Jan Gunnar Hoff Group + Mike Stern = “Magma”!

Vladislav Reinfeldt

 

Mike Stern pani “Magma”

pulbitsema.NETIFOTO

 

“JAZZKAAR”: Jan Gunnar Hoff Group (Norra) feat. Mike Stern (kitarr, USA) Vene teatris 25. IV, kavas Hoffi “Magma”.

 

“Magma”? Ei, muidugi mitte see legendaarne (nn zeuhl-muusika stiili rajaja) samanimeline prantsuse kollektiiv (kellest muide võiks saada omapärane tõmbenumber mõnel tulevasel “Jazzkaarel”), vaid hoopis tunnipikkune kaasaegne jazzkompositsioon, mille norra klahvpillimängija ja helilooja Jan Gunnar Hoff oli kirjutanud oma ansamblile ja viimasel ajal sellega tihedat koostööd teinud väljapaistvale ameerika jazz-fusion-kitarristile Mike Sternile. Just nimelt see eepiline teos sooritas oma Eesti debüüdi “Jazzkaare” raamides 25. aprillil Vene teatri laval. Ja debüüt oli üldjoontes võimas.

Hoffi “Magma” on minu meelest vägagi õnnestunud loominguline sünnitis. Selles on nii kargeid Skandinaavia maastikke (kus magma on muutunud laavaks, s.t tulnud mitu tuhat aastat tagasi maapõuest välja ning moodustanud jahtudes fantastilisi looduslikke konstruktsioone), mille kõlaline kirjeldus oli väljapeetud ja üsna impressionistlik. Siin võis kuulda “tuliseid vulkaanipurskeid” virtuoossete soolode näol (mis nii mõnigi kord teenisid publiku aplausi) kui ka pilte magma salajastest teekondadest sügaval maakoore all (vabad improvisatsioonid ja abstraktsed heliefektid). Huvitaval kombel ei puudunud ka puht inimlik moment teatud lüüriliste teemade esitamisel ja arendamisel (võib-olla oli tegu kahe vastassoost vulkanoloogi armulooga?). Need kippusid kohati hiilima ohtlikult lähedale smooth jazz’i piiridele, kuid ei hakanud tänu muusikalooja ja tema bändikaaslaste laitmatule maitsele kordagi lausa mäest alla veerema.

Hoffi ansambli põhikoosseisus säras eriti trompetist Mathias Eik. Pilli täielik valdamine ei lubanud tal mitte üksnes pimestavalt sooritada ülikiireid passaaže, vaid ka sõna otseses mõttes vaevu kuuldavalt “sosistada” vaiksemate hetkede ajal. Minu kõrvad olid ka hästi tänulikud juba seetõttu, et ta ei püüdnud võtta neid kõige-kõige kõrgemaid noote, mida trompetil füüsiliselt üldse on (või pigem ei ole) võimalik intoneerida ja mis tihtilugu on minu arvates rikkunud nii mõnegi puhkpillisoolo jazzi ajaloos…

Jan Hoff ise paistis silma suurepärase improvisaatorina. Tema pillideks olid akustiline klaver, rhodes, süntesaator ja… Maci sülearvuti. Viimasest kostus aeg-ajalt varem programmeeritud rütmilisi luupe ning sekventse, mis olid kasutatud hea maitse piirides, s.t õigetes kohtades ja mitte liialt kaua. Iga kord, kui arvuti “esitas” oma partii, bändi sound korraks hõrenes ja taandus, kuid mitte ainult selleks, et pillimehed saaksid pisut hinge tõmmata, vaid ka selleks, et hiljem maksta külmale digitaalsele tehnoloogiale kätte järjekordse emotsioonide purskega.

Löökpillimängija Audun Kleive üllatas mind omapärase mängumaneeriga. Ka puht mängutehnikast tal puudu ei tulnud ning tema trummisoolo oli üks teose paljudest kõrgpunktidest. Koos kogenud bassimängija Bjorn Kjellemyriga moodustasid nad väga soliidse ja paindliku rütmisektsiooni.

Mis puutub Mike Sterni endasse, siis see mees saaks vist kinnisilmi improviseerida ükskõik milliste harmooniliste järgnevuste saatel, kuigi, jah, Allan Holdsworth ta siiski pole… Esimest korda tutvusin tema mängustiiliga Jens Johanssoni plaadil “Fission”, kus ta oli ametis koos teise jazz-fusion’i kitarrikuulsuse Frank Gambaliga, et täita Johanssoni ülikeerukad kompositsioonid maitsekate soolodega selleks ette nähtud kohtades. Pärast nägin teda esinemas oma bändiga “Jazzkaarel”  2001. aasta (etteaste oli samuti väga hea) ja nüüd siis kõnealune “Magma”.

Meistrit oli üsna põnev mitte ainult kuulata vaid ka jälgida. Kord jooksis ta maestro Hoffi juurde ja kukkus talle midagi energiliselt seletama, katkestamata hetkekski enda mängu (muide, Hoff ei katkestanud enda oma kah). Siis äkki hakkas ta tegema eitavaid pearaputusi, nagu poleks ta millegagi rahul – ei sound’iga, ei sellega, kuidas ta ise ja tema bändikaaslased mängivad! Iga kord, kui ta vahetas nendega paar lauset, olid viimastel näod naerul (ju siis nendel mingi eriline klapp seal laval oli). Kord (trompeti või klaveri soolo ajal, kui Stern ise parasjagu ei mänginud) hakkas ta ilmses segaduses noodipuldil sorteerima oma noote – pani ühe lehe sinna, siis tõstis teise jälle tänna. Korraks tekkis isegi tunne, et ta ei leiagi seda kõige vajalikumat ja tähtsamat lehte ning midagi jääb katki. Kuid iga kord, kui ta puudutas oma pilli, tuli sellest ainult seda õiget värki. Olgu see siis improvisatsioon või väljakirjutatud partii.

Tõsi, loo algfaasis kõlas tema esimene improvisatsiooniline lõik pisut hämaralt ja mitte eriti veenvalt, kuid üsna pea hakkas kõik laabuma, nagu oligi oodata. Ainus, mis minus erilist eufooriat esile ei kutsu, on fakt, et Stern eelistab suuremal või vähemal määral ühte ja sama kitarriefekti (chorus’t) peaaegu kõikide oma soolode puhul.

Igatahes nii suure ja tehniliselt väga nõudliku teose esitus on ju pillimeestele päris kõva pähkel, samuti publikule säärase pähkli seedimine. Kuid pikk ja vaimustunud aplaus andis kontserdi lõpus mõista, et vähemalt meie publik sai oma “seedimisülesandega” hakkama.

Tuli ka lisalugu, paraku siiski vaid üksainus. Kipun arvama, et see pärines Mike Sterni sulest, ent kuna suhtlemine saaliga oli sel kontserdil minimaalne (see piirdus vaid Jan Hoffi poolse põgusa muusikute tutvustamisega kohe pärast põhikava esitamist), siis võin ehk ka eksida. Kuuldud lisapala oli pisut funky’likum ja rokilikum ning mõjus kontsertnumbrina pärast hiiglaslikku “Magmat” väga efektse maiuspalana, millele viitas ka tormiline aplaus. Publik, kaasa arvatud mina, oleks kindlasti tahtnud saada veel paar sellist “kommi”, kuid seekord jäime nendest ilma – ju siis järgmine festivali esineja juba koputas lavatagusele uksele.

Jään põnevusega ootama, millal “Magma” stuudioversioon jõuab plaadile. Luban, et ostan selle jalamaid! Kuid esialgu piirdun hea meelega Mike Sterni viimase albumiga “Who Let The Cats Out?”, mille ostsin pärast kontserti sealtsamast teatri fuajeest. Läksingi pärast kontserti seda koju kuulama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming