Jass’ist jatsuni läbi etümoloogiapadrikute

Kaur Garšnek

Kui juhtute intervjueerima džässmuusikut ja tahate otsi kiiresti kokku tõmmata, siis küsige talt, mis see džäss lõpuks ikkagi on. Paremal juhul saate krüptilise vastuse, mis paneb kukalt kratsima, halvemal juhul hõõrute hiljem kukalt hoopis teistsugusel põhjusel. Kuid õigupoolest on džässi kui muusikanähtusega lugu veel suhteliselt lihtne. Võib viidata traditsioonilistele vormitunnustele nagu rütmikesksus, improvisatsioonilisus, septakordide kasutamine harmoonias. Saab välja tuua ajaloolisi pidepunkte: mustanahaliste orjade töölaulud põldudel ja istandustes, kirikumuusika ja spirituaalid, bluus, New Orleansi puhkpilliansamblid. Sõna jazz kujunemislugu on seevastu mattunud mitmesuguste spekulatsioonide ja oletuste udusse, mis on seda intrigeerivam, et väljend ise tundub praeguseks olevat täiesti enesestmõistetav ja jagamatu üksus. Kõige konkreetsema pildi annavad vahest USA keeleteadlase Gerald Coheni palju tsiteeritud uurimused, mis piirduvad sõna levikuga trükimeedias. Tuleb välja, et esimest korda ilmus jazz ajaleheveerule 1912. aastal Los Angeles Timesi spordiküljel. Ühe pesapallivõistkonna servija Ben Henderson olevat tollal omandanud uut tüüpi viske, mida nimetas jazz ball, kuna see vänderdas siia-sinna ja seda oli raske tabada. Järgmine teeviit on 1913. aasta San Francisco Bulletin ning teemaks jälle pesapall. Seekord kirjeldab ajakirjanik E. T. Gleeson oma sõitu ühe lääneranniku meeskonna treeninglaagrisse Boyes Springsis ning annab lugejale sõna, et võistkond on „jazz’i täis” ja tulevik saab olema kuulsusrikas. Gleeson ise oli seda sõna esmakordselt kuulnud oma ametivennalt William Slatterylt sealsamas treeninglaagris, viimane aga korjanud selle üles täringumängu käigus, kus mängijad manasid endale head õnne hüüdlausetega nagu „Come on, the old jazz!”.

Siiani ei sõnagi muusikast. Veel sama aastanumbri sees ilmub ajalehes San Francisco Bulletin artikkel „futuristlikust uudissõnast”, kusjuures läbivalt kasutatakse nii ühe kui kahe z-ga sõnakuju. Kirjutisest selgub muuhulgas, et sõna jazz võib kasutada juhul, kui jooksed rongi peale, nõuad palgakõrgendust, teed pika jalgsimatka või sooritad muid akte, mis nõuavad mehelikkust, energiat, aktiivsust ja söakust. Jazz on puhas rõõm, tarmukus, särts, magnetism, entusiasm jne.

Sõna seos muusikaga tekkis Coheni versiooni järgi aga samuti sealsamas Boyes Springsi treeninglaagris. Nimelt aidanud sportlaste õhtuid sisustada tuntud džässmuusiku Art Hickmani tantsuline ragtime-ansambel, kelle muusika tundus pesapalluritele eriliselt elav ja särtsakas, ühesõnaga täielik jazz. Hickmanile selline sildistamine ei meeldinud, kuid midagi polnud parata – määratlus jäi tema muusikale külge. Hickmani toonases koosseisus mängis ka bandžomängija Bert Kelly, kes hiljem väitis, et just tema viis selle sõna Chicagosse, kus rajas oma – ja üldse esimese jazz-ansambli aastal 1914. (Ta ei ole siiski ainuke pretendent sellele positsioonile.)

Chicago Sunday Tribune kirjutab juba 1915. aastal sellest särtsakast uudisžanrist, võrreldes seda traditsioonilise bluusiga. 1916. aasta Chicago Herald aga ilmutab artikli uuest ja „vurtsu täis” ansamblist New Orleans Jass Band. Samal aastal ilmub jazz esimest korda ka New Orleansi leheveergudele ning jutuks tulevad nähtused nagu jas-ansamblid ja jas-paraadid. Nii et kuigi džässi sünnikohaks peetakse just New Orleansi, jõudis nähtust tähistav väljend sinna San Franciscost ja läbi Chicago. Seda versiooni kinnitab ka briti etümoloog Michael Quinion.

Aga sukeldugem siis ka korraks sinna udusemasse etümoloogiamülkasse. Milline oli sõna jazz tähendus enne neid pesapallureid ja kust see üldse pärineb? Levinuim on versioon, mille kohaselt algseks vormiks oli vähemalt juba XIX sajandi esimesel poolel trükipoognale jõudnud ingliskeelne sõna jism, mis tähendas algselt elujõudu, hingust, mehelikkust, hiljem (ja tänapäevani labases slängis) aga lihtsalt spermat. Sama väljendi hilisem vorm olevat jasm ning sealt pole enam pikk tee vormideni jass ja jazz. Hüpoteesile annab tuge tõik, et veel 1916. aasta Daily Californian kasutab džässist rääkides kuju jaz-m. Kui siit veel edasi püüda minna, siis Michael Quinioni osutusel on inglise keeles olnud kunagi sõna chissom, mis tähistanud pungumist ja idanemist.

Seda, et jazz’i tähendus on seotud seksi ja viljakusega, kuid hoopis teisel moel, väidab džässmuusik Garvin Bushell raamatus „Džäss algusest peale” („Jazz From the Beginning”). Nimelt olevat tänu prantslastele olnud New Orleansis 1916. aasta paiku väga elav parfüümiäri ning tuhmimaid lõhnu tavatseti „üles vuntsida” jasmiiniõliga. Siit ka näiteks väljend „let’s jass it up a bit”. Parfüümiäri püsikundedeks olid aga eriti prostituudid. (Mõistagi õõnestab see eeltoodud versiooni väljendi ülekandest muusikažanrile.) Millelegi sellesarnasele viitab ka XIX sajandi lõpul muusikukarjääri alustanud trombonist Clay Smith, kes meenutas 1924. aastal: „Kui vaid teataks tõde sõna jazz kujunemisloost, ei kasutaks keegi seda iialgi viisakas seltskonnas”. Samuti märgib USA keeleuurija Raven I. McDavid, et kui 1919. aastal esines Columbias esimene jazz-ansambel, oli kohalik baptistikogukond õudusest suisa kange, sest kuni selle ajani polnud South Carolinas kuuldud seda sõna muus kui vaid suguühte tähenduses. Niisiis näikse, et see, valdavalt lõunaosariikide mustanahaliste seas vulgaarse slängina levinud väljend polnud lihtsalt trükikõlbulik, kuni teatud lääneranniku naiivsevõitu reporterid otsustasid seda populariseerima hakata. Nagu osutab ka Nietzsche oma „Moraali genealoogias”, võib ülevatel asjadel olla profaanne algus.

Tulles eesti keeleruumi, ei saa küll öelda, et kõnealune väljend kirjakeeles hästi oleks kodunenud või isegi ühtlustunud. Tihti kasutatav „jazz” näeb ilus välja, aga ei vasta hääldusreeglitele, konservatiivsem „džäss” vastab hääldusreeglitele, kuid väljanägemine pole kiita. Kõike eelnevat arvestades võiks ehk pakkuda uudisvasteks „vurts” – seega jazz fusion oleks „seguvurts”, NU-jazz oleks „uudisvurts” jne. Või ehk „särts”? Kuid hea küll, niivõrd paksu segadust tekitanud sõnale oleks see liiga üheplaaniline vaste. Pealegi on eesti keeles ju olemas vorm „jats”, mis sarnaneb kummalisel kombel ingliskeelse jazz’i algkujudele. Nii et selles mõttes näib see isegi kõige paremini sobivat tolle „sajandi sõna” eestikeelseks vasteks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming