Joost, Meldere, Joost, Tarum, Joost!

Toomas Velmet

Kui laval on kolm iseseisvat-teadvat muusikut, siis on alati probleem, kuidas neid kavalehel üles lugeda, s.t kes on esimene ja kes viimane, kuigi ei tea, mis siis olulisemana tundub. Kui helilooja on neid kõiki kasutanud ühes teoses, siis aitab partituuri järjekord (ülalt alla). Kui nad esinevad vaheldumisi, siis on abiks teoste järjekord. Kirjeldatava „Akadeemilise kammermuusika” kontserdil 23. VIII Kadrioru lossis olid nimetatud interpreedid laval nii koos, kahekesi kui ükshaaval ja seega tuli pealkirjaks valida segavariant – nii kava kui partituuride miks. Prantsuse barokki harrastavad muusikud Risto Joost (kontratenor), Lāsma Meldere (barokkviiul) ja Imbi Tarum (klavessiin) on meie kontserdielus hästi tuntud ja samavõrra läbilöönud tegijad ning mitte ainult meil. Kõige pikem ja soliidsem teenistusnimekiri on muidugi muusikaakadeemia õppejõul maestro Imbi Tarumil. Noorusele vaatamata ei jää maestrole alla ka läti viiuldaja Lāsma Meldere, kes on küll Eesti Interpreetide Liidu liige, kelle trumpideks on osalemine Kremerata Baltica ja Euroopa Ühenduse Barokkorkestri töös.

Risto Joost on nii erandlik nähtus, et tema noort elu tuleks vist ikka ja jälle pisut kirjeldada. Esiteks on kontratenor hääleliik, mille omanik peab olema nii ihu- kui looduskaitse all. Teiseks dirigent, s.t edukas nii koori- kui orkestridirigent on peaaegu samavõrra erandlik ka väärtuselt. Kolmandaks töövõime, mis lubab üheaegselt pühenduda nii laulja kui dirigendi karjäärile ning samaaegselt veel õppida nii ühte kui teist elu kolmandas muusikakõrgkoolis (Stockholmi kuninglikus muusikaakadeemias) ja osaleda näiteks justkui muuseas veel Theatre of Voices töös. Need on väärtused, mis ei luba pelgalt säravat muusikukarjääri, vaid ütleme nii, et on antud võimas start.

Muusikute valitud kava oli, nagu öeldud, prantsuse päritolu ja sisu dikteerisid muidugi vokaalteosed, millele sobivalt sekundeerisid instrumentaalteosed. Kaks esimest esitatud vokaalmuusikateost ülistasid ühemõtteliselt armastust koos veiniga – „otsige pudel, armunud joojad, viinapuu mahl teid sütitab” – ja viimasena esitatu ainult veini, mille nautimine ei peaks isegi armastust segama: „Lõpuks loovutan võidu Bakchosele. Hoia, armujumal, segamast mu mõnu”. Selline vallatu kontsert kanti siis ette Kadrioru lossis.

Alustati Jean-Joseph Mouret (1682–1738) kolmeosalise kantaadiga „L’Amour Vainqueur” ja peab ütlema, et Risto Joost domineeris teoses kohe sellise võiduka energiaga, millist võib ainult jälgida Michelangelo Merisi da Caravaggio samanimelisel maalil. Järgnevalt demonstreeris oma oskusi ja suhet prantsuse barokki Lāsma Meldere koos Imbi Tarumiga, esitades Jean-Marie Leclairi (1697–1764) Sonaadi viiulile e-moll.

Siinkohal tahan endale truuks jääda ning ikka ja jälle norida kavalehel kirjutatu kallal. On palju autoreid ja nende teoseid, kus piisab, kui täpsustuseks on lisatud ainult helistik. Leclair aga ei kuulu nende hulka, sest ta on loonud nimelt mulle kättesaadavatel andmetel kuuskümmend seitse (67!) viiulisonaati, mis on jaotatud kaheksasse oopusesse, kusjuures seitsmes oopuses, kuhu kuulub 66 sonaati, on ka kõigis oma e-moll sonaat olemas. Seega on mõistetav, et teose ID-kaardil oleks ilmtingimata vajalik ka see tunnus ära näidata.

Vaatamata asjaolule, et viiuldaja on läti päritolu ja klavessinist eesti soost, rääkisid esitajad väga ühtset prantsuse barokkmuusika dialekti ja selle tõdemuse saab üldistada ka kogu kontserdi mitte väheolulisele meeleolule. Michel Pignolet de Monteclair (1667–1737) on kirjeldanud ja ülistanud oma vahenditega armastust III kantaadis soolohäälele pealkirjaga „Le Triomphe d´Amour”. See juba ulatuslikum (kolm aariat ja kolm retsitatiivi) vokaalteos kirjeldab pingelisemat heitlust Bakchose ja Amori vahel, kust seekord veel võitjana väljub Amor, kuigi Bakchose jooki voolab ojadena. Tark interpreet, kelleks tuleb küll kontratenor Joost tunnistada, näitas alles siin oma hääle dünaamilist skaalat ja, ette rutates, ka veel mitte täies mahus.

Instrumentaalseks vahelduseks tuli ettekandele Imbi Tarumi esituses Jean-Philippe Rameau’ (1683–1764) e-moll Süit klavessiinile tsüklist „Pieces de Clavecin” (1724). Tahan siinkohal tunnistada, et ei pea ennast klavessiinimuusika interpretatsiooni asjatundjaks, aga usun, et kui ma sagedamini Imbi Tarumi mängu kuulan, siis võib minust veel asja saada. Esiteks on tema instrument alati väga ja väga hääles ning teiseks see, mida ta artikuleerib, on mulle väga hästi mõistetav. Temperamendis, mis eriti avaldus seal, kus vaja, ehk osades „Rappel des Oiseaux” ja „Tambourin”, ei ole sel interpreedil kunagi puudujääke esinenud. Võib ainult imetleda, millist linnusümfooniat ja metsikut tamburiini võib klavessiinil tekitada.

Kontsert jõudis loogilise lõpuni Joseph Bodin de Boismortier’ (1689–1755) seitsmeosalise vokaalteose esitusega „L’Autumne” („Sügis”), mis võiks ehk olla pärit autori kantaaditsüklist „Neli aastaaega”. Selles finaalis demonstreeris Risto Joost seniks reservi jäetud nii alumise registri mahlakust kui dünaamilisi võimekusi, kuid ometigi imetlusväärses ansamblis kaaslastega. Publik oli vaimustuses ja lisaks esitati samast teosest aaria, „mida te just kuulsite” (Risto Joost).

Muide, Imbi Tarumi tekstitõlked oli hästi mõnus lugemine.