Jaakko Ryhänen ja inimhääle pillerkaar

Tiiu Levald

  Tallinna talvefestival: JAAKKO RYHÄNEN (bass, Soome) ja tema üliõpilased Estonia kontserdisaalis 10. I.

 

Möödunud nädalal oli klassikalise laulukunsti sõpradel võimalus nautida Estonia kontserdisaalis aastakümneid maailma suurematel lavadel loorbereid lõiganud Jaakko Ryhäneni (Soome) imepärast ja põhjatuna näiva värviderohke bassihäälega heamaitselist musitseerimist.

Kontsert toimus Pille Lille Muusikute Toetusfondi korraldatud Tallinna talvefestivali raames ning oli ühtlasi pühendatud Jaakko Ryhäneni 60. sünnipäevale. Kaasosalisteks olid juubilari lauluklassis end täiendavad noored lauljad. Õhtut juhtis Soomes väga populaarne pianistidiplomiga TV-saadete juht Seppo Hovi, kes valdab teemat ooperist jazzini ning on võimeline improviseerima nii klaveril kui akordionil ja dirigeerima ka orkestrit. Kõnealusel kontserdil täitis esimeses pooles orkestri rolli klaveril Piia Paemurru, kes on päevast päeva selles lauluklassis kontsertmeistriks ning tõestas järjekordselt oma võimekust olla paindlik ning tabada iga esinejaga sobiv partnerlussuhe.

Õhtu avanumbriks oli Verdi “Don Carlose” nii dramaturgilises kui muusikalise mõttes üks mõjusamaid stseene, Suurinkvisiitori ja kuningas Philipi duett. Tore oli tajuda, kuivõrd inspireerivalt ning toetavalt mõjus Ryhäneni veendunud kantileen Philipi rollis palju tagasihoidlikumate kogemustega Märt Jakobsonile (hetkel Vanemuise solist). Küllaltki kaua oma suure hääle valdamisega kimpus olnud rikka madala registriga bass on saavutanud mõjusa hääle kvaliteedi ja oli Suurinkvisiitorina soome suurmeistrile juba päris huvitavaks partneriks.

Järgnes Pille Lille omapäraselt interpreteeritud Violetta suur aaria Verdi “La traviata” I vaatusest, siis Rene Soomi “Vahuveiniaaria” Mozarti ooperist “Don Giovanni” ning samast duett Zerlinaga koos Margarethe Fischeriga ning Leporello “Registriaaria” Priit Volmerilt. Bariton Soom ja bass Volmer on juba Estonias tänu oma heale edasiliikumisele leidnud vokalistidena rohket, ka nende näitlejavõimetele väärilist rakendust. Nauditav oli selgi õhtul nende enesestmõistetav elegants lavalises olekus ja mõlema hääl pani end kuulama.

Särav ja enesekindel oli Helen Lokuta Bizet’ “Carmeni” “Habaneera”. Tšaikovski “Jevgeni Onegini” Onegin Sergei Grinkovi interpretatsioonis oli lauldud kauni baritoniga, kuid rollisisese olekuni on veel pikk tee. Samast ooperist Lenski Mati Turi esituses oli intrigeerivalt huvitav – tema mehiselt ning säravalt kõlav tenor lükkas ümber traditsioonilise ettekujutuse sellest õrnahingelisest poeedist, rääkimata maitsekast fraseerimisest, mis paneb teda pea alati tähelepanuga kuulama. Ryhäneni Gremin “Oneginist” oli lauldud lihtsalt, täis õnne- ja uhkustunnet armastatud Tatjana vastu, ning sundis unustama, et oled kontserdi-, mitte teatrisaalis.

Esimese poole lõpus kõlas Beethoveni muusika, Florestani aaria ja kvartett ooperist “Fidelio”. Oli rõõm kuulda, et Roland Liiv liigub oma oskustega samm-sammult sinnapoole, kus võib-olla juba mõne aasta pärast võiks läheneda sellele üliraskele rollile. Väga kaunilt musitseeris kvartett Fischer-Lokuta-Turi-Ryhänen.

Kava teine pool koosnes üllatustest igas mõttes, kõik esitasid n-ö hitte viini klassikalisest operetist, muusikalidest ja popmuusikast. Kui I pooles mõjus nooruke Fischer vahest veel haprana oma väheste lavakogemuste tõttu, siis hästi omapäraseks kujunes tema “Vilja laul” Lehári “Lõbusast lesest”: selles oli aimata tollele žanrile vajalikku glamuuri ja tema seni küllaltki tagasihoidlikult kõlanud häälde on ilmunud üllatavaid lisaväärtusi. Erakordselt efektne oli Lokuta esituses Gershwini “Summertime”, siin oli head stiilitaju ja noore laulja kohta hämmastavat oskust saada saal oma valdusesse.

Kava lõpetas juubilar levilaulude, Godzinsky “Aanijärve lained” ja Lehtineni “On hetki” Soomes ülipopulaarseks saanud meloodiatega. On kindlasti intellekti küsimus, kuidas klassikalise ooperilaulja taustaga inimene suudab läheneda rahvalikule repertuaarile niimoodi, et see jääb häälekäsitluses oma printsiipide juurde, kuid lummab lihtsuse ning südamlikkusega. Lisapalana kõlanud “Mississippi” muusikalist “Showboat” andis võimaluse täiel määral nautida veel kord üht suurt looduse kingitust inimesele, sametist ja mahlakat bassihäält.

Kogu õhtut konfereeris ja kommenteeris Seppo Hovi talle omase huumoriga. Ehk oli kava esimeses pooles meie publikule liiga palju selgitavat teksti, kuid Soomes on see tavaks. Sel põhimõttel on kindlasti üks positiivne omadus: nii luuakse muhe ja sundimatu atmosfäär ning, mis peamine, vabastatakse noored esinejad segavatest pingetest. Seda muhedat atmosfääri on tunda ka professor Jaakko Ryhäneni tööstiilis üldse – tema lauluklassist saadakse alati positiivset energiat ja usku endasse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming