Isa õunapuu

Vähem kui nädala jooksul anti kolm koorikontserti, mis kõik ühekordsed, ainulaadsed ja jõulised sündmused.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Mu isa aias kasvas rohkelt õunapuid, kuid üks neist oli jõulisem: kogukama võraga, kahara lehestiku ja rikkaliku saagiga. Ja viimast ka siis, kui teised harrastusaednikud kaeblesid nigela saagi üle. Mu jahimehest isa oli aga loodusega väga sina peal ja üks tema hobidest oli õunapuude pookimine – nii õitseski aia kuninglikumal puul igal kevadel vähemalt seitset sorti õunaõisi ning sügiseks pidi pere puu alla rivistuma, et isa näpunäidete saatel õunasorte degusteerida. Jah, isal oli selline õunapuu.

Isa õunapuu suure saagiga saan võrrelda viimaseid päevi muusikaloos. Vähem kui nädala jooksul anti kolm koorikontserti, mis kõik ühekordsed, ainulaadsed ja jõulised sündmused: EBU rohkem kui poole sajandi ajalooga koorikonkursi „Let The Peoples Sing“ ehk „Laskem rahvastel laulda“ peavõit tuli Eestisse, rahvusmeeskoor esitas uut koorimuusikat ja riigi kaks juhtivat kammerkoori laulsid üheskoos Mart Saare loomingut. Suur saak!

Kuna EBU koorikonkursi võitnud Collegium Musicale võit on mitmel meediaplatvormil esitletuna lugejaile kättesaadav, siis mõtisklen kahe teise kontserdimuljete põhjal.

Eesti rahvusmeeskoor esitles 19. oktoobri õhtul Metodisti kirikus uut muusikat. Koori kunstiline juht Mikk Üleoja on oma valitsemisaja jooksul (koori peadirigent alates hooajast 2011/12) kinkinud elamusi uue muusika rohkel propageerimisel, teise käega on seesama tegevus RAMi publikut pahaendeliselt vähendanud. Ainult uue muusikaga on kuulajaid raske kohale meelitada, sest uus – see on ju tundmatu, ettearvamatu. Kui uue kõrval oleks ettekandel ka midagi turvalisemast repertuaarist (ja seda RAMil jagub), siis leiab ehk koorimuusikasõber vähesest reklaamist hoolimata RAMi kontserdi järgmisel korral üles. Vähemalt tahaks niimoodi uskuda.

Kontserdil „Vari ja valgus“ kõlas esiettekandes armeenia helilooja Vatšhe Šarafjani „Stabat mater“ (2017) ja teise esiettekande sai Andres Lemba missa meeskoorile, poistekoorile ja orelile (2011–2015). Armeenlane on üks juhtivaid rahvusheliloojaid, kelle loomingu nimistust leiab 90 heli- ja mitu lavateost, kuid kohtumine meeskooriga oli talle esmakordne – ja see kostus paraku ka välja. Justkui imetleks merekaldalt silmapiiril seilavat väärikat laeva ega suuda alul aru saada, mis on pildil valesti. Kuulamise-vaagimise järel selgub, et laev on justkui natuke viltu – üks reelinguots kehitab end kõrgemale kui teine. Meeskoorile ja metsosopranile (soleeris Iris Oja) kirjutatud teose helilooja oli sisu kirjeldamiseks valinud väheste eranditega väga tumedates toonides värvid. Rasked kobarakordid (äärmusliku põhjaga bassirühm) jäid heledamatele siugudele vaatamata domineerima, andmata võimalust kuulajal end korrakski koguda. Midagi segas, ei lasknud muusikal minusse tulla, midagi oli kõlapildis puudu. Teose vorm jäi kohati ebaselgelt tajutavaks ja materjali liikumist oli raske jälgida. Leidus küll kauneid virgumisi, kuid kuuldu (vaatamata oma sisutõsidusele) ei puudutanud lõpuks nii sügavalt, kui oleks ehk pidanud.

Eesti rahvusmeeskoor esitles kontserdil „Vari ja valgus“ Metodisti kirikus uut muusikat. RAMi kunstiline juht Mikk Üleoja on oma valitsemisaja jooksul kinkinud elamusi uue muusika rohkel propageerimisel, teise käega on seesama tegevus RAMi publikut pahaendeliselt vähendanud.

Anu Huntsaar

Teisena kõlanud Andres Lemba temalikult siiras teoses kohtas seevastu kodeeritud valemeid, mille lahtikangutamiseks kuulaja palju vaeva nägema ei pidanud. Pole saladus, et Lemba on kooridega nokkapidi koos ja tunneb selle pilli võimalusi rohkem kui hästi. Kindlasti annab loomingule palju ka tema kauaaegne kogemus muusikateoreetiliste ainete õppejõuna. Igal juhul oli teos kirjutatud lauljapäraselt, tempode vaheldusrikkus ja värskete värvide kasutamine lõi südame heledaks. Tekstiga seotud harmooniamängud, siin-seal sabakondiga tunnetatav rahvaviisi-liising ja kvartides-kvintides liikumine kui kevadise pinnatuisu virvendus päikesesäras. Leidsin läikivaid tornikupleid ja mäekülapiimamehelikku sisevalu. Ja olulisim – teos kõlas! Ja maru hästi.

Missa, mille valmimine kestis mitmetel asjaoludel mitu aastat, sai ühtseks kinnitatud just Mikk Üleoja ettepanekul ja viimase dirigeerimisel see lõppenud suvel esimest korda ka kõlas. Lemba teose pluss on ka omadused, mis vajalikud selleks, et see hakkaks (vähemalt osade kaupa esitatuna) kõlama kontserdisaalides ka edaspidi. Šarafjani oopuse puhul seda paraku loota ei tihka. Programmiväliselt esitati Mart Siimeri juubeli puhul tema Ellen Niidu tekstile kirjutatud laul „Suur suislepapuu“, mis pööras õhtu meeleolu muhedamaks.

Teine kontsert oli pühendatud klassikust rabaimetlejale Mart Saarele, kelle sünnist sai septembris 135 aastat. Pean tunnistama, et mind valdab iga kord tänutunne, kui leian koorijuht Triin Kochi kooride kavast Saare laule. Sel korral oli Koch kontserdi kunstilise juhina kokku pannud Saare mitmesajast laulust tillukese paketi, kus hittide kõrval tulid taasesitamisele nii mõnedki laulud, mida pole ammu kuuldud.

Mart Saar on suur. Temas peitub miskit, mis on vajalik kõigile: üksiolemistahe ja looduses enese otsimine, armastus oma juurte vastu. Tagasihoidlik Saar, kes hakkas esimese Eesti heliloojana oma loomingus rahvaviisi kasutama, jäi ise hingehellaks kõrvaltvaatajaks, kardinataguseks inspitsiendiks – et pärimus pärlendaks võimalikult loomulikult.

Saare koorilaule laulsid kammerkoor Head Ööd, Vend (dirigent Pärt Uusberg) ja Tartu ülikooli kammerkoor (dirigent Triin Koch), kananahamomente tekkis eelkõige ühendkoori kuulates. Saar ju kirjutaski ajal, kui koorid olid suured, tema muusika heldus just arvukama lauljaskonna esituses loomulikuks kerkibki.

Sekka klaveripalu (Kadri-Ann Sumera, super!) ja soololaule (sume Iris Oja), lisaks sai kontserdil „Saare hääl“ tänu Eesti Raadios säilitatud intervjuudele kuulda ka Mart Saare enda häält. Kokku moodustus igati sümpaatne valik, mida kohalolijad said nautida valguskunstnik Priidu Adlase delikaatse värvimängu saatel. Õhtu lõppes ühe kaunima looduse ja inimese suhet kirjeldava kooripoeemiga „Põhjavaim“.

Kui kaunis võib olla miski, mis on tegelikult nii lihtne, mõtlesin tänavakumas koduteel. Ka mu isa õunapuul ei olnud kõige magusamad õunad ilmtingimata tumepunased.

Jah, „Küll armas on elu siin põhjataeva all“ (Marie Heiberg).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming