Joel Tammiku haldja-techno

Joel Tammiku heliteosed kulgevad tihti sihipäratult – ta tajub maailma justkui rikkumata uudishimulik laps.

KIWA

Joel Tammik avaldas hiljuti oma kaheteistkümnenda täispika sooloalbumi „In Kos“ („Väli“, 2017). Alustanud eelmise sajandi 1990ndatel legendaarses jungle’i koosseisus LU:K, toimetas ta millenniumivahetusel mõnda aega Myrakaru-nimelises duos ja alustas sel sajandil autoriloominguga. Esimesest plaadist „Hetked“ (U-Cover, 2004) alates on ta käekiri Jamaica sound system’ite kultuurist mõjutatud broken ambient’is olnud tähelepanuväärselt kindel ja isiku­pärane. Kodanikunime all avaldatud kaheksa albumit on iga kord pakkunud nii äratundmisrõõmu kui ka uudsust. 2012. aastast peale on ilmunud kolm plaati ka Rajaleidja nime all. See peaks n-ö kirjade järgi olema techno-projekt, ent see techno on kaugemal kõigest, mida inimkond kunagi techno’ks on pidanud, ning hajutanud arusaama, et techno peab olema üksnes suurlinlik rütmilis-füüsiline motoorika. Loomingulise sidususe tõttu käsitlengi tema œuvre’i kontiinumina, kuna viimast plaati kuulates ja sellest mõeldes avastasin end kuulavat ja mõtlevat samal ajal ka kõigist eelmistest.

Joel Tammiku heliteosed kulgevad tihti sihipäratult – ta tajub maailma justkui rikkumata uudishimulik laps – ja miks ka mitte näha neis ilmnemas mõne muu orgaanilisest maailmast tärkava subjekti maailmataju. Rännak läbi unede ja unistuste, tolmult ja ämblikuvõrkudelt peegelduvates valguskiirtes. Kaugete laevade aeglane triivimine tuules, lendlevad kajad tundmatusest. Taevakehade hajuvas valguses pleekivad tooniväljad, iseenda silme all ilmuvad ja kaduvad heletumedad lained. Kehad, mis koosnevad ainult pilgutavatest ripsmetest ja nähtamatute lindude tiibadest. Läbi igiliikuvate vete ja õhu sulanud, vigurvormideks tardunud vedelkivimid ja läbivoolavad mustrilained. Meelestläinud mälestused aegade hämarusse kadunud muinasjuttudest, vaikuses kummitavad, eemale liikuvad kogud ja „tontoloogilised“ elemendid, taamal virvendavate helisündmuste horisont. Kõik ähmane ja kõrvaline ujub keskmesse ja juhatab taju sinna, kus see pole kunagi varem olnud, aga kuhu on tahtnud alati tagasi minna.

Nende teoste kaudu kõneleb miskisugune olemise kõikehõlmav kogemus. Kõlaväljade tonaalne palett ja kompositsioonide mõtlik kulg välistavad järsud kontrastid. See on maagiline loojanguaeg, kus helid ärkavad korraga ellu kogu spektri ulatuses – tekkimiste, saamiste ja kuuldavuste üleminekutsoon. Kehalisus ja teadvus on taandatud miskisugusele erilisele teadlikkusele, häälestatud koondama ähmaseid virvendusi silmapiiril taju fookusesse sulandumaks väljapoole keelt, teadmist ja tsivilisatsiooni, jälgival, tajuval ja sekkumatul kombel. Inimese kaas- ja osadustunne ei ühenda teda seega ainult reaalsuse ürgsemate kihtide, vaid ka masinatega. Tundub, et Tammik suhtub helimasinatesse illusioonidest vabanenu puhta meele erksusega justkui zen’i munk veetoomisse ja puukandmisse.

Joel Tammik suhtub helimasinatesse illusioonidest vabanenu puhta meele erksusega justkui zen’i munk veetoomisse ja puukandmisse.

Margus Sootla

Tema teostes on alati olnud seesugune subjektsus, mõtestav ja rändlev ürgtaju, mis alles loob ja teadvustab oma kestvust ja ulatuvust, mille trans­tsendents algab kohalolust väga algsel tasandil või isegi enne seda – olgu siis füüsilises akustilises kõlakonnas või sisekosmoses. See on parim võimalik tsoon eksperimentaalse helikunsti ja muusika vahel. Muusikalt võtab ta tähelepanu-ökonoomiat arvestava formaadi­piirangu, suutes seda lühikest aega käsitleda teatavate sulgude, maastikus asetseva ukse, ajamasina lennuulatuse või mõnel muul moodusel ühest tajuolukorrast teise avanemise instrumendina, kusjuures aegruum teiseneb ja Tammiku helimaastik laiub ajamõõtmes, tühistades ruumi. Tammiku kompositsioonid lähtuvad eelkõige helidisainist, tema helikeelele on omane manada esile kõladele ainult nende endi omadustest tulenev kasutusviis ja kombinatsioon. Looduslähedaste meeleolude ja orgaanilise kõlapildi tekkimises on oma roll ka analoogsüntesaatoritel ja välisalvestustel. Erinevad kihid ja tasapinnad on salvestatud n-ö live’is, mitte sekventserite etteantud tehnitsistlikkust sugereerivates maatriksites. Sellisena võiks Tammiku muusikat nimetada tõeliseks pärimuselektroonikaks: ta on täpselt üle selle piiri, kus pole enam vaja nunnufaktorit, mis seoks teda tema paiga- ja kohalolutundlikkusega. Olen varem Tammiku muusikast kirjutanud: „Loojutustajana on autor nagu shakuhachi-meister, kes sulandub algusest peale enda maalitud pildi sisse ja ärkab liblikana. Meeleolult on siin küllalt vesiroosilehel tšillivat konna, kes jälgib laisal pilgul õhtutuules siuglevaid kõrkjaid. Inimene, masinad ja loodus on seotud ilma vastuoludeta, seisundi harmoonilisus ja puhas ilu on valdavad vähimategi klišeedeta. See muusika on kaasaegne tekno ja samas eriline visioon puhtast muusikast. [—] Ambient ei ole siinpuhul stilistiline, vaid tunnetuslik määratlus. Tekno ei tähenda suurlinna, kihutamise ja lendamise pidetut ja närvilist motoorikat, see ei tähenda ka pinge puudumist ja ambient-muusikas nii tavalist eskapismi. Hõllanduslik kulgevus on orgaaniliselt seotud mikroprotsesside, rütmi, tekstuurikihtidega“ (Kitarr 23. V 2015)

Helide kõlaomadused, perioodid, omavaheline asetus, koosmõju, libisevad ja omaette katkestuvad ning hargnevad struktuurid on kõik viimase saja aasta muusika, elektrooniliste masinate ja helieksperimentalistika kontekstis tähenduslikud neile, kes oskavad neid tähele panna. Seda on huvitav kuulata, kuna see on rihitud mõjuma orgaanilise ja elusana – habras, ent ratsionaalne. See on kõike muud kui südametu või külm tehnoloogiline lähenemine ning peamiselt kõike muud kui mugavuse ja steriilsuse vahel ekslev tarbe-chillwave, banaalselt plõnksuv IDM või mutionu moodi läbi ühtlase massi kulgev drone. Ambient’is ongi pöördutud lauge kestvuse illusioonilt fraktaalsuse, katkestuste, mikrohelide, granulaarsuse jms poole. See on tajukauguse muutmine – analoogiliselt tuumateleskoobiga, millega võib fookusesse võtta lõpmatuse teises otsas paistva majakatule.

Kui pöörata toosama teleskoop mineviku poole ja küsida Tammiku helikeele allikate kohta, võib leida saksa 1990. aastate varajased glitch-muusika innovaatorid nimega Oval ning grupeeringu Basic Channel ehk plaadifirma Chain Reaction dub techno. 1990ndate elektroonilise revolutsiooni postfaasis ilmus välja clicks’n’cuts-esteetika, mille keskmes oli Deleuze’i ja Guattari raamatu järgi nime võtnud märgiline plaadifirma Mille Plateaux. Abstraktse glitch-elektroonika ja broken ambient’i suunale panid aluse artistid nagu Vladislav Delay, Jan Jelinek ehk Farben ja Stefan Benke alias Pole. Suurema vastutulekuga klubipublikule on suunda jätkanud Rod Model oma projektidega Echospace ja Deepchord. Ülejäänud on liikunud teistsugustele muusikalistele jahimaadele, kadunud techno’ga kaasas käivasse anonüümsusse või minetanud oma kuulmise.

See, kuidas teadvus ja tehnoloogia muudavad elusa ja mitteelusa piire, ning filosoofiline küsimus inimene olemisest on tehnoloogilise muusika kontekstis üldjuhul poliitiline või pahaendelist suhete muutumist etteaimav moodsa vaimu piin. Tammiku muusika kõlab aga kui krimblitega ürgmuna ühisest alateadvusest ja ma ei tea ühtegi heliloojat peale tema, kes tõepoolest looks uusi maailmu.

Joel Tammik esineb ulmefestivalil 19. V Tartu Uues teatris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming