Iisraeli Filharmoonia Orkester ja Zubin Mehta Tallinnas

MARGUS PÄRTLAS

Eesti Kontserdi hooaja avakontsert 20. IX Estonia kontserdisaalis: Iisraeli Filharmoonia Orkester, dirigent Zubin Mehta, kavas Tšaikovski VI sümfoonia ja Richard Straussi sümfooniline poeem „Kangelase elu” („Ein Heldenleben”).

Selle loo pealkiri nõuab kahtluseta hüüumärki, ehk isegi mitut. Israel Philharmonic Orchestra (IPO) on tänapäeva üks enim gastroleerivaid sümfoonia­orkestreid, mis on oodatud külaline maailma esinduslikemates saalides, Zubin Mehta aga kuulsamaid XX sajandi teisel poolel esile kerkinud dirigente – üks väheseid, keda tuntakse ka väljaspool klassikalise muusika ringkonda. Piisab, kui mainida, et eeloleval 1. jaanuaril juhatab ta juba viiendat korda Viini Filharmoonikute uusaastakontserti. On ütlematagi selge, et Tallinnasse sellise kaliibriga muusikud sageli ei satu.

IPO ja Mehta vastastikune kiindumus ja lojaalsus on muusikamaailmas unikaalne. Tundub sümboolne, et mõlemad on sündinud samal, 1936. aastal: mõni kuu pärast seda, kui Pärsia zoroastristite peres Zubin Mehta Indias Mumbais (Bombays) ilmavalgust nägi, andis IPO (toonase nimega Palestiina Orkester) Tel Avivis Arturo Toscanini käe all oma esimese kontserdi. Mehta ise juhatas IPOt esmakordselt aastal 1961 (25aastaselt!), 1969 nimetati ta selle muusikaliseks nõustajaks, 1977 peadirigendiks ja 1981 eluaegseks peadirigendiks (Music Director for Life). Kuigi Mehtal on taskus USA ja India pass ning IPOga töötab ta inglise keeles, on ta enda sõnul suur Iisraeli patrioot. Näiteks jättis ta 1967. aasta Kuuepäevase sõja aegu katki oma esinemise Metis, et jõuda viimasele Iisraeli suundunud lennukile.

Ajalooliselt kannab IPO endas Kesk-Euroopa parimaid orkestrimängu traditsioone, sest Poolast pärit viiuldaja Bronislaw Huberman pani selle Teise maailmasõja eelõhtul kokku peamiselt kunagise Austria-Ungari keisririigi alade juudi soost muusikutest. Orkestri suurem põlvkonnavahetus oli 1970.-1980. aastatel, mil sellega liitus suur hulk
N Liidust emigreerunud keelpillimängijaid.* (Tallinnas mõne orkestrandiga suheldes võisin veenduda, et vene keel on viiulirühmas endiselt peamine suhtluskeel.) Viimasel ajal on aga orkestrisse pääsenud üsna palju noori, kes on juba sündinud ja/või õppinud Iisraelis. Muide, mitte kõik IPO muusikud ei ole juudi päritolu. Näiteks staažikas esimene metsasarv James Madison Cox, kelle kaunis dialoog orkestri kontsertmeistri Ilja Konovaloviga kroonis Tallinna kontserdi lõputakte, on „puhastverd” ameeriklane.

Mehta on tuntust kogunud suurt ühiskondlikku resonantsi tekitanud esinemistega maailma kriisikolletes (1994. aastal varemetes Sarajevos, möödunud aastal Kashmiris). Teiselt poolt on IPO kontserte viimastel aastatel Londonis, New Yorgis jm saatnud Palestiina toetajate protestimeeleavaldused. Tallinnas midagi sellesarnast õnneks ei juhtunud. Kontsert oli puhas muusikasündmus, ilma hümnide, kõnede või – hoidku jumal! – protestijate vahelehüüeteta.

Kava oli ühtaegu traditsiooniline ja põnev: Tšaikovski VI sümfoonia ja Straussi „Kangelase elu” kuuluvad küll sümfooniakontsertide standardrepertuaari, kuid mulle oli ootamatu nende kõrvutamine. See tekitas huvitavaid seoseid ja paralleele, näiteks üliefektselt esitatud kahe militaarse pildi, sümfoonia III osa ja „Kangelase elu” lahinguepisoodi vahel. Mõlemad teosed usutakse olevat autobiograafilised, mõlemad lõpevad XVIII-XIX sajandi muusikas haruldase aeglase finaaliga. Ja seejuures – kui vastandlik on neis peegelduv maailmatunnetus! Mehtale näis enam sobivat Straussi oma, mis pole üllatav – on ta ju õppinud Viinis (Hans Swarowsky juures, kes omakorda on õpetust saanud Straussilt) ja töötanud palju Saksamaal (nii Strauss kui Mehta on olnud Baieri Riigiooperi muusikajuht). Just Straussi helipoeemis pääsesid orkestri keelpillirühma külluslik kõla, puhkpillide eredad repliigid ning maestro Mehta temperament ja hiilgav vormikujundusoskus täiel määral mõjule.

Olen IPOt Zubin Mehta juhatusel kuulnud ka varem, õpingute ajal Peterburis. Eesti ei olnud siis veel vaba ja sellised orkestrid siin ei käinud. Viimase kümnendi jooksul on käinud päris mitu tükki: Berliinist, Pariisist, Londonist jm. Ka see on iseseisva Euroopa riigi pealinnas elamise eelis.

* Nende aastate emigratsioonilainet iseloomustab hästi järgmine anekdoot. Tel Avivis maandub Moskva lennuk. Igast neljast mahatulijast kolmel on käes viiulikast. Küsimus: „Kes oli iga neljas?” Vastus: „Ilmselt pianist! ”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming