Jeesuse kannatamine varieteetantsijate, ajakirjanike ja eriüksuslaste all

HEILI VAUS-TAMM

Andrew Lloyd Webberi ja Tim Rice?i muusikal ?Jesus Christ Superstar?. Lavastaja Georg Malvius (Rootsi), dirigent Tarmo Leinatamm, kunstnik Ellen Cairns (Suurbritannia), koreograaf Jüri Nael, valguskunstnik Palle Palme (Rootsi).

Vanemuise teatri orkester, koor, balletitrupp, ansambel Ultima Thule ja Urmas Lattikas.

Osades Stephen Hansen (Norra), Vaiko Eplik, Liisi Koikson, Alexander Lycke (Roosti), Taisto Noor, Koit Toome jt.

15. VI Vanemuise teatri vabaõhulaval.

Georg Malviuse ?Jesus Christ Superstar? on võimas, täpne ja sisukas. Muusika ja süþee on põhilised, mis mõju avaldavad, kaasa aitavad hästi gradeeritud osatäitmised, lavastaja ning kunstniku rõhuasetused. Sellisena tõuseb see üle keskmise eesti muusikalitoodangu ehk koguperelõbustuse. Jeesuse-teema aktuaalsust rõhutab tingimata vajalik kaasajastamine: enesetaputerroristi surm avastseenis, uudisejanus hingetu ajakirjanike summ Jeesuse kinnivõtmist jäädvustamas, Eestis laiutava kasiinokultuse lavaletoomine ja kurjuse eri aegade militaarkostüümidesse riietamine.

Kogu see sisuline külg hakkab tervikuna teadvustuma alles hiljem etendusele järele mõeldes, kohapeal aga kipub Jeesuse kannatamise lugu muutuma Juudase siseheitluste looks, sest üle laval veenva professionaalsusega kannatava ? tõesti nutva ja hingeldava Jeesuse (Stephen Hansen) tõuseb endast viimse veretilga andnud Vaiko Epliku Juudas. Üks mängib, kuigi hästi, teine elab laval. Paistab, et Epliku ka vaimuliku sõnumiga eurolaulu suht kesine saavutus oli vaid tee Juudase suurrolli juurde ja selle kaudu Eesti muusikalilava vägagi arvestatavaks tegijaks. Malvius on tuntud oma hea vaistuga eesti näitlejate muusikalilavale leidmises (väike haavatav Meribel Müürsepp ?Miss Saigoni? Kimina, draamanäitleja täpsusega nauditavad Ülle Kaljuste, Lembit Ulfsak ja Andrus Vaarik ?Oliveris?, Jassi Zahharovi Jean Valjean ?Hüljatutes?). Ja nüüd võib nende vaatajat hämmastanud osatäitmiste ritta uhkusega tuua Vaiko Epliku väga (liigagi?) sümpaatseks mängitud Juudase. Alust sümpaatseks mängimisele annab juba libreto ? Juudas pole siin tavapärane alatu äraandja, vaid muust halisevast või lustivast massist eralduv, mõtlev (Jeesust alailma kritiseeriv) isiksus. Teda kasutatakse samuti Isa plaani järgi, vaid tööriistana Jeesuse äraandjana, mida Malvius veelgi sellega rõhutab (kas mitte liigselt), et ka Juudast vahepeal ristipoosis veetakse. ?Miks valisid sa mind oma verise kuritöö jaoks,? laulab Juudas läbi hammaste, kui Jeesuse vangikongi katusele ronib, et sealt enesetapuks alla hüpata.

Kurjust on alati lihtsam eredaks mängida kui headust: Vanemuise lavastuse kurjusepoole tõstavad aktuaalseks ja tugevaks varieteenumbritele kasiinoteravuse lisamine (rahavahetajate väljaajamine templist) ning Rooma võimude ja sõdurite riietamine Saksa ohvitseri ja laiguliste eriüksuslaste vormi. Hiilgavalt meeleliseks hööritatud varieteenumbritega ühte muusikalisse võtmesse läheb ka üleskütva tantsumuusikaga piitsutamise stseen ning roomlase Jeesust mõnitav laul.

Rokkooperis ?Jesus Christ Superstar? on lisaks põhiliselt rokkivale Juudasele mitmeid kuulaja alateadvusel mängivaid muusikastiile: lisaks vesternklaveriga vürtsitatud erootilisemaigulisele, ristilepanemise palavikuline jazz ning pärast Jeesuse surma kõlav keelpillide pastoraal. Kui alguse hädine kõla välja arvata, siis on orkester ja ansambel oma stiilirohkuses imehead.

Lavapilt on üles ehitatud tugevatele, algul liiglihtsana näivatele kontrastidele: tempel on heade, sfinksina kõrguv maopea halbade kants. Sama kindlalt mõjub alateadvusele II maailmasõjast inimsoo mällu sööbinud ohvitseri fura?ka nägemine, elevust tekitav on venekeelne varietee-gigolo.

Nendele kliðeedele vaatamata on kahe mehe, Jeesuse ja Juuda rollikarakterid elusad ja arenevad. Lüüriline Jeesus saab polaarsuse jõu (kandub tugevast dramatismist nuuksumisse ja hingeldamisse) enne surma, nende viimases duetis on kriitiliselt rokkivast Juudast saanud nõrk, seljaga Jeesuse poole pööratud murtud mees. Liisi Koiksoni Maarja Magdaleena on sümpaatne ja hea vokaaliga lauldud, kuigi viimases laulus, püüdes rohkem erinevaid värve lisada, muutub hääl ebaühtlaseks ja kaotab kvaliteedis. Suurema diferentseerituse poole aga tasub Koiksonil püüda ja see roll oli juba samm edasi. Hea vokaaliga jäävad meelde Taisto Noor ning Alexander Lycke, hea liikumisega Koit Toome.

Lavastaja kordaminek on ka selles, et kui Tim Rice on piibliga võrreldes Jeesuse-loo magusamaks teinud, siis Malvius on seda kari vältinud ning oma lavastuses teravust, jõulisust ja kaasaegsust lisanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming