Improvisatsioon, klaver ja joon

Andri Ksenofontov

 

31. VIII esitas Rein Rannap Tallinna Kunstihoone näitusesaalis klaveriimprovisatsiooni. Samal ajal valmisid publiku ees valgetel tahvlitel kolm joonist. Rannap on varemgi näituse avamisel ning pildiprogrammide taustamuusikat mänginud. Ent selliseid kunstiliike liitvaid esitusi tuleb ette harva. Kui mitte mainida videoinstallatsioone ja häppeninge, mille tulemuseks ei ole erinevate kunstiteoste summa, vaid neist kokku keedetud “supp”.

Kui kaks muusikut koos improviseerivad, siis on see loomulik kui vestlus. Muusiku ja kunstniku ühisimprovisatsioonis esimene vestleb, teine aga konstrueerib oma lauset tähthaaval juhuslikus järjekorras kuni valmimiseni jutuajamise lõpuks. Paralleelsed improvisatsioonid helis ja pildis kipuvadki jääma paralleelseteks ühiseid punkte leidmata. Seda juhul, kui muusik ja kunstnik paigutataks eukleidiliselt sirgjoonelisse ruumi, kus nende kingapaelad on kokku seotud ühise kontserdiprogrammiga. Teineteise sammude tähelepanelik jälgimine kogu liikumise vältel lõpeks paariskoperdamisega.

Ent Rein Rannap ei käinud Eukleidese järgi. Klaveritoolile istudes tõmbas ta ruumi pigem Einsteini moodi lohku kui võrkkiige. Ta lõi kunstihoone saalis tähesüsteemi, mille muusikalises gravitatsiooniväljas tiirles kolm planeeti: Maria-Kristiina Ulas, Katrin Kaev ja Kärt Hammer.

Katrin Kaevu improvisatsioon ei alanud päris tühjalt kohalt. Hakatuseks kleepis ta tahvli keskele pildi klahvidest ja pianistikätest. Ent antud juhul ei olnudki õhkutõusmiseks hüppelauda vaja. Kaev nägi Rannapi palas jõulist musta värvi, mis sobib tema kalligraafiliselt kontrastse graafikakäsitlusega. Tušipintsel vehkis nagu marionettnuku käes, kelle pulki juhtisid Rein Rannapi sõrmed. Mustad pilved kogunesid mustade rooside kohale klaverikõmina taustal, mille sünkroonsus oli seda ilmekam, et Kaev ja Rannap olid teineteise poole seljaga.

Kui Katrin Kaevu pintsel järgis muusika rütmi ja meloodiat, siis Kärt Hammeri vilgas vildikas sehkendas klaverimängu faktuuri ennast. Nagu elektrokardiogrammi masin, mis valgele paberile lahti lastud. Kujundit otsiv siil, kes lükkab end edasi ainsa nõelaga, mis äritundide ajal kehast võnkeid välja loeb ja paberilindile trükib. Nüüd, rekreatiivses õhkkonnas, andis nõel protsessile tagasikäigu ning pööras klaverikeelte võnked tantsivateks kehadeks pildil.

Maria-Kristiina Ulas töötas Rein Rannapi vaateväljas. Ent vaatamata sellele, nagu ka ülejäänud kahe joonistaja puhul, ei tekkinud siingi loomingulist kahekõnet. See ei ole siiski päris täpselt nii, sest Ulas vastas Rannapi loomingulisele monoloogile ühe sõnaga: Rannap. “R” nagu surnupea, mille “paun” on ajumahuti ja “jalg” kaelakont. Seos klahvide ja luude vahel on otsene, klimberdamise ja skeletitantsu vahel assotsiatiivne. Ent siin sümboliseerib kolp Rannapi loomingulist kartmatust. Ulas ise püsis iseloomulikult kõigutamatuna, justkui oleks ta joonistades mingit oma viisikest ümisenud. Ta ei tantsinud Rannapi järgi, vaid jälgis, seedis ja kujutas.

Ajas muutumatu pildi joonistamisest sai ajas kulgev teos, multifilm, mis voolas välja improviseeritud soundtrack’ist.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming