Institutsionaliseeritud eesti rokk 1970ndatel

Kõnekeelele lähedases stiilis ülevaade, mis heidab valgust nii põrandaaluste kui ka põrandapealsete bändide siseellu.

JANNO ZÕBIN

„Me keegi ei ole täna see, kes me olime eile, ja pole homme see, kes me oleme täna, ja nii seda ajalugu tõlgendatakse tänaste arusaamade kohaselt. Me meenutame vanu asju, aga kuidas me siis asjadest aru saime, see on hoopis midagi muud, kui see, kuidas täna. Seetõttu on lausa riskantne meenutada seda, mis oli nelikümmend või viiskümmend aastat tagasi.“

Just sellise mõttekäigu võib leida Eesti 1970ndate rokiajalugu tutvustavast „Tsepeliini triumfist“. Tsitaat oleks nostalgiatõve käes vaevlevate rokimeeste suust kuulduna üllatav, kuid kuna seda on öelnud tolle ajastu marginaal ja radikaal Joel Steinfeldt, kõlab ehk loogiliseltki.

1960ndate biitmuusika plahvatuse kirjeldamiseks on raamatu „Rockrapsoodia“ autor Vello Salumets kasutanud vihmasaju metafoore. Peatükid nagu „Esimesed piisad“, „Sadu tiheneb“, „Lausvihm“ ning „Tartus sajab ja müristab“ viitavad biitmuusika skeene ülemaalisele laienemisele. Vihm mõjus bändidele nagu seentele: oma niidistiku ajasid laiali kümned ja kümned elukutselised ja vähem professionaalsed bändid. Senine kolme-duuri-biitmuusika oli olnud jõukohane sadadele koolipoistele, kes tegutsesid voolu laineharjal tõelise entusiasmiga. „Rockrapsoodia“ lõpeb samuti metafoorse pealkirjaga, peatükiga „Vihma käest räästa alla“. Salumets paneb oma pompoossele ülevaatele punkti ansamblitega Uus Generatsioon ja Keldriline Heli (hilisem Väntorel), mis olid tehniliselt juba keerulisemad bändid. Enam-vähem sealt, kus „Rockrapsoodia“ lõpeb, algabki „Tsepeliini triumf“.

Tegelikult iseloomustab nii Salumetsa kui ka Oja kirjutajatena tugev nostalgiline tagasivaade oma noorusajale, mil muru oli rohelisem ja lumi valgem. Mõlemad olid bändimehed, esimene mängis Optimistides, veidi Kukerpillides, hiljem Kollektsioonis ja Palderjanis ning teine 1980ndatel Vitamiinis ja Kolumbus Krisis. Salumetsa nostalgiaga puutusin noore muusikahuvilisena kokku juba 1990ndate lõpus. Fännasin tugevalt 1960ndate biiti, kuid detailse sisevaate, tiheda kirjelduse ja hea analüüsivõime kõrval täheldasin autori kalduvust kasutada „kuldsete kuuekümnendate“ kulunud mõistet, mis muutus oma magusate kõrvaltähendustega meedia abil täielikuks klišeeks. Noorelt ei ole nostalgiatunde tekkimine muusika vastu sellisel kujul veel võimalik.

Artikli alguse tsitaat näib „Tsepeliini triumfi“ või „Rockrapsoodia“ pädevuse kahtluse alla panevat. Oja lähenemine materjalile on aga sirgjooneline ja otsekohene. Spontaanse, kõnekeelelähedase stiiliga raamat tuli ühe jutiga ära lõpetada ja kes sellist Eestis paraku nišiteemat ikka käsitleb, kui seda ise ei tee. Juba raamatu sissejuhatuses viidatakse mälestuste hajususele. Väljenditega „tõenäoliselt“, „arvatavasti“, „oletada võib“ jms üritatakse puuduva info puhul lahtisi otsi kokku viia. 1970ndate rokkmuusikat või subkultuure kui omaette nähtusi ei ole minu andmetel uue aastatuhandeni Eestis uurinud kultuuri­teoreetikud, sotsioloogid ega antropoloogid. Puuduvad välitööde märkmed või muusikafännide päevikud (meeldivad erandid on bändimeeste Urmas Alenderi ja Andres Valkoneni päevikud), mis oleks andnud võimaluse tollasele muusikaskeenele kõrvalpilk heita. See, et millestki, mis oli siis, on nüüdseks saanud midagi hoopis muud, on täiesti reaalne.

„Tsepeliini triumf“ on eelkõige kasutatav käsiraamatuna, mille abiga saab Eesti 1970ndate rokki juba sügavuti uurida. Fotol ansambel Incognito 1974. aastal EÜE tuuril. Vasakult: Priit Poom, Marius Sagadi (prillidega), Riho Kuub, Sulev Kuusik (seisab esimesena), Ari Dubin, Andrus Kerstenbeck, Olavi Pihlamägi (ees keskel).

Sulev Kuusiku kogust

Teose muudab hästi kasutatavaks käsiraamatuks bändide genealoogiline kirjeldamine. Valdavalt on peatükkides juttu sellest, kes millises bändis mängis, millal ja millistel asjaoludel järgmisse mängima suundus. Peatükke raamistab salvestussessioonide info, kus on enamasti märgitud lindistamise aeg ja koht. Nende järgi saab otsida ka roki ajaloos seni varju jäänud bändide nagu Kooma, Keel, Nahk ja Poogen, Monstrum/Inkog­nito, Union, Psycho, Initsiaal, Hõim ja Dr Friedrich salvestisi. Tõsi, nii mõnegi puhul neist on tänapäeva mõistes tegu oma põhibändides mänginud muusikute kõrvalprojektidega ja anti vaid mõni kontsert. Miks on bändide valik raamatus just selline, vajaks eraldi selgitusi. Psycho eksperimentaalse džässroki kõrval leiame raamatust näiteks Kukerpillid ja Kuldse Trio. Ruja, Ornament ja Magnetic Band on samuti sees, kuid neist olid juba enne seda raamatut olemas pikad ja põhjalikud käsitlused. Ehk oleks aidanud, kui kontsert- ja tantsubändid (sh nn pullibändid) oleks eraldi peatükkidesse paigutatud. 1970ndatel oli Eestis mänginud bändidel põhiliselt kaks võimalust: kas olla tarifitseeritud tantsuansambel või kontsertbänd. Kui ansambel kumbagi kategooriasse ei kuulunud, ei saanud ta ametlikku esinemisluba ja tegutseda oli ülikeeruline. Nii juhtus ka Tallinna polütehnilise instituudi ehk TPI (praegune Tallinna tehnikaülikool – J. Z.) juures tegutsenud Väntoreliga.

Institutsioonidest sõltumatu muusikaelu vähesed nurgatagused, põrandaalused bändid, nende liikmete maailmatunnetus ja vaimsed otsingud võiks üles kaaluda vaeva sügavale teemasse kaevuda. Võimuorganitega tekkisid lühiajalised probleemid ka ansamblitel Virmalised, U.D.A (Andres Valkoneni hilisem ansambel), Kooma (sai tuntuks hitiga „Ma pesen oma hambaid verega“), Tartus tegutsenud Kogudus (hilisem Kogumus) ja muidugi Ruja. Praegustele noortele, kes nõukogude aega ei tunne, võib tunduda üllatav, et KGB nuhid olid kontserdisaalides sageli kohal. Nõukogude Liidus marginaalseid hipisid, kes suure kodumaa avarustel, sh Kesk-Aasias, ringi reisisid, kanepit kasutasid ja idamaa usunditesse sukeldusid, on uurinud antropoloog Terje Toomistu. Praegu teeb ta dokumentaalfilmi „Nõukogude lillelapsed“, mis loodetavasti avab teema põhjalikult. „Tsepeliini triumf“ toob meieni vaid hipikultuuri (problemaatiline mõiste, kuid paremat on ka raske leida) pinnavirvendused. Senisest paremini on vaja uurida, millised ideed või kirjandus noori mõjutasid, milline oli pidude ja kontsertide atmosfäär, mida tähendasid ja väljendasid tollastele rokkbändidele Jüri Üdi tekstid, kuidas täpselt võimud bände riigi kontrollile allutada püüdsid, kuidas muusikud sellesse püüdesse suhtusid, milles peale muusika väljendus noorte vabadusepüüd jne. Pärast seda saaks pilt terviklikum, selgem ja tõepärasem.

Eraldi osa moodustab raamatus rubriik „Kuidas saadi välismaalt pille“. Just selles vallas ilmutasid bändimehed erakordselt teravat mõistust ja taiplikkust. Äritehingud viisid nii absurdsete olukordadeni, et nende kirjeldused panevad lugeja mõnuga muigama.

Raamatu elusaimad peatükid räägivad bändidest nagu Kooma, Psycho, Monstrum/Incognito, Haak ja Esra. Tuntumad ansamblid nagu Magnetic Band, Vitamiin ja Radar tähistavad aga juba rohkem ajajärku, mil algasid pikad kontsertturneed Venemaa avarustes. Jällegi tekib küsimus, kas Filharmoonia kaudu välismaal käimine jätta raamatusse või väärib see üleüldse eraldi teost. Igal juhul on esimene samm Eesti 1970ndate rokkmuusika uurimisel ja kajastamisel astutud. Jääb üle oodata, et raamatuid või põhjalikke artikleid ilmuks selle teema kohta veelgi. Tee 1980ndateni on päris pikk ja käänuline.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming