Imekaunis Tatjana ja Tallinna Kammerorkester

Toomas Velmet

„Violino, bis!”: Tallinna Kammerorkester ja Tatjana Grindenko (viiul, Venemaa) 12. IV Estonia kontserdisaalis. Viiulikunstnik Tatjana Grindenko on Eestiga olnud niivõrd tihedalt seotud, et võtsin kokku julguse ja pealkirjastasin artikli ainult tema eesnimega. Julgust läheb Tatjana Grindenkoga suheldes alati vaja, sest selle vene kaunitari väline pilt võib olla petlik. Tema sisemuses on peidus tuumalaeng, mis võib plahvatades olla eredam kui tuhat päikest, ja on hea, kui see energia sind liiga lähedalt ei puuduta. Kui maestra laval ja kontserdiolukorras plahvatab, on igal juhul tegemist nn rahuliku aatomiga ja see on erakordne nauding. Vist esimest korda oli Tatjana Grindenko Eestis 35 aastat tagasi, kui oli Pärdi „Tabula rasa” esiettekanne koos Gidon Kremeri ja Eri Klasiga. Sellest ajast pole Grindenko nimi Eestis pildilt kadunud: ta on olnud alaline külaline nii Andres Mustoneni kui Taivo Niitvägi festivalidel nii üksi kui oma nii vana- kui nüüdismuusika profiiliga loendamatute ansamblitega. Ei meenu siiski, et ta oleks meid külastanud oma rokkansamblitega Boomerang ja Forpost, kuid võin ka eksida. Veel on ta asutanud koos Aleksei Ljubimoviga 1982. aastal Vanamuusika Akadeemia ja Vladimir Martõnoviga Opus Posthi. 12. aprillil oli Tatjana Grindenko Tallinna Kammerorkestri kontserdi peategelaseks. Kava oli ühest küljest traditsiooniline, s.t esimene pool barokk ja teine XX sajand, kuid kuulamiseks hästi põnev. XX sajandisse mahtus muide ka Felix Mendelssohn, kuna tema avamängu Shakespeare’i „Suveöö unenäole” on keelpillidele seadnud Vladimir Martõnov (1946). Selle teose esitus oli kontserdi üks pärle, asukohaga Iannis Xenakise ja Martõnovi teose vahel.

Kontserdi barokipool algas Arcangelo Corelli Concerto Grosso’ga F-duur op. 6 nr 2. Tore, et Corellit ka veel mängitakse. Arvan, et viimati kuulsin seda teost vist 1998. aasta varajase ja uue muusika festivalil Grindenko esituses. Pean Corelli teoseid vähemalt sama väärtuslikuks kui Vivaldi omi ja olen alati vastuvõtlik nende esitusele. Seekordne esitus oli kohati ehk liiga püüdlik, kuigi see ei seganud nautimast. Järgnesid Vivaldi Kontsert kahele viiulile B-duur ja veel kaks kontserti keelpillidele. Vivaldi RV teoste nimistu annab selliseid kahe viiuli kontserte B-duuris tükki kaheksa, nii et vahet saabki teha vaid RV numbri järgi ja esitataval oli see 524. Grindenko partneriks oli Arvo Leibur ja koostöö sujus ladusalt. Keelpillide kontserdid olid C-duur RV 117 ja jälle B-duur RV 163, nii et esimene kontserdipool möödus väga mažoorselt ja barokselt.

Kava ettevalmistusega oli tõsist vaeva nähtud ja kõlaline pilt väga mõnus, ka Reinut Tepi üleminekud olid hästi jälgitavad ja nauditavad. Ainuke erinevus solisti ja orkestri vahel oli see, et solist kasutas barokkpoognat ja orkester mitte – ja kust neid võttagi. Artikulatsioonis see lahkhelisid solistiga ei tootnud ja tõenäoliselt poleks seda ka kõrvaga kuulda olnud, kuid pildis oli see siiski hoomatav. Ka vibraatokasutus polnud siin-seal päris ühtlane, kuid kõik need pisidetailid mattusid lavalt kuuldava energeetika alla, segamata esituse kvaliteeti, kui lugeda selleks lõpptulemus.

Kontserdi teine pool algas Xenakise teosega „Aroura” 12 keelpillile. See Rumeenias sündinud ja Pariisis elanud kreeka rahvusest arhitekti haridusega helilooja on üks neid XX sajandi avangardiste, kelle iseloomustamiseks on hästi paslik kasutada Eduard Tubina sõnu. Pärdi varajasi teoseid kuuldes ütles ta: „Talenti ei ole võimalik väljendusvahenditesse ära peita”. „Aroura” pidavat vanakreeka keeles tähendama maa-ala, mille kündmiseks härgade paarisrakendil kulub üks tööpäev. Laval oli härgi (keelpille) 12 ja nad kündsid hoolega. Mängijad olid asetunud lavale paarimeetriste vahedega ja täitsid kogu kontserdisaali lava selle osa, kuhu harilikult mahub umbes 60 keelpilli. Kõlaliselt täitsid nad aga lausa kogu saali, rääkimata tohutust tööst, mis kulus selle dünaamika tootmiseks. Teos on vaimukas nii dramaturgiliselt kui kõlaliselt ja NYYDi sõbrad oleksid „kaifinud täiega”. Ka kohal olnud „konservatiivne” saalitäis võttis teose hästi vastu.

Kontrast, mis sündis nüüd Mendelssohni avamänguga, oli aga nii võimas, et sellest võitsid mõlemad teosed. Avamängu esitas kammerorkester ilma Grindenkota ja ehk õige pisut käis teose lustlikkus maha lõpule lähenedes, aga esituslik pärl jäi pärliks. Kava lõpetas Martõnovi teos „Haldjate sügisball” (1994). Materjal, mis käiku läks, ehk üks romantiline järgnevus meenutas Griegi või Tšaikovskit ja kestis päris kaua, vaat et tüdimuseni, ja siis muutus – see piir oli päris hästi aimatud jne … Arvan, et kontsert oleks võitnud, kui koha oleksid vahetanud „Aroura” ja „ … sügisball”. Kuid kava oli mitmekesine ja põnevalt ette kantud ning publik sai tänada oma ammust lemmikut soojalt. Tallinna Kammerorkester on aldis seda laadi kavadele, kus välisliider on kui üks nende hulgast. Ongi ju nii, et ega dirigenti selle sõna klassikalises mõttes polegi kammerorkestrile alati vaja.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming