Isad ja pojad Estonia kontserdisaalis

Toomas Velmet

PÄRNU LINNAORKESTER ja Wilhelm Schwaiger (metsasarv, alpisarv, Austria) JÜRI ALPERTENI dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis 12. XI, kavas W. A. Mozart ja L. Mozart. Nii võiks nimetada Pärnu Linnaorkestri kontserti Estonias pealkirja all ?Isadepäeva kontsert?. Saalitäis publikut koosnes nii emadest-isadest kui tütardest-poegadest ning tajutav oli ka õpetajate kohalolek. Selline publik on teatavasti raske, aga see-eest tänulik. Ma mõistan, et suurem osa kuulajaist külastas seda laadi kontserti esmakordselt ning õhkkond ja väljakujunenud käitumismallid olid ehk võõravõitu, kuid sooja vastuvõtu järgi adusin, et nii mõnedki võivad tulevikus tegu korrata.

Selleks puhuks kaks näpunäidet, mis soodustavad sümfooniakontserdil parima kuulamiselamuse saavutamist. Esiteks tuleks osta kava, see pole üle jõu käivalt kallis ja sisaldab palju huvitavat teavet, sealhulgas ka ettekandele tulevate teoste osad. See on oluline, sest osade vahel ei ole kombeks aplodeerida, kuna katkeb teose tervik ning see häirib esitajate kontsentratsiooni. Teiseks on tungiv palve sülelapsi mitte kontsertide kaasa võtta, sest teatavasti ületab nende taluvuspiiri vaikusenõue, mis kestab kauem kui kümme minutit, ning titad ei ole selles süüdi.

Kontsert algas aga hoopis Austria Eesti suursaadiku dr Jakub Forst-Battaglia sõnavõtuga isadepäeva ajaloost. Sellest tõelisest uurimusest saime teada, miks isadepäeva peetakse väga erinevatel kuupäevadel, Austrias ja Saksamaal juuni alguses, Eestis aga novembri teisel pühapäeval. Selgus, et Eestis ei olegi selle kuupäeva taga selget põhjust, vaid pelgalt paralleel, et ka Soomes tehakse nii. Analoogse vastuse sai dr Forst-Battaglia ka Soomest: sealt öeldi omakorda, et Rootsis on nii kombeks.

Pärast sellist sissejuhatust algas kontsert, mis koosnes poeg Wolfgang Amadeus Mozarti ja tema isa Johann Georg Leopold Mozarti loomingust. Nagu varem mainitud, oli laval Pärnu Linnaorkester (PLO) oma peadirigendi Jüri Alperteni juhatusel ning solist Austriast Wilhelm Schwaiger (metsasarv ja alpisarv). Viimase puhulgi kehtib isa-poja suhe: kui alpisarv lugeda isaks, siis metsasarv on kindlasti tema poeg. Pärnu Linnaorkester on aastate jooksul ikka ja jälle tulnud välja Mozarti kavadega. Arvan sellel olevat kaks põhjust. Esimene neist on selgelt maine, s.t sõltub orkestri koosseisust, teine ning olulisem aga on vaimne, sest W. A. Mozart on maestro Jüri Alperteni soosik-helilooja. Piisab, kui tuletame siinkohal meelde Mozarti kahe klaveri kontserdi superettekannet, kus solistid olid Kalle Randalu ja Jüri Alperten, viimane ühtlasi ka dirigent.

Et soe suhe Mozart-Alperten ja PLO on jätkuv, sai kinnitust ka sel kontserdil. Seesinase kinnituse raamesse mahub eelkõige hämmastav, nii kõlaline kui ansambliline pingevabadus ning mängulust. Usun, et keegi PLO keelpillirühmast ei pane mulle pahaks, kui ütlen, et neist vaid mõned üksikud võiksid kuuluda omas valdkonnas nn ?Eesti koondise? kandidaatide hulka. Seda hinnatavam on tulemus, mis eespool nimetatud parameetrite järgi ei jää nn ?koondistele? sugugi alla ning on mõnest aspektist isegi kõrgemalt koteeritav. Tulemuseks suurepärane W. A. Mozarti Sümfoonia nr 29 A-duur KV 201 esitus ning Metsasarvekontserdi nr 3 Es-duur KV 447 elastne ja tasakaalustatud saade. Pikaajaline koostöö PLOga (alates 1998) lubab Alpertenil täiel määral ja kadudeta oma meisterlikkust rakendada ning viimast on maestrol tagataskus hulgem.

Wilhem Schwaiger on see metsasarvesolist, kelle mängu puhul ei meenu hetkekski instrumendi kapriissus ning sellest sageli tulenev ?loteriiefekt? teksti esitamisel. Niisugusest pingest on kuulajad vabad ning saavad keskenduda W. A. Mozarti lustlik-virtuoossele muusikale. Lisaks instrumentaalsele meisterlikkusele demonstreerib interpreet boonusena suurepärast artistlikkust.

Esitanud metsasarvekontserdi frakis, ilmus ta alpisarvega (pikkus ca viis meetrit) lavale tirooli kostüümis ja teatas laste suureks rõõmuks, et selle pilli seest hääle väljapuhumine on nii raske, et seda saabki ainult nahkpükstes teha. Leopold Mozarti ?Sinfonia Pastorella? C-duur alpisarvele ja keelpilliorkestrile (1755) on hästi atraktiivne, nii vaate- kui kuuldemäng selleks, et veenduda, miks alpikarjustel suhtlemiseks seni moblasid vaja ei lähe. PMP (Pärnu Mozart Players) Alperteniga vääriks kindlasti oma mozartiaana jäädvustamist DVD-le.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming