Järelpilke naabrite festivalidele

Igor Gar?nek

Intervjuu Mati Palmiga Vladimir Atlantov ja Mati Palm Mikkelis.

Mis oli tänavuse Mikkeli muusikafestivali (Soome) eripära?

Oluline on ehk see, et kui varem toimusid seal laulukursused ja meistriklassid festivali ajal, siis sellel aastal viidi nad festivali raamidest välja. Mis tähendab, et kui festival ise toimus 2. VII ? 8. VII, siis laulukursused algasid 9. VII hommikul.

Meistriklassidel on tavaliselt üks põhiõpetaja ja -juhendaja, nimi, mis kutsub üle maailma kokku noori lauljaid. Tänavu oli selleks meilgi hästi tuntud, maailma üks suuremaid Othello osatäitjaid tenor Vladimir Atlantov, kes elab praegu Viinis ja on pensionieas. Aga tema osavõtt meistriklassidest tõi kokku hulganisti noori tervest maailmast: nii oli Atlantovi kursustele tulnud üks Mehhiko väga hea dramaatiline tenor saama temalt näpunäiteid, oli tulnud Uus-Meremaalt sopran, Norrast samuti sopran, üks jaapanlanna, rääkimata paljudest Maria teatri noortest. Mul oli suur au oma vana tuttavaga samal ajal juhendada samuti neid noori, kes olid kokku tulnud. Meilt oli veel (samuti teist aastat) kaastegev Estonia teatri kontsertmeister, pianist Tarmo Eespere.

Muidugi need noored, kes tulid kokku, olid väga hästi ette valmistatud nii muusikaliselt, vokaalselt kui keeleliselt, nii et küsimus oli vaid nüanssides, mida parandada. Selge, et niisuguste meistriklasside tööintensiivsus on ja peabki olema väga kõrge.

Mida ütlete Mikkeli muusikafestivalil osalenud dirigentide kohta?

Jukka-Pekka Saraste on mulle vana tuttav, sest olen temaga mõned korrad Soomes laulnud, praegu on ta ühe Toronto suure sümfooniaorkestri peadirigent. Silma jäid veel hiina päritolu Lang Lang ning muidugi Valeri Gergiev ? kõik, mis ta ette võtab, teeb ta suurejooneliselt ja sisukalt, tema karismaatilisus on üldtuntud. Sel festivalil oli tal üks kontsert ?Wagneri-gala?, teisel kõlas Berliozi ?Reekviem?, järgmistel juba vene muusika.

Käisite ka XII Sigulda ooperifestivalil (17. ? 25. VII). Milline on selle festivali koht maailma ooperifestivalide seas?

Kogu maailmaga ei pea ma ennast pädevaks võrdlema, aga tean, et Sigulda festival on leidnud oma koha maailma ooperipidustuste reas. Muidugi ei kannata see veel välja võrdlust Savonlinna ooperifestivaliga, rääkimata ?Arena di Verona? festivalist. Ent igal juhul on ta Baltimaadel kõige pikema traditsiooniga, kuna mängivad suuri oopereid juba 12 aastat järjest. Kuigi Sigulda festival kestab nädala, on seal kombeks keskenduda vaid ühele suurele ooperile, millele lisandub siis operett jms. Sel aastal oli põhiooper ?Don Giovanni? ja lisaks sellele oli ka paljude solistidega suur galakontsert, samuti mängiti Johann Straussi ?Mustlasparunit?.

Väga sümpaatne on see, et lätlased on leidnud midagi meie Rakvere lossivaremete taolist. Sigulda lossivaremed pole küll nii hästi säilinud kui Kuressaare linnus, kuid neist müüridest, mis Siguldas alles, on palju tuge akustilises mõttes. Nende vahele mahub kuni 7000 kuulajat.

Nagu soomlasedki, kutsuvad ka lätlased oma ooperipidustustele maailmas tiirlevaid omi ooperilauljad nagu Sonora Vaice, Inese Galante jt. Samas on ooperifestivali juhtkonnal väga head sidemed: näiteks don Ottaviot laulis sel aastal mustanahaline Norman Shankle USAst, suurepärane Ottavio nii vokaalselt kui mänguliselt, kes on seda partiid laulnud väga paljudel ooperilavadel. Donna Anna ossa kutsuti aga venelanna, väga ?armantne daam (kes elab Austrias ja töötab Euroopa suurtel ooperilavadel) Natalija U?akova, erakordselt kauni ja musikaalse häälega sopran. Donna Elvira oli Maija Kovalevska, kes on oma põhiõpetuse saanud Lätis, kuid täiendas end hiljuti maailmakuulsa Mirella Freni juures. Ja seda oli ka kuulda tema perfektses donna Elvira rolli ettekandes. Don Giovanniks oli kutsutud leedulane, hea kasvuga, väga liikuv ja hea laulja Giedrius ?alis, minu ülesandeks oli täita Komtuuri roll, mida olen ka Estonia teatris palju laulnud. Hilisemast galakontserdist võttis osa meilgi tuntud Kārlis Zariņ?, kes püsib eale vaatamata suurepärases vokaalses vormis ? kui isegi noorematele tenoritele on probleemiks do, siis temal pole seda probleemi ka praegu.

Ooperipublikut Siguldasse jätkub: ?Don Giovanni? etendusel oli umbes 3000 inimest, galakontserdil rohkemgi, nii 5000 kuulaja ringis.

Mis jättis Siguldas kõige eredama ela-muse?

See, et vähem kui nädalaga sai ?Don Giovanni?, mis on küllaltki mänguline ja keeruline ooper, väga liikuva ja mobiilse lavastuse. Hästi toimis kõik, mida olime varem harjutanud, kogu see ettevalmistuse kiirus ja täiuslikkus. Kui ma kuulasin lava kõrvalt ansamblite ettekandeid, siis minu arust oleks võinud võtta need kohe veatult linti või plaati. Niisugune väga kõrge ja ühtlane ansamblite tase oli mulle üllatuseks.

Mis algatusel Sigulda ooperifestival üldse toimub?

Täielikult eraalgatuslikul entusiasmil, mille allikaks Sigulda haigla peaarst (!) Dainis Kalns. Nii solistid, orkester kui koor ? kõik on tema eestvedamisel komplekteeritud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming