Jääda ellu suvises tihedas festivalikonkurentsis

Kaarel Kärner

Eesti suviste festivalide arv on muljetavaldav, majanduslikust aspektist liigagi suur. Enamik tuleb vaevu kulude katmisega toime, kuid paljud ei suuda sedagi. Tegemise rõõm ja inimestele elamuse pakkumine on ka väärt, kuid ainuüksi sellest ei piisa. Konkurents on ääretult tihe, kuivõrd lähiriikides korraldatakse samuti hulganisti festivale, sealhulgas väga laiahaar­delisi. Sel suvel on enim Eesti ajakirjanduse tähelepanu köitnud „Rock Summer 25” ja lõunanaabrite tähtsündmus „Positivus”, mille korraldusmeeskonnas on eestlased samuti esindatud. Esimene paistis silma pigem tagasihoidliku külastatusega ja jäi sellest tulenevalt finantsiliselt miinuspoolele, teine aga osutus ääretult menukaks. Neid kahte võrreldes ilmneb hulk erinevusi. Järgnevalt toon neist valiku.

Publiku kui tarbija seisukohalt on oluline tegur kindlasti hind. „Rock Summeril” sai 60–90 euro eest (hind eelmüügis ja otse enne festivali) näha kahel päeval 40 artisti. „Positivuse” pass maksis eelmüügis 42 eurot (47.50 koos telkimisega), hiljem koos telkimisega kuni 56 eurot. Selle eest sai näha ja kuulda kolme päeva jooksul koos DJdega 89 artisti, lisaks veel kunstilised etteasted. Kahtlemata ei jää pilet ainukeseks kuluartikliks. Vähetähtsaks ei saa pidada ka peavarju. Kuivõrd „Positivus” toimub linnast veidi eemal, on loodud vastav telkla. Tallinna linnaruumis toimunud „Rock Summer” seda võimalust ei pakkunud, mistõttu kaugemate külastajate majutus oli tunduvalt kallim.
Publikule on tähtsaimad koos pileti hinnaga loomulikult esinejad ja nende kvaliteet. Lõunanaabrite juures võis näha hulganisti aktuaalseid artiste, kes astusid sel suvel üles mitmetel üleilmaliselt tuntud festivalidel. Näiteks esines suur osa „Positivusel” kuuldud artiste mainekal Glastonbury festivalil Inglismaal ning mõned ka „Lollapaloozal” Ameerika Ühendriikides. Aktuaalsus on kindlasti määrav noorema külastajaskonna seas, kes moodustavad levimuusika festivalidel publiku enamuse. „Positivus” on järjepidevalt seitse aastat toimunud ning pidevalt kasvanud ja arenenud, nende muusikaline valik on samuti ühtlane, kontseptsioon läbivalt paigas. Need tegurid on aidanud kaasa stabiilse külastajaskonna tekkele. „Rock Summer” on pigem kindla ajastuga seotud üritus, viimati leidis aset 16 aastat tagasi. See on oluline ja teeb ootuste määratlemise raskeks nii külastajatele kui ka korraldajatele. Omal ajal justkui akent läände sümboliseerinud ja siinmail seniolematut esindanud festival oli sel korral pigem nostalgiahõnguline vaade minevikku. Ilmselgelt jäi sellest väheks. Juba eelmine, 1997. aasta „Rock Summer” jäi samuti kasinaks. Külastatavus osutus väheseks ja festival jäi rahaliselt miinusesse. 25. sünnipäeva tähistanud „Rock Summeri” peaesinejatest õhkus samuti nostalgiat, värskusest jäi vajaka. Näiteks Bryan Adamsil ilmus viimane stuudio­album 2008. aastal, selle müük pole silma paistnud ja ka kriitikute hinnangud on olnud leiged.  Public Image Ltd on vahepeal jõudnud Eestit õige mitu korda väisata, viimati 2011. aasta „Rabarocki” raames. Hoogsama roki lembestele esinema meelitatud Skid Row populaarsus jääb pigem 1990ndatesse. Tuleb tunnistada, et esinejate nimekirjas polnudki kedagi, kes rahvamassi kohale meelitaks. Tunnustuseks tuleb aga öelda, et mõlemal festivalil oli ohtralt head eesti muusikat, „Rock Summeril” oleks võinud selle osakaal ehk suuremgi olla.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et „Positivuse” edu on taganud järjepidevus, nii festivali korralduses kui ka muusikavalikus. Stabiilne külastajaskond aitab omakorda festivali reklaamida ja huviliste ringi laiendada. Lisaks artistide aktuaalsus ja lai valik rahuldamaks publiku huve, kuid silmas pidades ka väiksemate huvigruppide soove – ning seda mõistliku hinna eest. Oluline on käia ajaga kaasas ning hinna-kvaliteedi suhe paigas hoida.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming