Järg klahvitantsudele

Nele-Eva Steinfeld

Johann Sebastian Bachi instrumentaalmuusikas moodustavad süidid olulise osa. Lisaks „Inglise süitidele” on tal klahvpillile veel kaks kuuest süidist koosnevat kogumikku – „Prantsuse süidid” ja „Partiitad”. Poole tosina jagu süite on Bach kirjutanud sooloviiulile ning sama palju tšellolegi, lisaks veel saatega viiulisüidid ning orkestrisüidid. Teostega tutvudes ilmneb, kuivõrd mõttetihedalt ja väljapeetud maitsega on Bach vorminud muusikalisi ideid, moodustades neist erinevate mõjutuste ja juurdunud traditsioonide abiga faktuuriliselt mitmekesiseid ja kujundlikult rikkaid teoseid. Mederi saalis 10. III antud doktorikontserdil „Tantsud klahvidel” esitas pianist Lembit Orgse Bachi kolm viimast „Inglise süiti” BWV 809–811, mis tähendab, et kolme doktorikontserdiga on nüüdseks kuuldavale toodud kõik Bachi „Prantsuse” ja „Inglise süidid”. Ees on ootamas ilmselt kolmas ülesanne – „Partiitad”, mida peetakse eelnimetatud süitidest keerukamateks. Kuid komplitseerituse ja lihtsuse küsimus on Bachi ning teistegi loojate puhul väga mitmeti mõistetav.

„Prantsuse süite” peetakse tavaliselt kõige lihtsamaks, sest osad on selgemad, lühemad ja noote on vähem. Samas ei tule kellelegi pähe pidada Beethoveni viimast klaverisonaati eelmistest lihtsamaks, kuna teos on „ainult kaheosaline”. Ja mis Bachi puudutab, siis tegelikult on „Inglise süidid” kirjutatud enne „Prantsuse süite”, millele viitab ka Bachi teoste kataloogisüsteem BWV. Seega võib „Prantsuse süitide” kohta öelda pigem seda, et saavutatud on maksimaalne efekt minimaalsete vahenditega.

Kui tulla tagasi kõnealuse kontserdi juurde, peab tõdema, et tegemist on pühendunud ja kindlasihilise ettevõtmisega, arvestades Orgse pikaajalist huvi barokkmuusika vastu. Ning sellise kava mängimisel näib interpreeti ennast väga paeluvat ka klavessiinimängu praktika ja ajastuteadliku esituse ühendamine modernse klaveri võtete ning võimalustega.

Kuigi kontserdil kõlanud süitide pealkiri viitaks justkui Inglismaale, pole pealkirja teoste juurde kirjutanud ometigi Bachi käsi ning on kaheldav, kas süitide iseloomul Inglismaaga just palju pistmist on. Pigem oli XVIII sajandi algul saksa muusikakultuur tulvil itaalia ja prantsuse mõjutusi. Itaalia mõjutused ilmnesid kõige enam orkestrimuusika ja ooperi valdkonnas, Prantsusmaalt võeti üle rafineeritud etalonid õukonnatantsu ja klahvpillimuusika osas.

Suur osa Bachi süitidesse koondunud tantsudest ongi mõjutatud Prantsuse õukonna tantsutraditsioonist: menuetid, gavotid, sarabande’id ja teisedki tantsud olid laialt levinud nende linnade õukonnas, kus Bach elas ja töötas. Ent prantsuse algupärale vaatamata esineb „Inglise süitides” ka palju itaalia mõjutusi, millega tutvumiseks polnud Bachi-taolisel mehel sugugi tarvis võtta ette pikka reisi. Selle asemel uuris ta läbi Vivaldi helitöid, et ammutada vajalikke stiilipõhimõtteid. Bachile olid süitide loomisel eeskujuks ka Couperini klahvpilliteosed ning samuti huvitas teda Buxtehude looming ning kontserttegevus, millega tutvumiseks ta siiski muusikaloos tuntud kontserdimatka ette võttis.

Bachi süitide esitamisel seisab interpreedil ees omamoodi keeruline ülesanne ühendada saksapärane kontrapunktiline komponeerimisviis prantsuse õukonnatantsu elegantse loomusega. Need on kaks üsna vastandlikuna näivat asja, mida arusaadavaks tervikuks sulatada. Ühelt poolt peab jälgima teoste polüfoonilist faktuuri, olles tähelepanelik häältejuhtimise, harmooniliste muutuste ja kromatismide suhtes. Teiselt poolt vajavad lahendamist tantsude erinevad karakterid, rütmiline ja liikumuslik iseloom, iga süidi iseloomulikud muusikalised kujundid ning arvukas ornamentika. Ülesannete pilt on väga kirju ning kõige raskem ongi ilmselt n-ö suure joone ning põhilisima mõtte säilitamine.

Orgse oli kava tehnilisel ettevalmistamisel ja oma nägemuse lihvimisel olnud küllaltki põhjalik, pakkudes suure valiku erinevalt viimistletud nüansse, detaile ja ornamentikat. Kõlaliselt õnnestunumad olid süitide lisatantsud, menuetid, passepied’ ning gavotid, kus ta saavutas hea kontrasti ja selge joonise. Sarabande’id F-duur ja d-moll süitidest kõlasid samuti meeldejääva õrnuse ja väljapeetusega.

Kiiremad ja kaalukamad osad nagu prelüüdid ja gigue’id suundusid igati piinliku täpsuse ja rütmilise organiseerituse poole, ent vahest oleks tulnud neile kui ka süitidele üldiselt kasuks kõlaliselt veidi vabam ja avaram joon, et vajalikud suhted rütmistruktuuride vahel oleksid saanud kõlaruumis omale sobivaima koha leida. See oleks lasknud maksimaalselt mõjule pääseda ka erinevatel muusikalistel kujunditel.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming