Intrigeerivat eesti vanavarast

Urve Lippus

CD “Mu mano tulge, latse”. Püha Miikaeli poistekoor, dirigent Kadri Hunt. © VHK 2005.

 

Püha Miikaeli poistekoori uuel CD-l “Mu mano tulge, latse” on salvestatud hulk rahvapäraseid koraalivariante, lisaks mõned pillilood ja ilmselt koori nimele viitavalt üks regilaul, mihklipäeva sanditamise lugu. Tegemist on igati ilusa plaadiga ja eriti praegusel jõulueelsel ajal võiks seda soovitada osta-kuulata: poisid laulavad tõesti nagu väiksed inglid ja seadete tegemisel on eeskujuks olnud vanaaja muusika kõlad, nii et tekib rõõmus pühadeootuse tunne.

Selle lauluvaliku puhul aga äratab kõige rohkem huvi materjal ise ja seaded, samuti laulmisviis ja esitajate suhe lauldud viisidesse. Miks? Tegemist on viimase viieteistkümne aasta kindlasti kõige intrigeerivamaks osutunud üleskirjutustega, mis eesti vanavarast leida, ja koori juht Kadri Hunt on nende lauludega väga kaua koos olnud: ise laulnud (Linnamuusikute ja Heinavankri koosseisus, samuti üksi), neist oma magistritöö kirjutanud ja nüüd siis plaaditäie omaenda seadeid oma kooriga sisse laulnud.

Eesti muusikaüldsuse jaoks on neid laule “avastatud” 1989. aastast alates, kui Cyrillus Kreegi 100. sünniaastapäeva tähistamise käigus toodi arhiivist välja nii koraalivariantide algsed üleskirjutused kui ka Kreegi tehtud seaded. Vanamuusikahuviliste seas tekitasid Kreegi polüfoonilised seaded vahel protesti, sest mitme hääle kooskõlamine varjutas algse koraaliviisi põnevaid rahvapäraseid kaunistusi. Need koraalivariandid, mida vahel vaimulike rahvalauludega segi aetakse, on pärit kaugetest küladest ja kogukondadest, kus lauldi oreli või harmooniumi saateta. Eriti rohkesti on üleskirjutusi eestirootslaste hulgast ja Cyrillus Kreek kasutaski palju rootslaste viise, lisades eesti lauluraamatust võetud eestikeelsed sõnad. Eesti küladest on seda traditsiooni jäädvustatud vähem ja võimalik, et see oli ka vähem levinud või juba kadumas (mõeldes üldrahvalikule kooriliikumisele ja neljahäälse koorilaulu levikule).

Möödunud viieteist aasta jooksul on neid koraalivariante laulnud paljud rahvamuusikaansamblid, viimasel ajal on sellest vallast ehk tuntumad tartlaste Triskele CDd. Algsed viisid on üles kirjutatud ühehäälselt ja pole andmeid, et neid pillidega saadetud oleks. Praeguseks aga on tekkinud esitustraditsioon, kus neile meloodiakaunistustega viisidele lisatakse hulk saatepille, keskaegseid instrumente, mis tänapäeval levinud rahvapillidena: torupill ehk kornamüüs, hiiu kannel ehk krotta, vilepillid ehk plokkflöödid, kannel ehk psalteerium jne. Selgelt toetub instrumenteerimine vanamuusika ansamblite kaudu levinud keskaja laulude ja tantsude saatmise traditsioonile, eelistatud saadeteks on orelpunktid ja ostinaatod ning väga armastatakse lisada ka trumme. Miks? Ilmselt tekib assotsiatsioon keskaja muusikaga (gregooriuse lauluga) tänu meloodiakaunistustele. Samuti toetavad üksteist muusikute kaks erisuunalist salasoovi: teha oma rahva muusikat, midagi erilist, aga ühtlasi vana religioosset muusikat.

Püha Miikaeli poistekoor Vanalinna Hariduskolleegiumi koolikoorina ongi spetsialiseerunud vana kirikumuusika laulmisele ja neil on kogemusi koostööst päris professionaalsete vanamuusika ansamblitega. Ka rahvapäraste koraalivariantide laulmisel on nende kõlaideaal puhas ja koolitatud kirikulaul (võrreldes näiteks Triskele veidi karusema meestelaulu kõlaga). Saateansambel on aga üllatavalt sarnane: kannel ja hiiu kannel, viiul ja fiidel, rebekk, kornamüüs ja/ehk torupill, poogenpsalteerium. Trumme-triangleid pole, aga keelpille on sageli kasutatud rütmipillidena ja laulmine ise on enamasti nii tugevate meetriliste aktsentidega, et pigem jääb esitusest vahel liigagi tantsuline mulje. Mul isiklikult on kahju, et regulaarsete aktsentide võimendamise asemel pole esile toodud nendes variantides peituvat ornamentaalse meloodiajoonise rütmilist nõtkust. Aga ilmselt meeldib tänapäeva poistele selline selge rütmika rohkem.

Kuigi CD-vihikus on iga koraalivariandi juurde toodud üleskirjutamise kihelkond, meloodiad järgivad noot-noodilt arhiivisalvestusi ja poisid püüavad hoolikalt laulda lõunaeesti murdekeelseid sõnu, on kokku tegemist ikkagi Kadri Hundi seatud lauludega. Natuke rohkem julgust ja ta oleks võinud oma nime helilooja kohale kirjutada. Seaded on tehtud maitsekalt ja neis on kombineeritud (Kreegi eeskujul?) keerukamat polüfoonilist kirjaviisi vanamuusika harrastajate lihtsamate seadmisvõtetega (värvivahetused salmide kaupa, rütmilised akordid saateks, burdoonid ja ostinaatod). Arvatavasti on vahel lastud pillimängijaid natuke improviseerida, kuid üldiselt on saade kindel seade osa – see on ka arusaadav, sest saateansambli moodustavad kooripoisid ise, vaid viiuleid mängib dirigendi tütar Mari Poll. Ilmselt vahelduse mõttes on plaadile lisatud mõned pillilood ja kandlel soleerib Tuule Kann ning hiiu kandlel Meelika Hainsoo. Professionaalne on CD teostus (Aili Jõeleht ja Margo Kõlar), kõla on rikas ja ilus. Kristlikke sümboleid rahvapärastega kombineerib ka Mae Kivilo kujundus.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht