Jahedate värvide pillerkaar

Lembi Mets

London Symphony Orchestra, dirigent Valeri Gergijev, kavas Sergei Prokofjevi, Igor Stravinski ja Sergei Rahmaninovi teosed. 14. V Estonia kontserdisaalis. Londoni Sümfooniaorkester (LSO) kuulub hetkel maailma absoluutsesse tippu, paiknedes ajakirja Gramophone kriitikute tänavuse hääletuse tulemusel neljandal kohal maailma 20 parima orkestri seas. Kuuldud kontserdi järel tulebki esimesena keelele sõna „kvaliteet”. Üliharva kuuleb sellist intonatsiooni- ja kõlaühtsust nagu tol õhtul. Vaimustasid tasakaalus  faktuur, absoluutne läbipaistvus ja mängijatevaheline kontakt kõigis detailides, teemade märkamatu üleandmine ühelt pillilt teisele, uskumatult kõrgetasemelised puhkpillisoolod, kontrabasside täiesti eriline, hellitavpehme ja kumer toon.

Tegu oli justkui suure kammeransambliga, kus kõik mängijad tunnevad läbi ja lõhki partnerite partiisid. Prokofjevi Sümfoonia nr 1 D-duur op. 25 („Klassikaline”), autori neoklassikaline noorpõlveteos,  paistis LSO esituses sillerdades läbi kui puhas vesi aprillipäikeses. Särtsu lisasid reipad tempod ja autorile omaste nurgeliste viisikäändude humoorikas eksponeerimine. Näis, et suurepärasest orkestrimängust lihtsamat tegevust polegi. Jahe, särav ja konstateeriv, teose endaga täiuslikus kooskõlas. Täpne, kerge ja ometi meloodiline. Stravinski „Sümfoonia kolmes osas” (kirjutatud 1945, nimetatud ka „Sõjasümfooniaks”)  pakub esitajaile erakordselt laiu väljendusvõimalusi. Klaver orkestri koosseisus annab juurde kõlaruumi, kord vastandudes, kord ühinedes ülejäänud instrumentidega. Dünaamiline diapasoon võib teoses olla mõõtmatu, sest lisaks tavapärastele piano-forte gradatsioonidele on kasutada hulgaliselt tämbreid. Siin hakkas tasapisi hämmastama esituse jäämine mustvalgele (seejuures väga ulatuslikule!) skaalale, vaid II osas lisandus harfilt ja keelpillidelt  tooni, mis meenutas vanade fotode pehmelt kollakaid varjundeid. Pooltoonide maailmas liikudes tekib hoopis teistsugune – sensuaalne ja nostalgiline suhe igaühega neist. Mis on mõjuvam näiteks kiili juures, kas tema säravsinine keha või läbipaistvad tiivad?

Kõige meelsamini vaatleksime muidugi mõlemat koos – kui näeme ainult tiibu, on jälle salapära suurem. Sümfoonia liikuvais osades kasutas orkester  maksimaalselt dünaamika ja rütmika väljendusvahendeid. I osa tõusud tirisid kuulaja endaga kaasa kui vastupandamatu loodusjõud. Objektiivne jõud on haaravam kui emotsioon, sest sellega ei saa vastanduda ega isegi kaasa minna – sind lihtsalt võetakse. Lummas Valeri Gergijevi valitsejahoiak: tal polegi peaaegu liigutada tarvis, et tema žesti mõistetaks. Osseedi päritolu Gergijevist õhkub dirigendina tumedat kirge, mis on vastupandamatul moel  läbi põimunud intelligentsi ja intellektuaalsusega. Briti orkester võtab kvintessentsi vastu ja teisendab selle inglasliku elegantsiga hõrguks helikokteiliks: kirg pole kadunud, vaid lihtsalt peidetud. Kava teises pooles kõlanud Rahmaninovi „Sümfoonilised tantsud” op. 45 pakkusid kõige avaramat kõlaruumi ja tugevamaid vastandusi. Märksõnadeks võiksid siin olla „mastaapsus” ja „skulptuursus”.

Siin kohtasime mõnel korral  ka täit, lainetavat keelpillikõla, kuid vaid loetud episoodidena (I ja III osas), andes siis jälle ruumi õhule nootide vahel. Nii oli taas tegu peamiselt jahedate toonide pillerkaariga – aga millise pillerkaariga! LSO suurim eripära ongi faktuuri selgus. Iga noodi ümber tundub olevat justkui õhuruum või -mull, andes „mateeriale” rohkem ruumi. See õhuruum, olemuselt nagu hõrk aroom, on kogu aeg olemas, sõltumata helikoe hõredusest  või tihedusest. Tõusude puhul läheb aroom tugevaks, tuleb lähedale, mähib su endasse, piano-lõikudes jääb ta vaevaltaimatavaks ja ebamaiseks. Kummaline kogu mängu juures on aga selgelt tajutav ratsionaalsus. Kes tuli otsima emotsioone, leidis midagi muud.

Nii tundis osa kuulajaid end ehk petetuna. Sellega on nagu gurmaanide toidulauaga: rammusat kõhutäit ei pruugi saada, kuigi iga suutäis on meistriteos.  LSO kontsert lõppes püsti seisvate kuulajate ovatsiooniga. Meistritöö väärib kõrget hinnangut! Lisapalad esitati Prokofjevi lavateostest („Romeo ja Julia”, „Armastus kolme apelsini vastu”). Siin olid ka selgesti välja näidatud emotsioonid! Kõlast ma enam ei räägigi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming