Joannes Chrisostomos Wolfgang Gottlieb Mozart

Toomas Velmet

VI Pärnu rahvusvahelise koorifestivali avakontsert Pärnu kontserdimajas 25. V, kavas Mozarti missa c-moll.  

Nõnda pandi küll Leopoldi ja Anna Maria Pertli pojale nimed ja nii seisis ka kavalehel, kuid ristiti ta Joannes Chrysostomus Wofgangus Theophilus Mozartiks ja meie teame teist ikka ja hoopis Wolfgang Amadeusena. Kuid mitte see ei ole oluline, kui jutuks tuleb VI Pärnu rahvusvahelise koorifestivali avakontsert. Oluline on, et festival avati järjekordse suurvormiga ja jätkus julgust kavva võtta ei vähem ega rohkem kui juubilari c-moll missa. Festivali korraldajad on ennegi edukalt julgustükke sooritanud, siinkohal meenub kas või Beet­hoveni Üheksanda soliidne ettekanne eelmise festivali avamisel. Kuid olgem ausad: Mozarti c-moll missa koori kaal on teoses hoopis teisest kategooriast kui Beethovenil ongi. Ütleks nii, et kui Beethovenil otsustab jõud, siis Mozartil mõistus, ning seegi juhul, kui jätkub meisterlikkust.

Veel peaks meelde tuletama, kui keegi on unustanud, et tegemist on asjaarmastajatest kooride festivaliga. Pärnu kontserdimaja lavale astus ligi sajaliikmeline segakoor, mis kirjade järgi koosnes Estonia Seltsi segakoorist, Pärnu kammerkoorist ja Osaka sümfoonikute koorist (Jaapan). Koormeistrid olid Heli Jürgenson ja Ave Sopp, solistid Angelika Mikk, Aile Asszonyi, Mati Turi ja Priit Volmer, Pärnu Linnaorkester ja dirigent Kiyotaka Teraoka. Viimane meil ja eriti Pärnus hästi kodune nimi juba 2000. aastast, kui ta osales esmakordselt Neeme Järvi meistrikursustel. Mees on kena karjääri teinud ja tänaseks Osaka sümfoonikute resident-dirigendi ametis. Ometi ei ole ta vahele jätnud veel ühtegi Järvi kursust ning küllap on kohal tänavugi.

Üks märk on festivali kooril küll küljes: juba aastaid on seal nähtud rõõmsalt musitseerimas vähemalt kahte proffi muusikut, nii seegi kord esireas kultuuriministeeriumi muusikanõunik Marko Lõhmus ja kohe tema taga tagasihoidlikumal positsioonil Olari Elts, kes ametilt hoopis rahvusvahelise karjääriga dirigent, kui ma ei eksi. Mis see siis on, mis ettekantud teose puhul ettevaatlikuks teeb ning miks seda nii harva esitatakse? Meie lavadel meenubki ainult 90ndate alguses Leo Krämeri juhatatud esitus. Teos on lihtsalt vokaalselt virtuoosne ja seda mitte ainult solistidele-sopranitele vaid just koorile ning siinkohal sügav kummardus koormeistritele: nende töö väärib küünlaid ja tulemuseks oli kõrgetasemeline esitus. Solistidest kannavad põhikoormust sopranid, eriti virtuoosne osa langes Aile Asszonyi kanda – tegemist on lihtsalt kõrgklassi meisterlikkusega.

Angelika Mikk säras dialoogis puupillidega osas “Et incarnatus est” ja oli igati võrdväärne partner Aile Asszonyile. Ka mehed olid soliidsed, kuid nende koormus on väiksem. Orkestrikoosseis on selles Mozarti teoses üsnagi standardne, kuid kolme trombooni ja kahe trompetiga lisaks puupillidele üsnagi täbaralt tasakaalustatav.

Lõpptulemuse kohta soovin küll sedakorda öelda, et tegemist oli kogu koosseisu poolt suurepärase õnnestumisega ja peategelaseks tuleb ikkagi tunnistada Kiyotaka Teraoka. Tundub, et tema tööprotsess on niivõrd optimaalne, et laval ei olegi vaja eriti higistada, vaid saab koos kõigiga  nautida head muusikat heas esituses. Kas on juba käes see aeg, et on mõistetav nii kohalikul kui ka üleriigilisel nivool, et ühe linna kultuuri väärtusühikuks on sümfooniaorkester. Õigemini ta kas on või ei ole – Pärnus on!

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming