Jõululugu muusikas

Mart Jaanson

Advendi- ja jõuluajal kostab Eestis ikka hääli, et nende kirikukalendriga seotud perioodide tõelist sõnumit ei mõisteta või ei arvestata. Küll tegeldavat jõulueelsel ajal liiga palju kaubandusega, küll pakutavat jõulupühadel kommertskanalite kaudu inimestele vaid seksi ja vägivalda. Osalt on neil häältel muidugi tõsi taga. Kuid advendi- ja jõuluaja kirikuvälisel taustal on seda selgemini nähtavad avalikud sündmused, mis harmoniseeruvad kristlusel rajaneva Euroopa traditsioonidega. Ma ei pea siinjuures silmas kirikuelu, mis lähtub niigi kirikukalendrist ning millest aasta viimastel nädalatel on tavalisest rohkem juttu ja pilti. Viitan väljaspool koguduseelu toimuvaile, kuid kirikuga seotud avalikele üritusile. Enamasti kuuluvad selletaolised muusikaellu. Alljärgnevalt tulebki juttu kolmest kontserdist. Urmas Sisaski jõuluoratoorium 9. detsembril esitati Tartu Jaani kirikus Urmas Sisaski Jõuluoratoorium op. 39. Sisaski 1992. aastal kirjutatud teos meeskoorile, solistidele ja kammeransamblile oli seatud segakoorile. Laulsid kammerkoor Crede ja segakoor Vox Populi ning solistidena Endrik Üksvärav (tenor) ja Kristel Kurik (sopran), dirigeeris Sander Tamm.

Tegu oli tõelise advendikontserdiga, mis tulenes advendi algsest tähendusest adventus Domini (‘Issanda tulemine’). Valitud oli teos, millega saab tõesti jumalat kiita, mitte selline muusika, mis näpib inimhinge nostalgiakeeli. Leian, et advendimuusika peaks olema religioossem kui jõulumuusika, sest advent on siiski pühade ettevalmistusaeg. Sellal tuleks ruumi teha mitte niivõrd inimesele, kuivõrd jumalale, kelle inimesekssaamist jõulusündmuses alles oodatakse. Pühade ajal aga võib juba hõisata ja kõik inimese head emotsioonid, mitte ainult religioossed, on siis teretulnud.

Sisaski Jõuluoratoorium näib olevat kirjutatud religioosselt erksas seisundis. Eriti veenis mind selles tenor Endrik Üksvärava kõneldud jõululugu üsna teose algul ja sellele järgnenud siiras juubeldus kooride esituses.

Muusikalises mõttes kanti teos ilusti ette. Koor oli tubli: sopranid kõlasid võimsalt ja puhtalt, mehed laulsid vapralt, ehkki hääleseade osas annab veel üht-teist saavutada. Solistid esitasid oma partiid hingestatult: Endrik Üksvärav puhta kõrge sirgemat sorti tenoriga, Kristel Kurik lüürilise sopraniga, viimane siiski vahel intonatsiooniliselt veidi madalaks jäädes.

Eriliselt tahan esile tuua aga instrumentide täpse ja musikaalse mängu. Sisask on kasutanud huvitavat koosseisu: plokkflöödikvartett, orel, klaver, oboe, trompet, löökpillid, tšello, kontrabass. Organist Ulla Krigul mängis väga kindlalt, just temal oli kandev roll faktuuri vormijana. Kaspar Männi oboe- ja Samuel Jalaka pikolotrompetisoolod kõlasid kaunilt. Ka plokkflöödikvartett mängis kindlalt, samuti löökpillimängijad ja pianist. Tšello ja kontrabass olid saatvas rollis, kuid lõid ilusa põhja.

Kogu teost juhtis väga noor, 19aastane dirigent Sander Tamm. Võib-olla ainus „viga”, mille ta tegi, oli see, et ta unustas kontserdi lõpul pillimehi esile tõsta. Aga see on loomulikult andestatav, sest tegu on, kui ma ei eksi, Tamme esimese suurprojektiga professionaalsel tasemel. MTÜ Crede veebilehelt saab aimu, et dirigent oli ühtlasi kogu projekti produtsent ja siin tuleb kiidusõnadest lausa puudu. Koguda nii palju sponsoreid ja teha nii laialt reklaami (ka suure kaubanduskeskuse kallil reklaamipinnal!), saada kokku nii suur, enamasti noortest inimestest koosnev koor, võimekad solistid ja kammeransambel ning esitada muusikat armastusest muusika ja jumala vastu – see juba on midagi!

John Adamsi „El Niño”

22. detsembril esitati Vanemuise kontserdimajas John Adamsi suurejooneline vokaalinstrumentaalteos, ooper-oratoorium „El Niño”. Laval oli ERSO, Eesti Kontsertkoor ja Eesti Rahvusmeeskoor, USA kontratenorid Daniel Bubeck, Brian Cummings ja Steven Rickards, norra metsosopran Ingebjørg Kosmo, eesti sopran Kädy Plaas ja eesti bariton René Soom. Juhatas Tõnu Kaljuste.

Kuulsin Adamsi aastatel 1999-2000 kirjutatud kaheosalist suurteost esmakordselt ja olin juba enne loo lõppu kindel, et tegu on suure teosega – ja mitte ainult mõõtmetelt (u kaks ja pool tundi!), vaid ka sisult. Ooperoratoorium (seda on esitatud ka koos tantsuja filmielementidega) sisaldab kanoonilise jõululoo (Lk 2:1-20 ja Mt 1:18-25, 2:1-18) ning lisaks lugusid proto-Jaakobuse ning pseudoMatteuse evangeeliumist ja teisi tekste, millest tõuseb eriti esile mehhiko poetessi Rosario Castellanose (1925–1974) luule. Teos vahendas veenvalt helilooja aupaklikku suhtumist jõuluimesse.

