Isalik lavastaja Arne Mikk

Heili Vaus-Tamm

Arne Mikk on sündinud 18. IV 1934, hariduskäik Viljandi II keskkool, Tallinna Muusikakool ja Tallinna Riikliku Konservatooriumi Aleksander Arderi lauluklass, täiendanud Berliini Komische Operis Walter Felsensteini ja Moskva Suures Teatris Boriss Pokrovski juures.Töö Estonia teatris: ooperikooris, rollid (Sarastro ?Võluflöödis?, Colline ?Boheemis?, Pickering ?Minu veetlevas leedis? jt.), muusika- ja kirjandusala juhataja, lavastaja assistent, lavastaja, peanäitejuht, aastateks 2002 ? 2004 kogu teatri loominguline juht. Muud tegemised: EMA ooperistuudio õppejõud, juhataja, dotsent; Estonia Seltsi esimees, Rahvusvahelise Teatriinstituudi juhatuse liige, olnud Eesti Teatriliidu aseesimees. Valik lavastusi: E. Aava ?Vikerlased? (1969), L. Normeti ?Pirnipuu? esmalavastus, Menotti ?Telefon? (1973, esmalavastus Eestis), Verdi ?Traviata? (1974), Mozarti ?Don Giovanni?, ?Figaro pulm?, ?ostakovit?i ?Katerina Izmailova? (1977), Mussorgski ?Naisevõtt?, ?Boriss Godunov?, Kangro ?Ohver? (1982, esmalavastus), Tubina ?Reigi õpetaja?, ?Barbara von Tiesenhusen?, Boito ?Mefistofeles? (1988, esmalavastus Eestis), Hindemithi ?Sinna ja tagasi?, Verdi ?Nabucco?, ?Macbeth? (2001, esmalavastus Eestis), Menotti ?Vanatüdruk ja varas? (2002, esmalavastus Eestis).

Arne Mikk on Estonia teatris oma rahulikul ja delikaatsel, mitte liiga silmatorkaval moel olemas olnud kogu aeg, kuni äkki oli pärast Mägi ja Härmi skandaali vaja inimest, kes teatri kriisist välja tooks. Ja selles rollis on aasta isa (ka see tiitel omistati talle paar aastat tagasi) Arne Mikk siiani. Kui teatritöötajad astusid välja oma juhtkonna ? kes peadirigendi, kes peaballettmeistri vastu, siis oli väga raske leida persooni, keda ülesärritatud inimesed juhina usaldaksid ja aktsepteeriksid. Nagu aastad 2002 ? 2004 näidanud, on isalikult rahulik ja teatriinimesi läbi-lõhki tundev Arne Mikk sellega hakkama saanud.

?Minul ei olnud võimalik seada oma isiklikke eesmärke, sest olin nõus jääma ainult kaheks aastaks, millest üks oli juba alustatud, nii et plaane sain teha ainult üheks hooajaks,? võtab Mikk oma teatripäästmise rolli ilma liigsete emotsioonideta. Ja inimeste rahustamine ning töölesuunamine õnnestus tal oma sõnul osalt seetõttu, et tunneb mitmeid lauljate põlvkondi juba õppejõuna konservatooriumi-aegadest. (Jälle isalikkuse fenomen.) Kriisiolukorras oli tema deviisiks: ?Mind ei huvita, kes kelle poolt on. Mind huvitab see, kes on Estonia teatri poolt, kellega on võimalik mõtelda ühes ? teatri kasu suunas. Teater oli enne meid ja jääb pärast meid, ei tohi üle tähtsustada ühe isiku rolli selles, vaid mõtelda suuremas perspektiivis.?

Mikk pidas oma ülesandeks leida teatrile muusikaline peremees, kes garanteeriks igapäeva etenduste taseme, sest külalisdirigentidega ühest projektist teise hüpates jääb see unarusse. Ta andis oma loomejuhiks olemise ajal võimaluse Estonia teatris juhatada pea kõigile eesti dirigentidele. Nüüd kohe tuleb uus inimene, kes hakkab seadma uusi suundi. Nimelt viib Arvo Volmer teatri oma kaheaastase lepinguaja lõpus, aastal 2006, vastu ka selle 100. sünnipäevale.

Ja kõige raskemaks peab Mikk oma oldud ajast pikkade remondipauside täitmist nii, et inimesed oleksid sel ajal tööga kindlustatud ja vorm ei läheks alla. Seetõttu said ellu kutsutud ?Tannhäuseri? ja ?Talupoja au? kontsertetendus.

 

Kooripoisist loomejuhiks

Tema tee Estonia teatris on olnud ajalehepoisist miljonäriks, teismelisest muusikakoolis õppivast koorinoorukist soliidses eas loomingulise juhini. Ja kõrvalt vaadates ongi tooni andnud delikaatne ja inimest arvestav suhtumine. Võib-olla sellepärast pole ka Miku lavastused mitte lavastajateatri, vaid näitlejateatri nägu. Talle on oluline laulja mugavus ja hea enesetunne. ?Olen ise lauljana alustanud ja võib-olla on see minu nõrkus, et ei suuda olla lavastajana liiga radikaalne,? nõustub Mikk. ?Muidugi ei saa lubada, et iga näitleja kisuks ise suunas. Ning kui külalisnäitlejaid võtame ? ka nemad peavad meie üldjoonisesse sobituma, selleks peavad olema mingid kindlad piirid. Aga publiku ette astub ikka laulja ja kui talle see liikumine kohe kuidagi ei sobi, ei saa teda panna seda tegema,? ütleb Mikk välja oma lavastajakreedo.

?Berliinis näiteks nägin etendust, kus naislaulja lamas selili rõdu peal ? juuksed rippusid üle rõdu ääre ? ja ta pidi niimoodi laulma. On väga erinevaid lavastajakäekirju: Moskva Tagankas on näitlejad harjunud, et Ljubimov paneb nad nagu malenupud paika. Kui väline on paigas, hakkab sisemine töö. Tuli aga Efros sinna lavastama ja andis kohe vabad käed ? suured staarid tundsid ennast kohutavalt vabalt, osa olid abitud ja ütlesid, et nad ei tea, mis nad peavad tegema.?

 

Värvib lauljate häält

Miku lavastuses pole kaelamurdvaid trikke ja laval ringikihutavaid lauljaid, silma jääb hoopis teatud skulptuursus: üksiktegelaste puhul kannavad kehad pinget, on suunatud liikumises ja tarduvad lõpetatud poosidesse, oluline osa on eri tasanditega (trepid, poodiumid, rõdud) pingeväljade tekitamises, massistseenides on huviga jälgitav gruppide liikumine. Mikk nimetab paralleeli Pokrovskiga, kes ütles, et näeb massistseene kõige paremini metsas jalutades ? kuidas puud on gruppides, ent mõned maha langenud. ?Ka inimeste reageeringud on grupiti erinevad. Kasvõi mõne õnnetuse puhul tänaval ? mõned jooksevad vaatama, osa pöördub eemale,? räägib lavastaja oma inspiratsiooniallikatest.

Mikk nimetab kõige olulisemaks lauljates psühholoogilise pinge tekitamist ? energia ühes suunas voolama panemist. ?Kui varases Verdis ? näiteks ?Ernanis? või ?Nabuccos?, kestab üks aaria kümme minutit ja sõnad korduvad, siis jääb põhiliseks ikka vokaalne bravuur,? selgitab ta. ?Aga ?Boriss Godunovi? või ?Macbethi? või ?Carmeni?, ?Padaemanda?, ?Traviata? puhul muutub kõige olulisemaks mingisugune värv. Ma kuulen ?Traviatas? Georg Otsa Germont?i teatud lõikudes siiamaani ? kus ta ütleb, et kui see ajaratas liigub ja te vananete ja kõik läheb mööda. Milles seisneb Otsa fenomen? või ?aljapin, miks siiamaani tuuakse võrdluseks teda. Plaatidel kuulad ? on ?aljapin tihti deklaratiivne ja sentimentaalne, aga tal on sellised värvid ja karakter, sellised põhimõtted, et need on midagi väga meeldejäävat.?

Miku lavastajakäsi võib ooperit vaadates jääda tähele panemata: tema seatud liikumine mõjub niivõrd loomulikult, et tundub ainuvõimalikuna, aga kunagi ei torka see ebameeldivalt silma ? ei häiri pealetükkivuse, kunstlikkuse, ammugi mitte labasusega. Tema lavastusi näivad juhtivat rohkem mõistus kui tunded.

 

Mõistus, mitte tunded

Hingekäristava emotsionaalsuse asemel on kõnekad detailid või filosoofiliselt mõjuvad teistpidinägemised. Näiteks Hispaania aadlike loos ?Ernanis? annab hispaanialikku poolsalajase ähvarduse meeleolu hästi edasi pistoda, mis naispeategelase Elvira käisest kord välja tuleb, kord tagasi libiseb. Väga hästi tabatud nüanss: mitte vene või itaalia lahtine emotsioon, vaid hispaanialik tuli tuha all hõõgumine. Samas ei too Elvira palve oma armastatu elu eest sugugi pisarat silma, ka mesinädalate ajal sureva mehe surmaunele saatmine on pigem rahulik lahkumine, mis vaatajas erilisi emotsioone esile ei kutsu.

Shakespeare?iga aga oskab Mikk dialoogi astuda. Üle draamalavadelgi palju nähtud tragöödialavastuste kõrguvad Miku ?Macbethi? meeldejäävad liikumised trooni ja krooniga. Eriti kõnekad on leedi Macbethi läbi krooni piilumine, ümberaetud trooni ääre peal istumine, veidi tavalisemalt mõjub hingepiinadest aetud kuningapaari teine teisel pool trooni kükitamine. Need on leiud, mis annavad silmad ette nii mõnelegi Shakespeare?i-lavastajale.

Kõige raskemaks peab Mikk lavastamise juures meeskonnatöö (dirigent, lavastaja, kunstnik) sujumist. ?Mõne lavastuse puhul voolavad ideed kohe ühte sängi, aga teinekord peab tegema lõputu arvu kompromisse ja otsima vastastikusi järeleandmisi,? ütleb Arne Mikk. ?Ega see, mida ettekujutuses omad, ei pruugi sugugi nii ka õnnestuda,? põhjendab ta. Ja nendib, et nii väikeses kultuuriruumis kui Eesti ei saa ühte ooperit eriti tihti ümber lavastada. Kordab juba varem välja öeldud Felsensteini lauset, kes kuuendat korda ?Carmenit? tehes ütles end alles nüüd seda ooperit põhjalikult tundvat.

Mikk ei lähe ka lavastajana kunagi endast välja ega teha laval midagi pöörast ette võtta. ?Eks ma olen oma teatrisituatsioonist väljakasvamise tõttu suht traditsionaalne lavastaja,? kinnitab ta ise. ?Olen siit praktikast tulnud, kõigepealt oma vanadelt kolleegidelt Paul Mägilt ja Udo Väljaotsalt õppinud. Pole mingeid peapealekeeramise katseid teinud, isegi mitte tahtnud teha. Kuigi kui me 25 aastat tagasi kunstnik Eldor Renteri ja dirigent Neeme Järviga ?Traviatat? tegime ? nende peeglikildudega, siis Leningradis ja mujal Venemaal külalisetendustel käies nimetati meie lavastust kõvasti traditsioonist erinevaks. Aga ma ei ole julgenud teha ühte Verdit või T?aikovskit kaasaja riietes. Nägin Maria teatris hiljuti T?aikovski ?Võlutari?, oma aja olustiku ja kultuuriga seotud etendust, tänapäeva riietes. Ja see mõjus kuidagi õõnsalt ning kunstlikult ? nad peavad ju seetõttu käituma teistmoodi. Aga ?Boheemi? ja ?Carmenit? tahaks küll teha kaasajas. Ma ei kujuta ka ette, et nüüdisaja ooper näiteks ?Lulu?, oleks pandud ajaloolisse kostüümi. Aga mina olen mõelnud seda teha mingis muus ajastus. Maru oleks ka nii teha, et sama ooper oleks ühel õhtul ajaloolises kontekstis, järgmisel kaasajas.?

 

?Padaemand? üllatab

Nii ongi Mikk kaasaja oopereid lavastanud hoopis Estonia talveaias, hiljuti Menotti ?Vanatüdruk ja varas?, kus talveaia taimestik muutus leidlikult pargiks ja baarilaud viinapoeks. Ühte Hindemithi ooperit ?Pikk jõulueine? (õhtusöök toimub saja aasta jooksul eri põlvkondade vahetumisel) tahaks ta veel seal teha.

Aga 16. IV esietenduvas ?Padaemandas? on nii mõndagi uudset: lapsehoidjate stseen on algusest ära jäetud, hakkab väga järsult kohe Hermaniga peale, ning krahvinna kuju on tavatult avatud. ?Kui krahvinna on muidu kogu aeg üles löödud, siis meil on ta oma magamistoas peaaegu kiilas,? räägib Mikk oma ideedest. ?Ja kui ta Hermanile oma kaardid avab, siis ta ilmub noore krahvinnana ? see, mis lummab Hermanit. Ma ei tea, kuidas see õnnestub ? aga ma ei ole seda kuskil nii tehtuna näinud.? Samas on ju ooperi pealkiri ?Padaemand? ? tavaliselt jääb just see tegelaskuju väga skemaatiliseks. Nüüd aga avanevad meie ees korraga emanda eluperioodid, tema võlu ja häbi.

Paistab, et maestrol on, mida öelda. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming