkirjutaja seda kahtlemata pole, oli veidike abi tantsude lühikesest sisuseletusest kavalehel. Nimelt lähtub hiina klassikalise tantsunumbri koreograafia reeglina mingist üldsõnalisest faabulast à la “elu Fujiani provintsi Huani-nimelises kalurikülas”, “tants ülistab hiina rahvuslille pojengi ilu” või “sügav vennaarmastus aitab vendadel ületada mitmeid raskusi”.

Vaatamata kohatistele pantomiimi elementidele on see kõik mõistagi hästi tinglik. Kuivõrd tinglik meie jaoks, illustreerib ehk järgmine koomilisevõitu seik. Jälgisin nimelt viimati mainitud tantsunumbrit ja arvasin (kuna polnud jõudnud kavalehte korralikult sirvida), et tegu on üsna “verise” kahevõitlusega. Põhjust selleks oli ju küllaga: ülipaindlikud noormehed tegid hoope meenutavaid järske käe- ja jalaliigutusi, võtsid poprock’i helide saatel ähvardavaid kung fu poose ning langesid vaheldumisi dramaatiliselt põrandale. Ja alles pärast selgus, et too tants väljendas hoopis kahe nooruki “sügavat vennaarmastust”!

Ent see selleks – kui kirjeldatud number välja jätta, lähtub hiina klassikaline koreograafia ikkagi rühmatantsust, kus 4–7-liikmelisest rühmast eristub üldjuhul ka üks soolotantsija. Tõsi, raske on hiina klassikalisele koreograafiale leida mingit ühte ja üldist tunnusjoont: kui uhkelt kostümeeritud tantsijannade liikumist iseloomustavad peamiselt voolujooneline plastilisus, tütarlapselikult “ujedad” žestid ning kiirelt tippivad pisikesed sammud, siis meestantsijate liikumisjoonis oli mõistagi märksa hoogsam ja maskuliinsem. Või koguni teemakohaselt sõjakas nagu stseenis “Keiser Qin juhatab armeed”, kus tants imiteeris ennastsalgavaid sõdureid lahingutandril.

Teine asi on aga see, et Tianjini tantsuteater ei piirdunud sugugi vaid iidse, rahvusliku klassikaga. Vaatemängule lisandusid ootamatult tänapäevase koreograafiaga tantsunumbrid, millest kaks lähenesid moderntantsule, kolmas (“Shao Duoli”) aga oleks väga hästi sobinud mõne etnopoppi viljeleva tüdrukutebändi videoklipile. Näha sai koguni üliakrobaatilist break-tantsu.

Oli see nüüd lõiv nn kommertsiaalsusele või mitte, jäägu vaatajate otsustada. Ent kindlasti ei pidanud pettuma hiina autentse traditsioonilise muusika austajad, kuna kolmel korral esitati tantsudele instrumentaalseid vahemänge sellistel hiina rahvapillidel nagu erhu (kahekeeleline hiina viiul), yangqin (nuiakestega mängitav tsimbel) ja suona (läbilõikava kõlaga oboelaadne puhkpill). Mängiti küll üksi, küll kaksi, küll kolmekesi koos. Virtuoosid olid nad kõik – iseäranis erhu’l pimestavalt improviseeriv Zhang Yali (kujutlege korraks “Hiina kimalase lendu”, aga kolm korda kiiremas tempos!) ja Yin Haifeng, kes oli lisaks veel eriline show-mees.

Ning, kas teate, milline on hiina viisakus? Eks ikka väikese knihviga, kuna lõpus esitas too trio humoorikalt meie “Kaera-Jaani”. Hiinas mängituna kandnuks too lugu võib-olla pealkirja “Riisi-Yan”…

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming