Jazzielu renessanss Tartus

Ivo Heinloo

Tartu suurimale jazzisündmusele, festivalile „IDeeJazz” jõudsin sel aastal esmakordselt. Festival 1.–3. novembrini seljataga, hakkasin paljude silmaringi laiendavate muljete võrra rikkamana koduteel mõtlema, mida see natuke krüptiline ja mitmetähenduslikkusele viitava kirjapildiga „IDeeJazz” õigupoo­lest võiks tähendada. Ja jõudsin järelduseni, et igasugune muusika peaks sisaldama vähemalt üht värsket ideed, teisisõnu, olema originaalne ja omama kindlat identiteeti, aga üks tähendusi võiks ka olla „idee poolest jazz”. Niisiis mitte ilmtingimata hetkeseisu kaar­distus, vaid pigem pilt vaimusilmas, milline võiks jazz olla tulevikus. Tõepoolest, paljutki kolmepäevase festivali programmis oleks täiesti kohatu ja vägivaldne suruda jazzi lahtrisse. Pigem jäägem rütmimuusika avara definitsiooni juurde, nagu oli ka festivali „statuudis” tegelikult kirjas.

Jazz kui eluhoiak, mitte muusikastiil
Kunagise legendaarse progerokibändi Mess muusika taaselustamise eesmärgil kokku kutsutud noorusliku energiaga kollektiivi Tribute to Mess olid korraldajad välja reklaaminud kui peaesineja. Solistidena astusid laupäeval Tartu Uue teatri lavale Erik Meremaa ja Ott Lepland ning ka Messi originaalkoosseis kogunes peaaegu täies rivistuses, kuigi nii mõnigi neist meestest enam aktiivselt pilli ei mängi. Messi mootor Sven Grünberg on eesti muusikas ja kultuurielus tõeline kultusfiguur, kes köidab siiani igas vanuseastmes fänne. Mess on tõestuseks, et ka sügaval stagnaajal, mida on peetud tagurlikuks perioodiks eesti kultuuris, liikus muusikaline mõte siin ja n-ö vabas maailmas hämmastava sünkroonsusega. Kahe etteaste vahele mahtus interluudiumina lühike, otse laval aset leidnud intervjuu Grünbergiga. Kas planeeritud või spontaanne, oli raske aru saada. Igal juhul jäi see ilmselgelt kontserdisarja „Rajamuusika” samalaadsetest kohtumistest impulsi saanud mõttevahetus poolikuks ning mõjus veidralt, sest väärinuks paremat kohta ja aega.
Sügavaima mulje jättis sama päeva MiaMee kontsert. Selline elektrooniline uue laine pop, mis ilmselgelt natuke ka nu-jazz-liikumisest mõjutatud ning kus Autechre, Massive Attack, Zero 7 ja pajud teised aimatavad eeskujud kohtuvad live-esituse piirideta mängulisuses, peadpööritavas emotsioonide karussellis, tundub igal juhul kuuluvat mingisse sellisesse nišši, mis Eestis seni veel lausa täitmata. Lihvimata teemant, millel eesti muusika ekspordile mõeldes võib olla suur potentsiaal, kui tegijatel jätkub jaksu samas võtmes edasi liikuda. Liina Saare erilaadne intonatsioon inglise keeles laulmisel mõjus selle kontserdi kontekstis kuidagi ebamaiselt ja duoga Kerikmäe-Soo on leitud väga hea klapp.
Kolmas laupäevaõhtune esineja Tanel Rubeni ansambel astus seekord üles kvartetina, ilma sakso­fonita. Kuulda sai põhiliselt varasemate albumite materjali, kus jäi vajaka uutest nüanssidest, kuid tegijate kooslus laval oli Eesti mõistes ikkagi selline, et palju „paremaks minna ei saa”. See ansambel esineb harva ja on ehk osaliselt just seetõttu säilitanud vajaliku värskuse. Bändi näo kujundab suuresti Kadri Voorand, kelle Oleg Pissarenko ristis kollektiivi lavale hõigates „Eesti jazzi megastaariks” ja kes tõepoolest on tänu aktiivsele kontserttegevusele Euroopas praegu ilmselt enim rahvusvahelist tähelepanu pälviv Eesti jazzmuusik.
Mitte küll pearoog, kuid kindlasti maitsemeeli ergutav maiuspala oli püha­päeval Salemi kirikus esinenud A&B Section. Selle projekti taga on Kuressaarest pärit noor pianist Britta Virves ja Taani kitarrist Anna Roemer, kes kohtusid Odenses õppides. Luuperid, pedaalid, lindistatud helikatked ja muud leidlikud lahendused panid aluse rikkalikule kõlamaailmale. Virvese natuke mõistatuslikud ääremärkused pidid aitama lugude süžeed mõista, kuigi hea instrumentaalmuusika ei vajagi olemasoluks mingeid seletusi, vabandusi ega põhjendusi, vaid igaüks leiab sealt ise üles endale olulise. Rafineeritud ja kompaktne kava oli Vivaldi „Aastaaegadest” innustatuna  üles ehitatud kalendrikuude põhjal, saades innustust.
Kohe järgnenud kontsert vokaal­ansamblilt Häälemaa pakkus midagi kapitaalselt teistsugust, lihtsaid ja pretensioonituid laule, mis pani mõtlema sellele, kui suurt rolli mängib „siin ja praegu”- kontekst muusika retseptsioonis. Püüdes siiski võrreldamatut võrrelda, peab küll nentima, et kui
2. novembri pikas kontserdiõhtus oli kõik tasakaalus ja iga esineja omal kohal, kulminatsiooniks Messi eelkirjeldatud reinkarnatsioon, siis kahe bändi kokkupanemine järgmise päeva kirikupärastlõunasse oli pehmelt öeldes kummastav. Eesti-Taani duo asetas lati nii kõrgele, et järgnenud vokaalansambel jäi minu silmis kahvatuks ja väheütlevaks. Mõlemal juhul olin aga tunnistajaks kiriku suurepärasele akustikale, mis teeb silmad ette paljudele kirikutele nii Tartus kui mujal.
Joone tõmbas festivalile alla Tartu linnamuuseumis Jaak Lutsoja ansambli kava, mida täitis Astor Piazzolla traagilise ja kirgliku alatooniga laulu­looming. Võib-olla isegi sellele muusikale liiga väikese ruumi akustika, eriti just arvestades sopran Kersti Ala-Murri ning instrumentalistide jõudude vahekorda, jättis midagi kriipima ja täiuslikust elamusest jäi puudu, kuid huvitav oli jälgida-kuulata juba ainuüksi seda, kuidas integreerida tabla’d tangomuusikasse. 

Tallinnal on Tartult õppida
„IDeeJazz” on vaid väike osa sellest, mis Tartu jazzielus aasta jooksul toimub. Ülikooli kohviku hubases jazziklubis, kus seintel kuulsate Eesti ja välismuusikute fotod ja kogu interjöör meeldivalt jazzihõnguline, antakse kontserte koguni viiel päeval nädalas, lisaks näidatakse seal suurel ekraanil jazzi­teemalisi filme. Tartu jazziklubi tegemisi kajastav Jazzi Pala on esimene ja seni ainus regulaarselt ilmuv ja eksklusiivselt jazzile pühendatud paberkandjal väljaanne Eestis. Jazzmuusika edendamise eest Tartus sai Oleg Pissarenko hiljuti teatavasti ka kultuurkapitali aastapreemia ning tõepoolest on teistel linnadel, eeskätt Tallinnal, nii mõndagi õppida sellest, kuidas Tartus on asjad käima lükatud. Pealinnas on muidugi nii või naa palju ajaveetmise võimalusi ja igat sorti konkureerivaid meelelahutusüritusi, katseid jazziklubi püstipanemiseks on samuti tehtud. On mõned pikema­ealisemad ja kaardile jäädvustunud, püsipubliku leidnud kohad nagu jazziliidu pesa NO99 teatris ja Teatri Puhvet, kuid ka palju neid, mis üleöö tekkinud ja kadunud, kuigi potentsiaali olnuks enamaks. Unistada pole siiski keelatud ühest päris õige atmosfääriga jazziklubist ka Tallinnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming