Isolatsioon ei tule kellelegi kasuks!

Tui Hirv

Páll Ragnar Pálsson, Eugene Birman ja Arash Yazdani. Foto: Anna-Maria Kalmus Sisemaised välisheliloojad EMPi eel Eesti helikunstist Ühe hiljutise laupäeva pärastlõunal kohtus Kalamajas kolm noormeest, eri maailma nurkadest, aga sarnase saatusega. Kõik on heliloojad, uudishimust Eestisse õppima tulnud ja siia püsima või käima jäänud. USAs üles kasvanud Eugene Birman on sündinud Daugavpilsis, kuid läti juuri tal pole. Arash Yazdani on pärit Iraanist, heliloomingut õppinud Stockholmi kuninglikus muusikakõrgkoolis ja Baseli muusikakõrgkoolis. Páll Ragnar Pálsson tuli Reykjavíkist Tallinna magistrantuuri. Nii tema kui Arash on EMTA doktoriõppes. Eugene on lõpetanud Columbia ülikooli majandusteaduse ja Juilliardi muusikakooli heliloomingu erialal ning õppis EMTAs õppeaastal 2011/12 Fulbrighti stipendiumiga. Kahel neist on lood kohe algavate Eesti muusika päevade kavas, mille üks teemasid ehk kõrvutusi tänavu ongi: sisemaised välisheliloojad ja välismaised siseheliloojad. Sellest teemapüstitusest ajendatuna tahtsin poistelt küsida, kuidas nemad Eesti muusikaellu sattusid ja milline see neile paistab. Tore on teid niimoodi ühe laua taga näha. Teil on nii palju ühist: olete kõik heliloojad ja sattunud siia Eestisse. See ei ole üldse tõenäoline! Eugene Birman: Meil on jah kõigil seesama probleem, et me oleme heliloojad. Aga heliloojal on ju muusikute hierarhias väga kõrge koht! Páll Ragnar Pálsson, E. B.: Helilooja elukutsel on Eestis parem maine kui USAs või Islandil. E. B.: Ameerikas ei võeta heliloomist kui ametit. Kui esitled ennast heliloojana, on järgmine küsimus: aga mis sa muidu teed? P. R. P.: Siin saavad inimesed selle elukutse olemusest paremini aru kui mujal, sest kõik on mingil määral muusikat õppinud.

Mis teid Eestisse tõi? Ma tean, et sina, Arash, tulid Helena pärast (Arashi elukaaslane on klarnetist Helena Tuuling – T. H.) ja sina Páll tulid ka Helena pärast …

P. R. P.: Ha-haa, me oleme juba ammust aega rivaalid … (Páll õpib heliloomingut Helena Tulve juures.) Tol ajal ei olnud Islandil võimalik magistriastmes heliloomingut õppida. Selleks tuli kõigil välismaale minna. Tavaliselt minnakse Londonisse, Berliini, Kopenhaagenisse, USAsse … ma tahtsin minna kuhugi, kuhu teised ei lähe. Olin kuulnud üht-teist head siinse muusikaelu ja kompositsiooniosakonna kohta ning ohjeldamatult Arvo Pärdi muusikat, ja mul tuli pöörane mõte järele vaadata, mis koht see selline on.

Arash, sinu lugu oleks nagu sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt”: kasvasid Iraanis, aga seal ei olnud sul ligipääsu uuemale muusikale ja sõjaväeteenistusest pääsemiseks lahkusid sa kodumaalt.

Arash Yazdani: Ilmselt mõistavad Eesti inimesed seda situatsiooni – olukord Iraanis on üsna võrreldav omaaegse Nõukogude Liidu omaga. Islamistide võimu all on muusika ebasoovitatav, isegi keelatud. Mul vedas, et mul üldse lasti seda õppida. Aga islamistidest valitsuse poolt on ainult vähemus. Haritlaskond on läänemeelne.

Nii et Iraanis on olemas läänelik muusikatraditsioon ja lääne muusika õpetus?

A. Y.: Küllaltki tugev traditsioon, jah, eriti pealinnas. Mina elasin ühes teises linnas. Hakkasin muusikat liiga hilja õppima, alles keskkooli ajal. Selles vanuses ei saanud lääne muusikat enam põhierialaks valida, pidi mängima mingit iraani rahvapilli. Aga ma olin esimene, kes selle vastu mässu tõstis, ja mul lasti õppida esialgu klaverit, siis kontrabassi.

Helenaga said sa kokku Stockholmis. Helena tahtis koju tulla ja sina tulid kaasa?

A. Y.: Ma olin sel ajal üsna rumal. Mul polnud aimugi, kus see Eesti on. Arvo Pärti ma teadsin küll, aga seoses Saksamaaga. Aga mul oli Eestist väga hea mulje. Helena tõi mind niimoodi kättpidi eesti muusika ja heliloojate juurde … Nii palju heliloojaid nii väiksel maal! Mul tekkis Eestiga oma suhe, mul on mingi kummaline tunne sellega seoses. Enne siia kolimist olime siin külas käinud, minu esimesi jõule tähistamas näiteks. Esialgu oli side selle maaga pigem perekondlikku laadi, aga järk-järgult omandas töisema alatooni. Olin Stockholmis paar korda kohtunud oma praeguse õpetaja Helena Tulvega, Tatjana Kozlovat teadsin … Aga minu õppimatulek on jälle seotud Iraani elukorraldusega: välismaal elamiseks tuleb kõrgema astme koolis edasi õppida. Kui sul magistrikraad juba on, tuleb minna doktorantuuri või koju tagasi. Olen Baselis jätkuvalt hingekirjas, aga neil ei ole seal doktoriõpet. Saate aru, saksa kultuuriruumi maades ei olda seisukohal, et muusika õppimise eest peaks doktorikraade andma …

(Kõik noogutavad.)

E. B.: Mina tulin Eestisse esialgu üheks päevaks. Olin Visbys ISCMi heliloojate residentsis ja polnud kuuendast eluaastast saati Baltimaadel käinud. Mõtlesin, et nii lähedale ei satu ma ilmselt tükk aega, ja otsustasin võimalust kasutada. Lätti ma ei läinud, otsustasin Eesti kasuks, tahtsin näha, kuidas siin on. Mulle meeldis väga eesti muusika. Midagi ma sellest teadsin ka, ja üht-teist kuulsin Visbys Mirjam Tallylt. Mul oli parajasti Juilliardis magistrantuuri lõpetamine käsil, mul oli villand sellest koolist ja New Yorgi elust ja ma tahtsin minna kuhugi hoopis mujale, kus minu maitse järgi muusikat tehtaks. Tulin siia esialgu üheksaks kuuks. Leidsin sõpru, asutasin firma. Siis kohtusin Anna-Mariaga ja otsustasin kauemaks jääda. Nüüd õpin Oxfordi ülikooli Kristuse kiriku kolledži doktorantuuris ja käin siin nii tihti kui saan.

Mismoodi sa Toivo Tulevi juurde sattusid?

E. B.: Toivo muusikat ma enne ei tundnud. Vaatasin lihtsalt, et kes õpetavad. Minus äratas tema muusika huvi juba sellepärast, et USAs ei kirjutataks kohe kindlasti sellist muusikat.

Mispärast?

E. B.: Siin toimib mingi teine esteetika, mida koolid õpetavad, teatud muusika kirjutamise viis, mis ei võta arvesse 12-toonitehnikat. Arvo Pärt on teine hea näide, mis Ameerikas ei toimiks. Seal valitseb palju strukturaalsem, formaalsem suhe heliloomingusse. Siinne muusika on mõnes mõttes USAs tehtavast tükk maad moodsam. Siin on tonaalsusega väga tugev side. Ma arvan, et selle juured on koorilaulutraditsioonis, mida meil USAs ei ole. Seal keskendutakse instrumentaalmuusikale ja tehakse seda küllaltki konservatiivselt. Mina kasvasin üles Californias. Viimased 20 aastat on seal möödunud John Adamsi tähe all. Läänekaldal on valitsev esteetika jätkuvalt minimalism, John Adamsi versioon minimalismist. Terry Riley tüüpi minimalism ei ole näiteks moes. Muusika ei ole USAs põhimõtteliselt moes, eriti moodne muusika, seda ei reklaamita. Mind üllatab, kui näen Tallinna tänavail plakateid, mis reklaamivad uut muusikat, sest see ei ole üldse igal pool nii.

Nii et nende asjadega on Eestis paremini?

E. B.: Võib küll öelda, et on paremini, sest teil on stabiilne finantseerimine, või on otsustamine nende inimeste käest ära, kes muusikast midagi ei tea. Aga ma pean ka ütlema, et tavalised inimesed on siin paremini kui ameeriklased kursis sellega, mis muusikaelus toimub. Seal ei ole niikuinii erilist klassikalise muusika traditsiooni, sünnipäraselt on seal hoopis džäss- ja popmuusika. Siin seda traditsiooni parasjagu ehitatakse. Nii et mis siin iganes praegu sünnib, sellest saab Eesti muusikalugu. Ja seepärast on riiklik rahastamine ka õigustatud. USAs on uue muusika ansamblid täiesti omapead. Ansambel U: saab Eestis hoopis rohkem peavoolu publikut. Väikese kogukonna asi.

Tänapäeval peab helilooja osalema paralleelselt mitmes muusikaelus korraga. Te kõik otsite endale kohta Eesti muusikaelus ja teil on sellega väga hästi läinud. Arash ja Eugene on mõlemad kirjutanud ansamblitele U: ja Resonabilis, Eugene’i ja Pálli uusi lugusid esitab EMPil Tallinna Kammerorkester. Eugene, mis žanris su lugu on?

E. B.: Üks ajakirjanik küsis seda ka. Ütlesin, et „Nostra culpa” on lugu kammerorkestrile ja lauljale, minu poolest nimetage seda kantaadiks. Ajakirjanik vastas, et meie lugeja saab aru ainult terminitest „sümfoonia” ja „ooper”, ja küsis, kumma moodi ta rohkem on. Võta üks ja viska teist … Kaasaegseid oopereid on muidugi igasuguseid tehtud, aga mul on ooperist üsna traditsiooniline ettekujutus. Kui ma kunagi mõne kirjutan, peab see olema kaks tundi pikk, seal peavad olema tegelased ja koor ja parem oleks, kui keegi lava peal ei oksenda.

Teose aluseks on intriig …

E. B.: Ma olen andnud endale lubaduse, et ei hakka kunagi kirjutama poliitilist muusikat. Nii et selle loo puhul tuli mul olla väga ettevaatlik selles osas, mida ma ütlen ja teen, et see ei muutuks poliitiliseks. See on lihtsalt tänapäeva aines. Majandusteadus on teadusena väga noor. Varem olid ooperites tegelasteks mürkmaod ja võlurid ja kes tahes. Praegu ei kuulu nad enam meie mütoloogiasse, me ei rakenda fantaasiat enam selles kontekstis, selleks on meil filmikunst. Ooper on alati kasutanud loomishetkel aktuaalset temaatikat. Nii et minu teose tegelased on praeguse aja inimesed, positiivsed või negatiivsed kangelased. Mul oli selle ainesega huvitav töötada. Mikroökonoomika teemal poleks vahest ooperit kirjutada nii põnev …

„Nostra culpa” oleks hea seeme päris ooperile.

E. B.: See mulle meeldiks, niikaua kui ma ei pea seisukohta võtma, kellel on õigus ja kes eksib.

Sina tead Toomas Hendrik Ilvest, sest sa tunned Baltikumi. Aga kas teda USAs ka teatakse?

E. B.: Kes uudiseid loevad, need ikka teavad. Ta on Eestit eksponeerinud kui tasakaalus eelarvega riiki. Oleme selle koha pealt vait, et Eesti saab toetusi Euroopa Liidult.

Ja kas nad usuvad ka seda juttu? Tasakaalus eelarve …

E. B.: Eestit turundatakse kui mingit Silicon Valley kõrgtehnoloogilist imedemaad, kus kõik on kenasti kontrolli all, Uus-Skandinaaviat. Mul sellist tunnet Eestiga seoses ei olnud. Olen ise Nõukogude Liidus elanud, ma tean, et see pole võimalik.

Investorite ja turistide peal see imago töötab, aga täpne see kirjeldus muidugi pole. Ma mõistan, et on vaja palju tööd teha, et vastata sellele kujutluspildile, mis teist on maalitud, aga ma olen optimistlik. Muusika osas ka.

Mis te Eesti muusika päevadest arvate? Kas see on see ainuke aeg aastas, kus Eesti muusikaelust kuulda on?

P. R. P.: Üldsegi mitte, see on lihtsalt kõrgaeg, tähistamine. Igal pool on niimoodi: üheks nädalaks pannakse ilusti riidesse ja näidatakse, mida aasta jooksul on tehtud.

Kas teie meelest käib eesti muusika ajaga kaasas? Omal veidral kombel?

A. Y.: Minu meelest ei käi.

P. R. P.: Sõltub, millega teda võrrelda. Lääne muusikaelust on ta kaunis kaugel. Aga parimat osa eesti muusikast kannatab ükskõik millega kõrvuti panna. Võib-olla ei torka lääne mõjud alati silma … ikka on tunne, et siin ollakse üsna isoleeritud ja repertuaar vaatab rohkem ida poole. Mind see ei häiri, sest seda ma siia õppima tulingi, aga siinsetele noortele muusikutele võib see probleem olla küll, sest nad ei taju tervikpilti.

E. B.: Mulle isiklikult isolatsioon istub. Minu meelest on see positiivne nähtus. Eesti teeb ainukordseks just muusika. Selliseid maid, kus muusikat kirjutatakse, ei ole minu meelest praegusel ajal üldse palju. Ma olen nõus, et siin ei olda eriti kursis mitte ainult sellega, mis praegu mujal kirjutatakse, vaid ka sellega, mis on toimunud lääne muusikas viimased 40 aastat. Kompositsiooniosakonna kontserdil eksperimenteerivad tudengid teatud elementidega ilma konteksti tundmata, teadmata, miks nii tehti, ajalugu selle taga, kuidas koorimuusika sellisesse seisu jõudis – on üldtuntud tõde, et reeglite rikkumiseks peab reegleid tundma. Siin ei tunta kaugeltki kõiki reegleid. Küllap on selle põhjuseks kaugus muust maailmast ja okupatsiooniga kaotatud aeg, kui muusika ei liikunud sisse ega välja – tundub, nagu augud oleksid sees. Aga see on teisest küljest hea. Siin on asjadest värskem arusaam. Inimesed ei tassi seda XX sajandi pärandi kivimürakat seljas.

A. Y.: Jalgratast ei ole nüüd ka vaja uuesti leiutada.

E. B.: Raske on üldistada muidugi, aga siinsed heliloojad kirjutavad sama moodsat muusikat kui mujal. On võimalik käia välismaal ja käiakse ka – õppimas, kontserte kuulamas. Järjest rohkem ansambleid tuleb siia mängima, nii et täiesti võimalik on toimuvaga kursis püsida. Ma arvan, et teatud mõttes on jätnud Eesti mõned vead tegemata. Näiteks, kui vaadata Ameerika muusikat: miks nii vähe publikut on alles – 1960-70ndatel kirjutatu tõrjus kuulajad endast eemale. Nii ei tohi teha. Tuleb teha kõik, mis võimalik, et tõmmata ligi inimesi, kellel on su tegemistest sügavalt ükskõik. EMPi puhul on kõige parem, et sellel nädalal on uus muusika kõigile avatud. Kontserte ei anta kuskil EMTA sügavustes …

… vaid avaliku raha eest riiklikes kontserdipaikades. Pall, sul oli selle riikliku kohta oma nägemus?

P. R. P.: Eugene’il on Ameerika vaade asjadele ja siin on sedasi … Mina olen pärit Islandilt, mis on täpselt vahepeal. Seal segunevad Ameerika ja Euroopa mõjud. Nii et ma juurdlen üsna palju selle üle, millal on hea, et riik muusikaelu toetab, ja millal mitte; kus peaks turg dikteerima ja kus riik koordineerima. Väga tähtis on leida hea tasakaal. Mulle on jäänud mulje, et kuigi riigist on väga kena muusikale nii palju tähelepanu pöörata, seisab see tegelikul kunstitegemisel risti jalus. Siinsed kultuuriasutused oleksid nagu suured elevandid, kes liigutavad aeglaselt, millegagi ei kohane ja kõnnivad, kus pähe tuleb.

E. B.: Minu meelest ka.

P. R. P.: Ma ütleksin, et Eesti Kontsert hoiab muusikaelu liiga kõvasti ohjes. Inimestel on väga raske tegutseda ilma nendega kokku põrkamata. Rohujuuretasandit peab palju rohkem toetama. Peab olema üksjagu etableerunud, et ületada see lävi, kus teatud kontingent su heaks kiidab ja ütleb: nüüd oled sa kampa võetud. Ja siis läheb uks uuesti kinni.

Aga kas pole see lävi siin madalam kui paljudes muudes kohtades?

P. R. P.: Võrreldes sellega, mis Islandil toimub, on see palju kõrgem. Islandil arenevad asjad väga ilusas suunas. Tegevustoetused on žanride ja vanusegruppide vahel väga kenasti ära jagatud. Nende inimeste keskmine vanus, kes Eestis toetusi ja autasusid saavad, on ilmselgelt liiga kõrge. Pigem patsutatakse õlale selle eest, et nad kogu selle jama on üle elanud, selle asemel et näha noores kunstnikus potentsiaali edaspidi midagi suurt teha. See kurnab inimesed väga ära ja ma tunnetan muusikute seas suurt väsimust ja frustratsiooni.

A. Y.: Ma tahaksin selle isolatsiooni teema koha pealt sõna sekka öelda. Eugene, sa ütlesid, et Eestis kirjutatakse praegu muusika ajalugu. Ma olen põhimõtteliselt nõus, aga muusika kvaliteedile on see teinekord ohtlik. Ma ise tulen isoleeritud riigist ja ma tean: isolatsioon ei tule kellelegi kasuks!

On sulle jäänud mulje, et eestlased kaitsevad ennast välismõjude eest?

A. Y.: Paistab küll sedamoodi. Teil on uus riik, te ehitate kõike nullist. Arusaadav, et te tahate kõigele õlga alla panna, mis teil on, ja mida on aastakümneid represseeritud. Te tahate eksportida eesti muusikat, aga sellega võib liiale minna, sest kõik ka ei ole eksportimist väärt. ERSO kavas on haruharva mitte-eesti uut muusikat. See on poliitiline otsus, aga mitte tingimata mõistlik. See isoleerib kultuuri. Sellest võib kujuneda omaette eksootikaihalus, aga see pole ka suurem asi. Ma olen pärit eksootiliselt maalt, kus eeldatakse, et sa kirjutad midagi iraanipärast, midagi eksootilist, sest seda annab müüa. Aga see ei ole hea. See on labane.

Aga Eugene, kas sinu Eesti-kogemus kinnitab seda vaatenurka? Mida sa Toivo Tulevi käest oled õppinud?

E. B.: Meie teineteisemõistmine oli mingil väga kummalisel tasandil. Me oleme väga erinevad inimesed. Ta tõi mulle oma muusikat vaadata ja mina näitasin enda oma. Eestis elamise kogemus meenutas mulle mu lapsepõlve. Kuidagimoodi aitas see mul ennast muusikaliselt leida. Asi ei olegi mingi konkreetse tehnika või idee avastamises, pigem leidsin ma kinnitust oma loomingule, panin iga teose sisse rohkem ennast – ja sellel on väga suur väärtus.


EMPi viimasel kontserdil „Kõrvutus 3” 7. aprillil kell 18 Mustpeade majas saab kuulda Eugene Birmani teost „Nostra Culpa” ja Páll Ragnar Pálssoni „Rahu ülemvõimu”. Veel on kavas Rodriguez-Caballero, Kaljo Raidi, Udo Kasemetsa ja Jonas Tarmi lood. Esinevad Tallinna Kammerorkester, Iris Oja ja Leho Karin, juhatab Risto Joost.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming