Järgmised sada aastat

On ilus mõelda, et oleme nii kaua elanud Euroopas suhtelises rahus, kuid ilusast mõttest ei ela ära, kui maailm on rahutu ning soovib muutust.

JÜRI REINVERE

Ei pea olema just prohvet, et öelda: järgmise saja aasta jooksul – mis saja aasta jooksul, päris lähitulevikus! – saame näha muutusi, mida praegu ei oska veel ette kujutada ja millega võrreldes mõjuvad meie praegused mured ja murekesed päris naljakana. Olen kindel, et näeme veel mitmeid rändevoogusid, hullemaid kui see, mis olnud, ning arutelust, kas tegime õigesti või valesti, kas laseme põgenikud Euroopasse või saadame nad välja, saab tühine saiapuru. Olen kindel, et peame suutma jalule jääda keset tohutuid raputusi idas, olgu siis otse piiri taga või palju kaugemal. Olen kindel, et kogu meie senine käsitus Eestist ja selle suhestumisest muutuva maailmaga on ellujäämiseks vaja väga suures osas ümber mõtestada.

Nagu kogu lääs, elame meiegi ikka veel 1960ndates, vähemalt oma vaimus. Riik on meie meelest kasvav, arenev ja äärmiselt stabiilne ning kui ta muutub, siis kindlasti selles suunas, nagu meie soovime. Viimaste aastakümnete muutused on meile enamasti lõppenud hästi. Berliini müüri langemist me ju soovisime: kõik toimus nii, nagu me tahtsime! Me pole ette valmistatud suurteks, põhjapanevateks muutusteks, mille kohta ei küsi meie arvamust keegi. Riigid koosnevad meie arust tööealisest rahvastikust, kes peab ülal lapsi ja vanureid, tööstus kosub aga järjest kasvavast ostujõust. Oleme unised: meie mõistus ei ole veel vastu võtnud, milline draakon on sündinud Hiinas või et vanuserühmade proportsioonid muutuvad sedavõrd, et praegu kehtiva moraali juures ei ole tulevikus enam põlvkondi, kes sooviksid ülal pidada oma vanureid. Kogu ühiskonna struktuur peab nende suurte muutustega kaasa minema, et praegused maakaardil riigid kokku ei kukuks.

Võib-olla peame ümber mõtestama kogu eestluse. Ees võivad olla väga halvad ajad, aga ees võib olla ka palju head. Võib-olla muutuvad meie ümber kõik väärtused, alates sellest, et laulupidudel võtavad võimust äärmuspoliitilised hoiakud ja meile avaldatakse survet need keelustada. On mõeldav, et kogu meedia­maastik korraldatakse ümber selliselt, et avaõiguslik meedia kaob rahva enda vabal tahtel, nagu täna arenevad asjad Šveitsis – järele jäävad vaid Riigi Teataja ja kommertsmeedia. On mõeldav, et kogu meie kättesaadavast arhiivi­süsteemist, ühesõnaga meie ajaloost, saab segane konglomeraat kusagil hiigel­keldrites. On ka mõeldav, et tulevane Eesti rahvas hääletab sellele vastu. Selge on aga see, et läänes paarkümmend aastat valitsenud stabiilsus, mis on teinud meid äärmiselt enesekindlaks, hakkab pragunema – ja mitte ainult ajakirjanduse ärevates sõnades.

Rahvas oma valitsuse ja valijaskonnaga on juba kord selline, et soovib stabiilsust ja vaid häid muutusi ning loomulikult peaks iga muutus tähendama soovide täideminekut. See aeg on aga kindlasti möödas, nii nagu on möödas ka pideva kasvu aeg: juba ammu töötavad nii Euroopa kultuur kui ka lääne majandus vaikselt omaenese alustalasid närides, sest mujalt ei ole enam süüa võtta. Riigisüsteemide struktuur on juba ammu muutusepaines, rahvastiku koosseis on ammu ebaproportsionaalne, kliima­muutus on löönud oma pitseri juba paljudele igapäevaküsimustele – ning ometigi toimetavad riigid ja rahvad, nagu elu oleks peaaegu endine. Ühel päeval tuleb selle eest maksta ränka hinda.

Kusagil muutuste keskel on eesti rahvas siin Läänemere kaldal, sada aastat iseseisva riigina. On väike ime, et keset järjest kitsamasse ruumi jäävaid sakslasi ja muudkui ida poole laienenud Venemaad siin regioonis üldse ellu jäädi ning assimileerumisest ikka ja jälle viimasel hetkel pääseti. Nüüd on meil olnud sada aastat oma riiki, mis oli vahepeal küll varjusurmas, kuid suutis uuesti tõusta. Mis saab edasi?

Hirmul inimesel on kalduvus näha kõike valedes proportsioonides. Seepärast on väga tähtis, et riigi eesotsas valitseks tarkus. Vladimir Taiger. Peatada tuumavõidurelvastumine! Värviline ofsettrükk, paber, 1980. Eesti Kunstimuuseum

*

Peamine asi on praegu, juba kohe, edasi vaadata, ruttu edasi tegutseda ja mitte korrata viga, mis juhtus hiljuti soomlastega, kes kulutasid kogu oma jõu sajanda sünnipäeva tähistamisele. Ka pärast sünnipäeva on vaja edasi elada, mitte pimedusse põrnitseda ja unustada, et sünnipäev on ühel päeval möödas. Ees on järgmised sada aastat, mis ei ole just lühike aeg.

Väikesed riigid, eriti Põhjamaad, loodavad viimasel ajal stabiilsusele, nagu oleks tegemist geoloogilise nähtusega, mitte riikidega, mida viivad edasi siiski inimesed – inimesed oma suhteliselt segase meelsuse, äärmuseni egoistlike soovide ning vähimagi huvita teiste käekäigu vastu. On ilus mõelda, et oleme nii kaua elanud Euroopas suhtelises rahus, kuid ilusast mõttest ei ela ära, kui maailm on rahutu ning soovib muutust. Hiinlased kohe kindlasti ei mõtle omi plaane viimistledes väikese Eesti peale ning ka kõik teised naabrid on meie suhtes võrdlemisi ükskõiksed – ükskõik kui ilusaid viisakusi me oma­vahel ka ei vahetaks.

Me ei tohiks uinuda, sest ilusad sõnad tähendavad vähe – eriti kui läheb tegudeks. Diplomaatia, see vanade härrade ja prouade kunst, ei ole vist kunagi läbi elanud niisugust madalseisu nagu nüüd: kui juba riigipead üksteist poriga pilluvad, mis siis veel loota nende alamatelt. Imelik, et sellistes oludes uneletakse endistviisi, nagu elaksime ikka veel neil sõjajärgseil stabiilse kasvu aegadel, mil kõik vajasid üksteist selleks, et üheskoos edasi kasvada.

Üleilmsete muutuste keskel järjest unisem Euroopa on ilmselgelt otsustanud (vähemalt on ta selgelt märku andnud), et soovib ohjad käest anda ja jääda suurte mängurite vahel asuvaks hajusalaks, mille üksikosadel ei ole üksteisega erilist pistmist – või kui on, siis mingis jahedas heanaaberlikus helistikus.

Võib küsida: kas see seis on Eestile hea või halb, kas see saab Eestile saatuslikuks või tekib nagu nii mõnigi kord varem – ikka ja jälle selle arusaamatu ime läbi – uus võimalus koera kombel aiamulgust läbi lipsata ning põgeneda suurmängurite vahelt?

Igatahes, praegune Eesti välispoliitika ei ole selliseks manöövriks veel võimeline. Ei aita ka see, et kujutleme end suurena: praegu NATO ja ELi nagu hundikoerte selja taga mitteliikmesriikide poole klähvimine ei ole kindlasti palju targem kui soomlaste poolhirmunud vaikimine. Meid mõlemaid vaadatakse Euroopa südamest niikuinii vaid haledaseguse lõbustatusega. Kui ühel päeval on vaja see klähvimine lõpetada, sest hundikoera selja taga enam kükitada ei saa, siis tuleb meil kähku lavalt lahkuda – kõigi pilkude all ja võib-olla mitte kuigi turvalises olukorras. Soomlased saavad vähemalt öelda, et neil pole tarvis mitte midagi oma välispoliitikas muuta.

*

Ometi ei tohi olla arg, sest rahvas, kes kaotab eneseväärikuse, kaotab ka suurema osa saavutatust ning loovutab oma varanduse sõjasaagina rüüstajaile, enne kui nood üle riigipiiri sisse tungivad.

Argus ja vaoshoitus on aga kaks eri asja – ning kõikjal, kus valitseb argus, ei valitse tarkus. Hirmul inimesel on kalduvus näha kõike valedes proportsioonides. Seepärast on väga tähtis, et riigi eesotsas valitseks tarkus, kui soovida, et riik püsiks – ja kui riigil pole piisavalt sõjalist jõudu, et kompenseerida tarkust vägivallaga.

Tarkuse alus on aga terve ja elujõuline kultuur – mitte terve majandus ega terve tööstus. Seepärast algab kõik kultuurist – meie puhul eesti kultuurist. Kui see laguneb, siis laguneb varem või hiljem ka kõik ülejäänu.

Riigi raha kultuurielusse pumpamine ei ole ainuke vahend, et seda lagunemist ära hoida. Raha lisamine ei tooda tingimata veel tervet kultuuri – see võib vaid kiirendada ta onkoloogilisi protsesse. Tervet kultuuri saab toota vaid soov olla terve. Esialgu on aga selle sooviga raskusi, kuigi meil on palju rohkem terveid kohti, kui me endale kogu oma ettekujutuse juures tunnistame. Kuid meil on ka palju probleeme, millest me esialgu midagi teada ei taha.

Eestlase esimene probleem on elamine unistustes ja ettekujutustes, nagu teeb kogu ülejäänud Euroopagi. Samamoodi unistavad poolakad oma kunagisest suurusest, prantslased liidripositsioonist ja sakslased sellest, et rahvas ükskord ometi ühineks. Kõikidel nendel unistustel on mingisugune vana, kopitanud lõhn – ning kindlasti ei kuulu need unistused XXI sajandisse. Elujõulised on praegu planeedil Maa vaid need riigid, kus on suudetud end lahti raputada vanadest varjudest ja saavutada teiste ees tarkusega edumaa – sealjuures tõeline edumaa, mitte kujutletav. Eestlaste edumaa pole nii suur, nagu Eesti meedia üles puhub, kuid olukord pole ka nii halb, nagu öösiti endast märku andev enesekriitiline meel meile sosistab.

Kindlasti ei tohiks me siin ja praegu keskenduda vaid ühele ja samale asjale, ühele tööstusharule või ühele kultuurialale. See pole palju targem tegu kui ruletis kogu raha ühele kaardile panna. Ka siis, kui meie riik ei suuda varalt ega suuruselt võistelda teiste, suuremate tegijatega, ei tohiks me riske koondada. Märgid sellest, et praeguses Eestis ei osata riske hajutada, torkavad aga väga hästi silma, kuna meil on tohutu janu saavutada kiire edu, mis võib jääda üürikeseks.

Siin saaks aidata eestlase iseloom, kuigi eestlastel nagu kõikidel rahvastel on muidugi ka oma tume külg. Eestlase tugev külg on sitkus ja oskus elujulgust kaotamata keerulistes olukordades ellu jääda. Nõrgaks küljeks võib pidada suhteliselt vähest oskust riigijuhtimisega toime tulla: on suur võimalus, et omaenda riiki nõrgestatakse riskantse sise-, välis-, majandus- ja kultuuripoliitikaga. Eestlaste vaikiv, eraldunud ning introvertne meelelaad on lasknud siin kasvada paljudel sõltumatutel loovisiksustel ning nemad on ikka ja jälle kompenseerinud seda, mis on rahva „riigiinstinktis“ vajaka. Näiteks soomlastel on hiilgav „riigiinstinkt“, oskus mitte lasta oma riigil nõrgeneda – ilmselt tänu sellele, et nende riiki ei ole siiski tervikuna okupeeritud ega hävitatud ning nad on saanud sada aastat õppida, kuidas oma riiki alal hoida. Eestlastel on aga sellega raskusi: ikka ja jälle nõrgestavad nad ise oma tülidega riiki, et siis üksikisikud või puhas juhus saaksid selle päästa.

Hiilgav muidugi – ja väga eriskummaline. Vähemalt mulle teada riikide hulgast ei meenu ühtegi seesugust näidet, et seal, kus riik ei funktsioneeri, tegutsevad üksikisikud. Kuid selline on kord eestlase saatus: ta tunneb end kindlamini varjus, eredalt valgustatud laval on tal raske. Samal ajal kui rootslane hoiab oma riiki nagu oma kuningatki ja inglane laveerib suurriikide vahel nagu üks vaesunud, kuid kibekähku pooli vahetav lord, on eestlane ikka veel võimetu rahvuskaaslastega kokku hoidma – meie loomus ei ole selleks ülesandeks piisavalt välja arenenud.

*

Kindlasti tagab tulevase edu tegevus rahvusvahelisel laval, sest üksinda ainult oma aiamaal tegutsedes ei ole lihtsalt võimalik ellu jääda. Üks meie endi väärarvamusi on aga see, et oleme vilunud ja tugevad rahvusvahelised suhtlejad. Kahjuks see päris nii ei ole: rahvusvahelistes suhetes saame hakkama keskpäraselt. Seda näitab kas või see, kui palju peame end kultuuri­propagandaga puhvi ajama, et säilitada rahvusvahelises keskkonnas oma väärikus. Millegi­pärast levib Eestis arvamus, et propaganda kuulub ainult Venemaa töövahendite hulka, samal ajal jääb lääne propaganda oma pahatihti mitte just tagasihoidlike võtetega meil kahe silma vahele. Tihti unustame oma tugevad küljed, näiteks asjaolu, et eestlane on hea strateeg, kui ta saab aru, millega on tegemist ja mismoodi funktsioneerib rahvusvaheline tegelikkus. Või selle, et paljud teemad, kas või eesti keele seisund või keskkonnakaitse, mille pärast Eesti üldsus praegu paanikat teeb, ei ole momendil nii ohtlikud, kui tundub.

Oskamatus teha vahet õigetel ja valedel probleemidel ning rahvusvahelise ning koduse tõeluse segiajamine on eestlase kaks praegust komistuskivi – mõlemad on piisavalt tõsised, et tekitada tulevikus ohuolukordi. Tuleviku Euroopas võidab tõenäoliselt see, kes tegutseb kõige kiiremini, kõige eesmärgikindlamalt ega jää ootama, kuni teised on asjad ära teinud. Selleks on vaja kainet mõistust, et olukord ära tunda. Niikaua kuni patsutame endale õlale omaenda väljamõeldud riitustes, viibime aga ohutsoonis, sest meil ei ole pagasit, et muutustega toime tulla.

*

Meil on pagasis veel mõned head asjad, näiteks uudishimu. Ikka ja jälle imestan, kust küll võtavad eestlased kõigi oma probleemide keskel selle rõõmsa uudishimu – selle asemel et langeda kogu rahvana nihilismi, nagu on muide juhtunud paljude Euroopa rahvastega. Vaid Islandil olen kohanud sellesarnast vaimu – nakkavat elurõõmu, mis ei oleks nagu vähimaski vastuolus ei karmi kliima ega muude premissidega. Ka islandlastes on paras annus uudishimu, mis tõukab üha uuesti tagant arengut ega lase arenemisteed blokeerida.

Eestlastel on ka oskus mitte üleliia muretseda asjade pärast, mis väga meisse ei puutu. Jällegi, mitte just paha omadus. Ma ei mõtle selle all, et ollakse pimedusega löödud, kuid mingit omanäoliselt joovastussegust hoolimatust maailma rumalusest võiksime hakata lausa eksportima. Muide, kui juba eksport jutuks tuli, siis ka siin võiks mõndagi teha – ainuke häda, et eestlased tahavad tihti eksportida seda, mida on maailmas juba küllaga.

Järgmine hea asi, millele tasub mõndagi rajada, on uhkus oma ajaloo üle. Aga oh häda, jälle probleem: eestlased tunnevad pidevalt oma ajaloo pärast mingit valehäbi ega oska seda iseendalegi veel päriselt lahti seletada. Selles ajaloos on vastupanu, kavalust, taipu õiget tegutsemishetke oodata ning ehkki oma riigi hoidmises ei ole eestlased tugevad, oleme seda tugevamad olnud oma kultuuri ja keele säilitamisel. Neid oskusi ei ole siinmail treenitud ainult viimase saja aasta jooksul, vaid pigem viimase aastatuhande sees.

Oma Londoni aastatel sain teadlikuks, kui palju on eestluses maailmale atraktiivseid elemente – just selliseid, millest meil endil ei ole tihti aimugi. Üks neist omadustest on mitmekülgsus, mis peaks tingimata avalduma eestlaste kuulsates ekspordiplaanides. Ajaloost juba rääkisin, mainisin ka seda, et eestlane on hea strateeg, kui ta ainult ise seda teaks. Kõige rohkem avaldab aga muljet eestlaste paindlikkus opereerida teiste rahvaste vahel: kuigi see võib vahel tunduda vastupidi, on teine rahvas eestlasele aimatav ja mõistetav. Oleme elanud piisavalt kaua teiste rahvaste vahel neist sõltuvana, et see oskus omandada. Mingil juhul ei tohiks sel oskusel känguda lasta, vastupidi, see on palju tähtsam, kui praegu näha oskame.

Kui meil oleks piisavalt diplomaadi­oskusi, võiksime olla väga head vahendajad, paremad kui oskame uneski aimata. Eeldusi meil on, kuid vajaka on peale oskuste ka enesekindlusest – just seda sorti enesekindlusest, mis rajaneb teadmistel, mitte rinna puhviajamisel ja uksepaugutamisel. Meil on kultuuri vallas palju anda, kui me ei kaota omanäolisust, tahtes kangesti olla nagu teised – seegi oht kipub aeg-ajalt kummitama. Ühesõnaga, meil oleks ilmtingimata vaja mõista, kes me õieti oleme.

*

Kas jäi siis midagi tegemata meie eelkäijatel, kes ei lasknud meil olla päris meie ise, või lasub meil endiselt nõukogude aja vari? Kas lõikas 1940. aasta läbi teatud olulised närvilõpmed või mängivad siin hoopis suuremat rolli valed, mille oleme ise enda kohta välja mõelnud? Need valed on natuke nagu õhtused muinasjutud, et mahendada traumade eredaid värve 

Kindlasti ei tohi me nõukogude aja tehtud kahju unustada. Selle mäletamine ja tunnistamine on aga teine asi kui sellesse siplema jäämine. Tõe tunnistamisele järgneb tavaliselt hea, valedele halb. Vastupidiselt levinud ütlusele ei arva ma, et valel on lühikesed jalad. Teine küsimus on aga see, kas valele järgnev on hea või halb ning kas inimesed elavad hästi või halvasti. Üllatun pidevalt, kui halvasti inimesed ise tahavad elada. Kahtlen, kas see aitab kuidagi meie väikesel riigil võita eelseisvaid katsumusi, kuid üritada võib sellegipoolest.

Kokkuhoidmine ei ole ajaloos meile palju kasu toonud – kui, siis väga lühikest aega. Sedavõrd lühikest aega, et kokkuhoidmine ei ole saanud meie iseloomu osaks. Kokku hoida me niisiis eriti ei oska ja see teeb meile praeguses üleilmastunud maailmas määratut kahju. Sestap koosnebki meie rahvas tugevatest indiviididest: eriti tugevad on naised, kes on pidanud rahvast püsti hoidma ka siis, kui mehed on minema viidud või tapetud. Üksikisikutest, kes nõrka kokkuhoidmisoskust kompenseerivad, oli juttu juba varem. Muutuste mõistmine on olnud meie tugevus, kuid praegu oleme end eraldanud välismaailmast oma unistuste keskele, tahtes maailma esimestele viiulitele lähemale pääseda. Nõukogude aeg muutis meie vaate paljuski ebamäärasemaks ja lõikas meid Euroopast välja liiga tähtsate muutuste ajal. Tagasi maailma astusime juba stabiilsuse ajajärgul – veidi liiga räsituna, isekeskis veidi liiga probleemsena, samal ajal keset enneolematut küllust, mis hakkas meilegi tasapisi, kuid kindlalt, sülle kukkuma. Kõik see kokku kasvatas meis loidust, justnagu järgmist sadat aastat poleks enam vajagi.

*

Järgmist sadat aastat on meile kohe kindlasti vaja – ka siis, kui teistel rahvastel on sellele täpselt samasugune õigus ja me arvame miskipärast, et nad peaksid järgmisel sajal aastal meiega arvestama just nii, nagu meie tahame. Vähesed riigid meie ümber ja meist kaugemal jätavad kasutamata õiguse oma tulevikku kindlustada. Ma ei usu, et eestlastel oleksid ees ajad, kus võib rahulikult metsamajakeses tukkuda ning oma vanaduspäevi veeta.

Riigid koosnevad paratamatult inimestest – olgu valitsus nii tark või rumal kui tahes –, seda ei saa ikka muuta. Inimene on selleks liiga heitlik, et riike stabiilselt ülal pidada, ning tihti ei aita ka ajaloost õppimine. Inimene on kord nii loodud, et mõistab ainult minevikku ja talle ei ole antud tulevikku näha. Peame siiski tuleviku suunas liikuma, kuid ainult uudishimu ja tegutsemis­iha ajel, mitte sooviga kindla peale välja minna.

Niisiis korrakem: kõik saab alguse kultuurist. Mitte üksikutest kunstiteostest, raamatutest ega monumentidest, vaid sellest, mida me isekeskis endast mõtleme, millele loodame ja mida väärtustame – sellest, kes me tegelikult oleme. Kultuurist.

*

Eestlastel ei ole kohe kindlasti mingit võimalust, kui laseme oma kultuuril alla käia. Meie identiteet on niisama tugev kui meie kultuur: nende vahele võib panna lausa võrdusmärgi. Kui alahindame oma kultuuri ja laseme selle põhja, arvates, et Eesti riik on nüüd maailmapoliitilise etturi ja majandusliku jõuna piisavalt tugev, et kultuurist kõrvale vaadata, siis tuleb meil näha veel palju vaeva, et põlvpükstest välja kasvada. Olgem ausad: kultuur on ainuke kindel väärtus, mis meil üldse on, ja ühtlasi ka peaaegu ainuke, mis paistab meist väljapoole.

Meie tulevane elujõud on otseses sõltuvuses sellest, mida me iseendast mõtleme ja kas me oleme enda suhtes ausad. Eelkõige peaksime enda kohta kasutama ausaid sõnu – ilusaid ja kargeid –, mis aitavad meil saada tugevamaks, kui me ei ole tugevad. Põhirõhk on aususel – aususel enese suhtes –, mis peaks tekkima kultuuri enda vajadusest saada tugevamaks.

Vajadusi on aga mitmesuguseid ja need on muutlikud nagu virvatuled soo peal. Vajadus on nagu hetk enne sündimist, moment eredat valgust, enne kui pimedus pöörab päikesetõusuks: see on nagu mõistmine, et edasiminekuks ja ellujäämiseks on vaja muutustega kaasa minna. Muutuse pärast nutta on mõttetu, pealegi ei olene sellest mitte midagi, ainult endal hakkab ehk natukene kergem.

Kõige paremad ellujäämise välja­vaated ongi sellel, kes oskab kaasa minna kõigi muutustega – kuid just nimelt kaasa minna, kiiresti ja täpse vaistuga kaasa minna, mitte uisapäisa kõigega kaasa tormata. Muutusi eiravas meeleolus, kui ei soovita sõdasid kaugetel maadel ega ka lähemal (ehkki loodame parimat), on midagi tagakambrilikku. Ilus ja pitsiline idüll ei ole tänapäeva maailmas hakkama saamiseks just kuigi praktiline valik. Aeg muutub ka siis, kui tahame, et ta jääks seisma. Hull lugu, kui poliitikast ja kogu valitsussüsteemist saab rahva eba­määraste, tegelikkuses täitmatute soovide orjalik täitja. Tundub aga, et just see meil ees seisabki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht