In dies – päevast päeva

Toomas Velmet

RENÉ EESPERE autoriõhtu “Concertatus celatus”: Tallinna Kammerorkester ja solistid Risto Joosti dirigeerimisel Metodisti kirikus 26. XI.

“Ikka tahame teada, mida toob tulevik? Kuigi teadmatus sünnitab ebakindlust ja hirmu, ei too teadmine samuti lohutust.” Nii seletab helilooja René Eespere oma Klarnetikontserdi algset pealkirja “In dies”, lisades: “Eks me siis peta ise ennast päevast päeva.” 26. XI toimus Metodisti kirikus René Eespere autoriõhtu “Concertatus celatus” – varjatud või(s)tlus, millist pealkirja kannab kontserdi avateos Kontsert tšellole ja kammerorkestrile.

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (uus nimetus alates 27. XI) professor René Eespere on päevast päeva läbi varjatud võitluse teostanud ennast produktiivselt töötava loojana. Selle tõestuseks autoriõhtu programm, kus kümnest esitatavast teosest seitsmel figureerib aastaarvuna nii või teisiti 2005, kõik kümme mahuvad aga viimase kuue aasta tööde hulka. Kolm instrumentaalset ja seitse vokaalset teost olid kenasti kavaks vormitud nii, et vokaalne instrumentaalses raamis.

“Epigrammatik” Eespere seitsme vokaalse teose (epigrammi) reastusest programmis võib ju välja lugeda isegi eksistentsialistlikku filosoofiat ning teatav sarkasmipipra aisting ainult võimendas loetut. Ettekandele tulnud “Epigrammid I – VII” häälele ja orkestrile (ladinakeelsed tekstid) olid siis järjestatud loogilist elurada loovate eestikeelsete pealkirjade järgi, alates “Veinist”, “Veinist ja lõbust” läbi “Lootuse” ja “Une” “Vanaduseni” ning puändiks “Ajast” ja krooniks “Kesktee valikust”. Justkui leppimine elu kui hädaoruga koorub nendest tekstidest, isegi vein ja lõbu ei too lohutust ning “kadumine – see on seadus, mitte karistus” ja “lootust ei saa võita, ta petab” ning üsna ootamatu krooni- või vapikiri “See elab ikka õnnelikuna, kes äärmusi väldib”.

Suurepärased vokaalsolistid Jelena Voznessenskaja (sopran, Venemaa), François Soulet (tenor, Prantsusmaa) ja Sauli Tiilikainen (bass, Soome) esitasid “Epigrammide” sarja kui terviku, vaatamata vaheajale ja teist poolt sissejuhatavale orkestri “Cantus’ele” ning igaüks neist nautis concertatus celatus’t ning andis oma parima. Allakirjutanule tundus, et Soulet mõistis teksti varjundirohkemalt kui Tiilikainen, kuid võis ka vastupidi olla, olenevalt retsipiendi häälestusest. Jelena Voznessenskaja vokaalne meisterlikkus tekitas aga lisaväärtusi, millised on juba eraldi, s.t olenemata esitatavast, nauditavad tänapäeva muusika interpretatsioonikunstis. Igatahes eesti muusika on saanud põneva vokaaltsükli orkestri saatel, mis ei ole siinmail ka just üleekspluateeritud žanr.

Autoriõhtule pealkirja (“Concertatus celatus”) andnud Tšellokontsert Marius Järvi esituses algas ja lõppes irriteerivalt ja meeldejäävalt eespereliku tämbrivaliku ja süvenenud tõsidusega, kuid pro- ja epiloogi vahele mahtunud võistlus jäi minu kõrvadele varjatuks.

Kontserdi teist poolt alustas instrumentaalne “Cantus” (2003) ning huvitav-huvitav, 2005. aastal kirjutatud “Epigramm VI: Vanadusest” algas sealt, kus “Cantus” lõppes, nii, et aplauski ei tulnud kõne alla.

René Eespere autoriõhtu kulminatsiooniks oli paigutatud Klarnetikontsert Toomas Vavilovi esituses ning kulminatsiooniks see ka sai. Arvan, et see teos, kui võrrelda võrreldamatut, on eesti instrumentaalkontserdi žanri kõrgnivoo näitaja ning sama kehtib ka Toomas Vavilovi esituse kohta. Ja väga tervitatav on noore dirigendi Risto Joosti enesekindlus, täpsus ja soov juhatada eesti nüüdismuusikat. Kel kõrvad, need kuulsid kindlasti ära ka autori vihje, et “elades päevast päeva oma argist elu” (in dies) saabub vältimatult ka viimne kohtupäev (dies irae).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming