Interpreedid ei puhka

Toomas Velmet

Mikk Murdvee (viiul) ja Sten Lassmann (klaver) 1. VIII Mustpeade maja Olavi saalis. Ma arvan, et see, mis veel kestab, on Eesti interpreetide liidu XI hooaeg, aga küllap algab lähitulevikus ka EILi XII hooaeg.

Mikk Murdvee ja Sten Lassmann andsid kontserdi augustikuu esimesel päeval ja, vaatamata suve haripunktile, oli Olavi saal täis asjatundlikku publikut. Eriliselt paneb imestama Mikk Murdvee, kes on hakkamas – olgu siis dirigendipuldis või viiuliga – lausa igal pool, kus Eestimaal midagi toimub.

Olavi saali kava oli põnevalt kirju. Heino Elleri romantiline Sonaat nr 1 ja Johannes Brahmsi veelgi romantilisem Sonnat nr 3 d-moll op. 108 moodustasid raami, kuhu mahtusid veel sellised autorid kahest naaberriigist nagu noored soomlased Tuomas Turriago (1979), Lauri Supponen (1988), Niilo Tarnanen (1981) ning kodused mehed Mihkel Kerem ja Arvo Pärt. Lisama peab, et Turriago „Unustatud meloodia” (2012) oli esmaesitus Eestis ning Suppose „Hotkoi” (2013) ja Tarnase „Ob” (2013) maailma esiettekanded.

Turriago on mulle hästi tuttav tema lapsepõlvest: ta on sündinud pianistide Merja Soisaari ja Carlos Turriago perre ning oli juba lapsena silmapaistvalt andekas esialgu pianistina. Nüüdseks on temast saanud suurpärane pianist, kammermuusik, helilooja ja dirigent. Tema looming kuulub eelkõige kammermuusika valdkonda ja Sümfooniagi on keelpillidele kirjutatud. Arvan teadvat, et Soome on rikastunud väga anderikka ja võimeka muusiku võrra. On kadestamisväärne, et soome noored heliloojad kirjutavad lühivorme ka sellisele klassikalisele kooslusele nagu viiul ja klaver.

Suppose „Hotkoi” tähendab karjala keele suistamo murdes midagi kiiret ja lihtsalt kulgevat. Teos oli küll kiire, kuid ega see klaveripartii küll hõlpsalt ei kulgenud, kuna on kirjutatud vasakule käele, kus ühe tremolo tarvis Lassmann küll ka parema käe appi võttis. Tegelikult päris vaimukas lugu enne Tarnase teost „Ob” , millest tõepoolest õhkus jäist hingust.

Meie mees Ühendkuningriigis Mihkel Kerem ja Mikk Murdvee on teineteise leidnud juba ammu ja Keremi „Higiliikur”, kuigi esiettekanne, oli interpreetidele vägagi kodune ülesanne. Veidi nobedam tempo oleks ehk „higi” efekti võimendanud, aga mine tea. Palade rea kavas lõpetas „igihaljas” Pärdi „Peegel peeglis”, mis rahustas maha nii publiku kui esitajad, kuigi viiulile pole see sugugi lihtne teos. Hiljuti festivalil „Kokkutulek” kuuldud versioon oboele ja orelile oli siin esitatuga võrreldes interpretatsiooniliselt hale vari. Teose ja tema autori lihtsuse pisut hirmutavat lõpmatust on vaja orgaaniliselt tabada ja Murdveel-Lassmannil õnnestus see hoomatavalt.

Kontserdi finaaliks esitati Brahmsi Sonaat nr 3 d-moll op. 108. Selle teose esimese osa tempo on pähkel, mis tuleb katki hammustada. Allegro on teatavasti kiire tempo, kuid sel on väga palju karaktereid ning selles Brahmsi Allegro’s sooviks kuulda või pigem näha suurt panoraami, et kõik sündmused sinna ära mahuksid. Esituses oli kuulda ka pisut rabelemist, mis sinna ei kuulu. See-eest Adagio oli see kirglik Brahms, keda mina armastan, ja mida edasi, seda kindlamalt seisti rööbastel. Kõik, mis puudutab kõlalist ansamblit, siis tean, kui palju harjumist nõuab Olavi saal, seda eriti Brahmsi faktuuri raamides püsimiseks. Vaatamata kõigele, olid Eller, Pärt ja Brahms need, kes Murdvee-Lassmanni kontserdi väärtustasid – ega varjutanud seejuures kübetki ülejäänud kava.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming