Jälle mängis meister

Igor Garšnek

Kui meid iga nädal külastab mõni meistermuusik, teeb see kuulajaile vaid rõõmu. Sest vähemalt esialgu on Tallinna Filharmoonia suutnud oma kontserdisarja “Meistri mängud” ellu viia täpselt nädalase intervalliga: 13. IX esines Jaakko Kuusisto ja eelmisel neljapäeval kuulis Mustpeade majas tšellistist dirigent Aleksandr Rudinit (Venemaa) ja Tallinna Kammerorkestrit. Öelda Aleksandr Rudini (1960) kohta “tšellistist dirigent” on tegelikult vähe – ta on lisaks veel ka pianist (Gnessinite-nimelise muusikaakadeemia lõpetas Rudin 1983. aastal korraga nii tšello kui klaveri erialal). Dirigeerimisklassi lõpetas ta aga Moskva konservatooriumis Dmitri Kitajenko käe all aastal 1989. Kui siia juurde arvata veel I preemia Bachi konkursil Leipzigis (1976) tšellistina, kaks III preemiat Tšaikovski konkursilt (1978 ja 1982) ning peadirigendi töö kammerorkestri Musica Viva eesotsas (rääkimata pedagoogiametist Moskva konservatooriumis ja Sibeliuse akadeemias), siis saame kokku atestaadid, millest paremaid oleks raske soovida.

Arvestades Rudini päritolumaad, ei pannudki eriti imestama, et kontserdi kava oli kokku pandud vene, täpsemalt siiski slaavi heliloojate muusikast, kus hästi tuntud autorite (Šostakovitš, Tšaikovski, Stravinski, Silvestrov) kõrval üllatusmomendina ka üks tundmatu komponist (Michael Wielhorsky). Tšellistina astus Rudin publiku ette vaid ühe teosega (seesama Wielhorsky), dirigendina võiks teda aga iseloomustada kui liigse retoorikata ja üsna vaoshoitud natuuri. Muuseas, sama mulje jättis ka tema õpetaja Kitajenko (keda mul on õnnestunud ükskord Tallinnas dirigeerimas näha).

Õhtu algas paljutõotavalt Dmitri Šostakovitši (1906–1975) “Prelüüdi ja skertsoga” (1925). Teose kirjutamise ajal noore (19) helilooja prelüüdis on tema ea kohta kummaliselt palju dramaatilisi värve ning TKO kõlas siin jõulistes ja massiivsetes fortissimo’tes. Samas joonistusid loo polüfooniline tekstuur, samuti kõik sooloepisoodid välja hästi reljeefselt. Ning skertso neoklassikalisest motoorikast kantud särtsakas põhikarakter kujunes mõjuvalt eks­pressiivseks – siin oli esituses küll keevalist temperamenti, ent samas koosmängulises plaanis ka perfektset artikulatsioonitäpsust.

Ukraina helilooja Valentin Silvestrovi (1937) “Serenaad” (1978) moodustas eelnenud liikumisenergiaga aga äärmusliku kontrasti: teos kõlas oma tardunud, aeglaselt muutuvates orkestrifaktuurides tõepoolest “hangunud ajana” (Silvestrovi väljend oma muusika kohta). Pikk atonaalsuse piirimail meditatiivne “uitlemine”, veidi salapärane, pisut müstilinegi. Sõnaga helitöö, mis näis oma muusikalist vormi genereerivat justkui esitusprotsessi käigus. Ent dirigent oskas neid atonaalseid kõlasulameid sisemiselt pingestada ja lõpuks kõik need pingesõlmed ka eleegilisse serenaadi veenvalt ära lahendada. Just tolles lõpuepisoodis mõjus keelpillide fraseeriminegi kõige väljendusrikkamalt.

Järgmine helilooja Michael Wielhorsky (1787–1856), kelle Variatsioonides saime kuulda tšellist Rudinit, vajab aga väikest kommentaari. Tegemist on poola aadlisuguvõsast pärineva Moskvas elanud vürstiga, kes mänginud suurepäraselt (nagu Rudingi!) nii tšellot kui klaverit. Igatahes Schumann, olles Moskvas Wielhorskyga kohtunud, kirjutas oma äiale Wieckile, et “Wielhorsky on kõige andekam diletant, keda ma kunagi olen kohanud.” Selle “andeka diletandi” muusika mõjus klassikaliselt korraliku ja ilutsevana, samas oli tunda ka romantilis-sentimentaalset meloodiaarendust. Rudini mängus sai iga variatsioon omamoodi ereda karakteri: siin oli kantileenseid episoode, skertsolikult kiireid temposid, rõhutatult teravat artikulatsiooni ning arpedžeeritud liikumistes virtuoossust. Ning kui kõrv ka tabas mõne intonatsioonilise küsitavuse, siis artistliku karakterikujunduse kõrval ning solisti rikast dünaamikapaletti arvestades muutusid sellised pisiasjad tähtsusetuks.

Kontserdi teises pooles tuli ettekandele õhtu n-ö peateosena Stravinski balletimuusika “Apollon Musagète”. See kujunes ootuspäraselt muusikaliste stseenide reaks, kus mõned pildid ettekandeliselt värvikamad ja mõned pisut “hallimates” toonides. Esimestes stseenides tegi Rudin dirigendina kõlaruumi arvukatele soolodele, mis personifitseerivad balletimuusikas tegelasi nagu Apollon, Kalliope, Terpsichore jt. Ent tsükli keskpaigas tekkis paraku mingi väsimise mulje, kuna mõned tempolahendused mõjusid pisut amorfsetena, s.t liigselt kammitsetuna. Millegipärast tundus mulle, et orkestril kukkusid nood “kammitsad” küljest VIII stseeni paiku ja sealt edasi puhkes TKO kogukõla tegelikult ka “õitsele”.

Selles, et Aleksandr Rudin on meister, pole kahtlustki. Ent sari “Meistri mängud” oleks talle võimaldanud ju ka pianistina esinemist. Mõelda vaid – dirigent, tšellist ja pianist ühes isikus ja ühel kontserdil! Temale oleks see ehk jõukohanegi olnud…

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming