Itkes Aadam paradiisi ees istudes

Kaie Tanner

Alfred Schnittke „12 patukahetsuse psalmi” valmisid kümme aastat enne tema surma (1988) ning need kanti ette teisel jõulupühal, tähistamaks ristiusu 1000. aastapäeva Venemaal. Gorbatšovi „sula” oli mõned aastad juba kestnud, kuid sügavalt religioosse teose loomine nõukogude muusikas oli ikkagi ebatavaline nähtus. Schnittke leidis inspiratsiooni omaenda kindlast veendumusest ja ortodoksi muusikast ning ehkki „Psalmid” on kirjutatud kontserdisaalis esitamiseks, sobivad need kirikuruumi vähemalt sama hästi. Miks „Stihhi pokajannõje” „Patukahetsuse psalmideks” tõlgitud on, ma päris täpselt aru ei saagi. Psalmide all mõeldakse enamasti ikka piibli Laulude raamatust pärit tekste, millest suur osa on pikka aega omistatud umbes 1000 aastat enne Kristust elanud kuningas Taavetile. Ehkki ka nende laulude hulgas on meeleparandusele kutsuvaid tekste, ei saa Taavet Schnittke poolt aluseks võetud vanavene liturgiliste üleskirjutuste anonüümsele autorile raskemeelsuse poolest ligilähedalegi. Pigem tekib mingi mõtteline paralleel Jeremijaga.

Sest „Psalmid” pole mitte ainult tekstiliselt vaid ka muusikaliselt sügavtõsised (et mitte öelda depressiivsed). Oma osa saavad kõik inimlikud pahed ja nõrkused, mis jumaliku suuruse kõrval näivad eriti mustad ja väikesed. See pole mitte ainult depressiivne, vaid kohati lausa repressiivne muusika.

Schnittke „Psalme” ei ole Eestis varem esitatud. Seda teost kuulates või nooti vaadates enamik meist selle üle ilmselt ei imestaks – „Psalmid” on pööraselt rasked nii vokaaltehniliselt kui sisuliselt.

Schnittke pole muusikat kirjutades ilmselgelt mõelnud selle peale, et lauljal lihtne oleks. Enamasti 10-11häälne faktuur, bass istumas suure oktaavi alumises otsas ning sopran teise ja kolmanda oktaavi piiri peal. Schnittke meelisintervall näib olevat sekund, liikumine käib suuresti pool- ja tervetoonide kaupa ning tonaalsust kohtab vaid aeg-ajalt osade lõpulõikudes. Tempod on enamasti aeglased ja väga aeglased (erandiks X osa), dünaamiline diapasoon aga väga lai. Ühesõnaga teos, mis nõuab väga hea vokaaliga intelligentseid lauljaid, väga head ja intelligentset dirigenti ning piisavalt aega proovide tegemiseks ja teosesse süvenemiseks.

Kui kahe esimese komponendiga on meil piisavalt hästi, siis kolmandat – aega – ilmselt napib. Ma ei tea, kui pikk oli Eesti Filharmoonia Kammerkooris Schnittke prooviperiood, aga selle teose tarvis ilmselt liiga lühike. Sest kui kolme-neljahäälsetes kohtades või tonaalsetes lõikudes tekkis meditatiivsus ja mõtestatud musitseerimine, siis faktuuri keerukamaks muutudes võis peaaegu kuulda, kuidas lauljate ajud sekundeid rehkendades ragisema hakkasid; ning päästva tonaalse lõigu algust tervitas üsna selgesti tajutav kergendustunne. Mark Twaini parafraseerides võiks öelda, et koor sukeldus Schnittke sekundite sügavuses, et sealt siis aeg-ajalt võidukalt pinnale tõusta, kolmkõla hambus.

Mu virisemise kokkuvõtteks peab niisiis nentima, et vokaalsest vabadusest ja üleolekust jäi selle ettekande puhul vajaka. See ei varjuta siiski tervet hulka plusse, mis tegid Schnittke ettekandest kontserdielamuse. Koor ja dirigent Tõnu Kaljuste toimetasid „Psalmidega” targalt teose algusest lõpuni, hästi valitud solistid (Vilve Hepner, Hele-Mai Poobus, Iris Oja, Tiit Kogermann jt) andsid esitusele palju juurde. Koori sopran võiks kauni kõrgregistri eest medali saada – hästi kõlas nii piano kui forte. Ja teoses oli hingeminevalt mõtestatud kohti: II osa tundeline soolo („Võta vastu, mind, kõrb, nagu ema oma lapse”), IV osa alguse naiskoor („Mu hing, mu hing, miks sa pattudes viibid”), VII osa vaikne lõpp („Päästa mind igavesest ja kibedast piinast”), XI osa alguse tenorisoolo ning viimase osa meditatsioon, mis algas imeilusa meeskoorisoologa.

Mulle tundub, et Schnittke vastandas meelega raske dissonantse muusika puhaste kolmkõlaliste ortodoksi kirikumuusikast inspireeritud lõikudega. Vastandab liturgiline tekst ju samuti inimese lõputuid pahesid jumala lõpmatu suurusega. Ja viimane jääb peale.

Kui kontserdikuulaja sellesama teadmisega ära läheb, on kontsert õnnestunud. Mina läksin.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming