Jaapani pianist, keda paelub eesti muusika

Nele-Eva Steinfeld

Takahiro Akiba klaveriõhtu 26. VII Tallinna raekojas.  Ei tule just tihti ette, et jaapani muusikud oma pilgu eesti heliloojate suunas pööravad. Üks selline muusik on noor pianist Takahiro Akiba (1984), kes puutus eesti muusikaga esmakordselt kokku kümne aasta eest, olles tänaseks esitanud eesti helitöid Jaapanis esmaettekandes,  korraldanud eesti autorite loomingu kontserte ning kirjutanud magistritöö Eduard Tubina „Virmaliste sonaadi” struktuurist. Akiba on õppinud klaverit Tōkyō kaunite kunstide ja muusika ülikoolis ning täiendanud end Viktor Meržanovi käe all Moskvas. Lisaks kuulub pianist Rahvusvahelisse Eduard Tubina Ühingusse ja Jaapani-Eesti Sõprusühingusse. 

Akibale ei olnud see sugugi esimene ülesastumine Eestis, sest läinud aasta 1. novembril esines ta Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis. Tallinna raekojas toimunud klaveriõhtu esimeses pooles esitas pianist Johann Sebastian Bachi „Prantsuse uvertüüri” h-moll ja Sergei  Rahmaninovi „Variatsioonid Corelli teemale” d-moll, kava teises pooles kõlasid aga jaapani autori Horii Sonomi „Shunrei – kolm pilti klaverile”, Tõnu Kõrvitsa „Talve tee” ja Eduard Tubina „Ballaad Mart Saare teemale” cis-moll. Peab ütlema, et kava oli tugevalt kaldu minoorsete teoste suunas ning teostusestki kiirgas kõikehaaravat süngust, mistõttu jäid helged ja soojad kõlavärvid selgesse vähemusse. „Prantsuse uvertüüri” avaosa ärgitas oma dramaatilisusega  esialgu teraselt kuulama, kuid kaheksaosalises teoses nappis elegantsi ja muusika seesmist liikuvust. Bachi keeruka teksti esitas pianist soravalt, ent teose rütmika ei hakanud algusest peale korralikult tööle ning selle all kannatasid nii fraseerimine kui vormiline tervik. Suurem kõlaline rafineeritus ja dünaamiline vaheldusrikkus oleksid esitatavale samuti kasuks tulnud.       

Rahmaninovi muusika, mis tähendab pianistidele lisaks sisulistele raskustele alati ka  tehnilist väljakutset, näis Akibale hingelähedane. Kui tehnika all pidada silmas pianisti manuaalset osavust, oli tulemus päris hea. Kui aga nimetada tehnikaks kahe heli omavahelise ühendamise kunsti ja sellest lähtuvaid muusikalisi, kõlalisi ja struktuurilisi seoseid, jäi veel mõndagi soovida. Raekoja akustikas oli suurimaks probleemiks faktuuri valitsemine forteepisoodides ja teose kõlaline balanss, aga ka laulva cantabile ja legato saavutamine. Helistike,  harmooniate ja karakterite vastandamisel jõudis publikuni kahjuks liialt vähe kõlavärve.     

Teise kontserdipoole avas jaapani helilooja Horii Sonomi teos „Shunrei – kolm pilti klaverile” (1980), mis õnnestus tervikuna palju  usutavamalt kui esimeses pooles kõlanud teosed. Tubina „Ballaad Mart Saare teemal” jäi aga väheütlevaks nii avateema mõjususe kui võimsate kulminatsioonide sisulise pingestatuse poolest. Muusikalised liinid olid tihti hägused ja vormiline arendus jäi otsekui poolele teele. Kava teise poole kõige nauditavamaks elamuseks osutus Kõrvitsa teos „Talve tee” (2004), mille kristalsete ja kargete kujundite esituses oli meeldejäävaid kõlalisi leide.         

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming