Itaalia “kuri” barokk

Heili Vaus-Tamm

Orkestri nimes lubatud galantse, keskeuroopa stiili harjumuspäraselt nõtke ja fantaasiarikka baroki asemel pakkus itaalia orkester Europa Galante sirgjooneliselt ägedat, afektiga vürtsitatud, kohati isegi “kurjalt” mõjuvat barokki. Nii et Europa Galante nime asemel võinuks olla pigem Europa Affetto. Tuntud barokitõlgenduste meistrite Harnoncourt’i saksa autentne stiil või Savalli pehme prantsuse barokk pakuvad märksa enam nüansse ja detaile. Seal on meloodialiini kõnekust, aega nautimiseks ja iga fraasi mõtestamiseks. Siin kõlas aga kiire ja tuline muusika, millele rõhuga alustatud laskuvad käigud andsid lausa piitsahoopidena hoogu juurde. Pidevalt valitses justkui Vivaldi “Aastaaegade” äikesemeeleolu, vaid haruharva jätkus õhku ja ruumi.

Lisapalaks kõlasid küll just saksa baroki, Glucki ja Telemanni lühipalad, aga needki olid pigem lustakad virtuooslood. Tüüpilised lisapalad – Glucki balletist pizzicato-tants ja Telemanni süidist “Don Quijote” kiire osa Allegro, mis näitasid orkestri tehnilist võimekust ja lõid efekti pea olematusse pianissimo’sse hajuva lõpuga. Ent isegi siin prevaleerisid teravad ja löövad algused.

14-liikmelises orkestris mängisid lisaks keelpillidele ka theorb ja klavessiin. Mängiti püstiasendis, iga liikme solistliku intensiivsuse ja aktiivsusega. Orkestrikõla värvisid theorb’i ehk lauto näppetehnikas helisema tõmmatud kõlad ja klavessiini sahin. See laiendas keelpillikõla paletti ja andis võimalusi muusikalisteks ekskurssideks. Kontserdi puhkemomentide, leebema ja kaunima poole kujundasidki viiuli-theorb’i duod.

Vivaldi ja Corelli kõrval toodi publikuni ka vähem tuntud heliloojate Francesco Geminiani ja Giovanni Battista Sammartini teosed. Heliloojana oma eluajal Händeli, Vivaldi ja Corelli varju jäänud Geminiani suurimaks teeneks peetakse raamatu “Viiulimängukunst” kirjutamist, mis olevat kavalehe andmetel parim hilisbaroki ja XVIII sajandi viiulimängu metoodika. Hulga varaklassikaliste sümfooniate ja ooperite autorit Giovanni Battista Sammartinit peetakse aga oluliseks noore Mozarti kujunemisel.

Ja ei pidanud just kavalehelt näpuga järge ajama, et aru saada, milline helilooja on sajandite proovile vastu pidanud ja milline mitte. Kui Vivaldi teosed pakkusid head vaheldust aeglaste osade õhulise faktuuri ja kiirete osade sätendava hooga, siis Sammartini Sinfonia jäi tõesti veidi ühetooniliseks. Corelli Concerto grosso jällegi lummas vabade kadentsilaadsete, omamoodi improvisatsiooniliste käikudega. Orkestri kogukõlale vastukaaluks mõjus värskelt hapra aeglase osa theorb’i soolo. Avalooks esitatud Sammartini Concerto grosso pakkus aga pinget viiuli- ja vioolarühma kontsertmeistrite soolode “duelliga”. Just nimelt duelli, mitte duetiga, sest nende esitusest aimdus mingit ähvardavat võistlus- ja koguni võitlusmomenti.

Itaallaste mängust ei leidnud just kuigi palju ei barokile omast rõõmu ega suursugusust, mida ju meiegi barokigurud nagu Andres Mustonen ja Neeme Punder nauditava säraga publikuni toovad. Ju oli Europa Galante sisemine temperatuur lihtsalt tulisem ja kiirem, kaldudes kohati isegi agressiivsete väljendusvahenditeni. Aga see kõik mõjus siiski väga loomuliku ja üliliikuvana. Isegi mitte alati perfektselt puhtana, aga keevalise ja atraktiivsena igal juhul. Ning selles oli vanade ehedate traditsioonide, isegi rahvamuusika hõngu. Mängijad näisid nautivat oma võimeid, üleolekut ja kõige selle demonstreerimist.

Pahelisuse võlu – isegi sellise barokiajastule mitteiseloomuliku sõnaühendi peale läks mõte, nähes viiuldaja Fabio Biondit paganinilikult “tumeda” virtuoossusega publikusse mängivat. Vivaldi ja Paganini – eks midagi ühist hakkas esile kerkima nende kahe sädeleva itaallase olemusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming