Inimhääl kui sõnumitooja

Tiiu Levald

Kontserdisarjas „Vocalissimo” JUULI LILL (metsosopran) ja RALF TAAL (klaver) Tallinna raekojas 29. III.  

Kontserdisari „Vocalissimo” pakub soololaulu sõpradele mitmekülgse naudingu: kuulda saab kaunist loodusandi, noort häält ja uut ning omanäolist interpretatsiooni.

Kuulasin ühel hommikul Klassikaraadio vestlussaadet meie praeguste lauljatega, kus seekord avanes Rauno Elbi isiksus ja tema suhestumine oma muusikalise tegevusega. Sealt jäi muu hulgas kõrvu laulja tunnistus, et soololaul on üks keerulisemaid eneseväljenduse vorme ning ta paneb imeks, miks mõned võtavad seda kui standardkappide tootmist, ilma et oleks publikule enda poolt midagi huvitavat pakkuda.

Olen selle mõtteavaldusega küll nõus, kuid jagan seisukohta, et kammerlaulu arendav tegur on laulja loometeel vaieldamatu: on ju seda viljelnud eredaimad ooperilauljad Lied’i tekkest alates. Isiklik viimane vapustav kogemus oli Riia Ooperiteatri saalis kuuldud Dmitri Hvorostovski ja Ivari Ilja vene romansside õhtu, kus esitatud Metneri romansid olid täiesti tundmatud, Tšaikovski ja Rahmaninovi loomingust samuti pea pool väga harva või üldse mitte kuuldud. Kogu kava lauldi peast!

29. III oli raekojas metsosopran Juuli Lille ja pianist Ralf Taali õhtu vene muusikaga. Kava koosnes Tšaikovski ja Rahmaninovi romanssidest, aariatest ja klaveriloomingust, lisaks mõned Rimski-Korsakovi ja Dargomõžski romansid ning laulud Šostakovitši vokaaltsüklist „Hispaania laulud” op. 100.

Juuli Lill on üks neist õnnelastest, kellele loodus on kinkinud erakordse ilu ja igas mõttes kõikide metsosoprani parameetritega vokaalsuse! Selles hääles on mahlakat sügavust, säravat suure saali täitmise mahtu, varjundivõimalusi ja suurteks ülesanneteks vajalikku diapasooni. Lauljat iseloomustab temperamentsus, seksapiilne lavasarm ja väga loomulik lavaline ülalpidamine. Kõiki neid omadusi saime nautida ka sellel õhtul ooperilaval küpseks saanud Tšaikovski „Jevgeni Onegini” Olga aarias ning „Padaemanda” Krahvinna stseenis ja aarias. Kindla plusspoole peale jäi ka Šostakovitši tsükkel, kus olid eredalt välja joonistatud nelja laulu erinevad karakterid: „Hüvasti, Granada!” raskepärane kurbus, „Tähekestes” kelmikus ja sära (mis selle autori puhul nii harv) oma kaasakiskuvas rütmipildis.

Romansse kuulates tekkis kahjuks kurb küsimus: miks laulja ei laula peast nii ülipopulaarset, kindlasti õpinguaegadel omandatud repertuaari?! See, et Juuli Lille korduvalt kuulnud publik ootab ka midagi uut, on loomulik. Kõnealusel õhtul esitatud laulud on vene romansiloomingu raudvara ja esmakuulmisel kindlasti selle žanri hindajaile nauding. Vokaalselt kõlas ju kõik kaunilt, kuid see, et silm oli kogu aeg noodis, ei lasknud lauljal musitseerida tema ande vääriliselt ja ansambliliselt samaväärselt pianist Ralf Taaliga.

Taali pikad fraasipoognad pakkusid ju erilist inspiratsiooni jätkata samas liinis näiteks Tšaikovski „Mignoni laulus”. Ka oleks tulnud kasuks süvenemine Goethe teksti tausta – on ju „Wilhelm Meisteri” Mignon 15aastane tütarlaps oma suure vastamata armastuse hingevaluga, seega pole liigne dramatism vajalik. Kui on saanud näha ja kuulda, millise sugestiivse jõuga Lill on võimeline looma vana Krahvinna rolli kõiki värvinüansse, siis lootnuks samaväärset viimistletust ka Tšaikovski „Mustlaslaulus” ja muidugi hoopis liigendatumat dramaturgilist plaani romansis „Miks?”.

Rahmaninovi loomingu „iva” tuli sellel õhtul Ralf Taali poolt: kõlasid kolm prelüüdi (nr 4 D-duur, nr 5 g-moll, nr 6 Es-duur). Kui esimeses pooles kõlasid tema mängitud Tšaikovski „Märts”, „Aprill” ja „Mai” tsüklist „Aastajad” oma miniatuursuses malbelt ja hillitsetult, siis Rahmaninovi kogu võimas värvipalett, eht rahmaninovlik pika hingusega laulev lüürika ning „suure käega” maalitud mastaapsus tulid kuulajani lahvatava energia ja hooga – sealjuures üldse mitte lõhkudes raekoja akustilisi piire! Järjekordselt sai nautida Taali mängu ülitundlikkust ja imetlust väärivat ansamblilisust, partneri tunnetamist. Väga tahaks loota, et kahe andeka ja suure potentsiaalivaruga inimese koostöö jätkub edaspidigi.

Ka seekord ei saa ei üle ega ümber laulude tõlkest. On raske mõista, miks ei kasutata juba olemas tõlkeid. Näiteks sellised kurioosumid: Goethe luulele „Vaid see, kes tundnud on” (Mignoni laul „Wilhelm Meisterist”) oli siinses kavas „Ei, üksnes mees, kes tundnud”. Tuleks mõelda poeesia säilimisele, rääkimata teksti õigesti mõistmisest: Tšaikovski „Ei sõnagi oo sõber… üle kalmukääpa kummarduvad kurvad pajud” on tõlgitud „Ei ole vaja sõnu, sõber… kääpa kohale kummarduvad üksnes kurvameelsed ja teie” (!). Venekeelne sõna ivõ (pajud) on tõlgitud „ja teie” (i võ)! Siinkohal tahan tõemeeli hüüda: „Tule, jumal, appi!”