Adamsi võrdpulseerivaid rütmi- ja aeglaselt muutuvaid harmooniaplokke eksponeeriv muusika on minimalistliku algega, kuid alates 1990. aastatest annab tunda ka atonaalse modernismi mõju. „El Niño” helikeel meenutas mulle Igor Stravinski vene perioodi teoseid, kus erineva liikumisega rütmikihtidest tekib polürütmiline faktuur. Võib-olla vaid paaris kohas oli tegu n-ö vulgaar-minimalistliku kirjaviisiga, kus võrdpulseerivad rütmiplokid olid liiga „odavalt” esiplaanil.

Solistid ja koor esinesid väga hästi. Iseäranis kindlalt esitas oma partii ameerika kontratenorite trio – eks on nad ju ka teose esmaesitajad ja selle korduvad ettekandjad. Sopran Kädy Plaasi laulu ilu tuli esile eelkõige lüürilistes osades nagu nr 2 „Ole tervitatud, Maarja, täis armu!” või nr 6 „Maarja kiituslaul”. Teose kulminatsioonilõiku kuuluvas dramaatilises „Tlateloco memoriaalis” (nr 20) oleksin temalt oodanud siiski jõulisemat esitust. Seevastu väga võimsa häälega oli norra metsosopran Ingebjørg Kosmo, kellele sobisid imehästi just hispaaniakeelsed osad, nt nr 3 „Kuulutus”. Väga meeldiva üllatuse valmistas René Soomi väljendusrikas ja paindlik, seejuures muusikaliselt puhas esitus, nt nr 8 „Joosepi unenägu”.

ERSO sai professionaalse orkestrina kõigega piisaval tasemel hakkama. Paaris kohas ei hakanud rütmi „kellavärk” vajaliku veenvusega tööle. Ja 21. osas „Suurel tapapäeval”, mis tundus mulle teose kulminatsioonina, jäi orkester vastu ootusi justkui pealtvaatajaks. Dirigent Tõnu Kaljuste oli teosest mõistagi üle, ehkki kohati näis ettekandeaparatuuri kooshoidmine ka vägilase mõõtu Kaljustelt lausa füüsilist pingutust nõudvat. Siiski tundus tõenäoline, et mõned keerulised polürütmilised kohad, nt eelmäng, kukuvad järgmisel päeval Tallinna ettekandel veelgi kindlamini välja.

Publikule läks teos südamesse, sest aplaus oli pikk ja osa selle kõlamise ajast seisti koguni püsti.

„Jõululugu poistekooridega”

28. detsembri õhtul käisin Tartu Jaani kirikus kuulamas kontserdiagentuuri Corelli Music jõulumuusika festivali „Kirikupühad Maarjamaal” lõppkontserti „Jõululugu poistekooridega”. Laulsid Püha Miikaeli Poistekoor Kadri Hundi dirigeerimisel, EMLSi üle-eestiline poistekoor Kalev (peadirigent Indrek Vijard), solistidena astusid üles Hele-Mall Leego (sopran), Valter Soosalu (kontratenor, tenor), Endrik Üksvärav (tenor), Kuldar Schüts (tenor) ja Taniel Kirikal (kontratenor, tenor, bass). Instrumentaalpartiid esitas Corelli Barokkorkester, kogu kava juhatas Martin Sildos.

Kavas oli saksa protestantlik barokk vaheldatuna gregooriuse koraaliga – rõõmustavalt oikumeeniline ja samas muusikaliselt maitsekas lähenemine! Ühehäälseid liturgilisi laule esitanud poistekoor andis mõista, et seda sorti muusika on neile igapäevane asi: tekst kõlas väga selgelt ja kooslaulmine oli eeskujulik. Kiidusõnad koorijuhtidele!

Kava kaheks sambaks olid saksa barokkmuusika suurkuju Heinrich Schützi suurvormid Magnificat SWV 468 ja „Jõululugu” SWV 435. Oma partiid enamasti kindlalt esitanud poistekooride taustal tõusid neis teostes esile vokaalsolistid, kellest enamik on tuntud vokaalansambli Vox Clamantis koosseisust. Mõlemas teoses oli kandev osa kahel lauljal: tenor Endrik Üksväraval ja sopran Hele-Mall Leegol. Üksvärava puhas ja särav hääletämber paitas kõrva. Ka tehniliselt õnnestus tema laul hästi, pikad saksakeelsed evangelisti-lõigud „Jõululoos” olid väljendusrikkad ja hästi artikuleeritud. Hele-Mall Leego esitas oma partiid musikaalselt, hea stiilitunnetuse ja täpse intonatsiooniga. Haigestunud Mikk Dedet asendanud Valter Soosalu jättis oma paindlikult aldi- ja tenoriregistris liikuva, meeldivalt mõrkja tämbriga häälega väga hea mulje. Tavaliselt kontratenoripartiidega särav Taniel Kirikal jäi seekord meelde ka kandvate bassinootidega „Jõululoo” Heroodese partiis. Õnnestunult liitus solistide ansambliga „Jõululoos” ka Kuldar Schüts.

Tegelikult kujunesid selles kavas minu lemmikuteks aga kaks ansamblisonaati Georg Daniel Speeri ja Johann Rosenmülleri sulest. Esimesega esitleti Corelli Barokkorkestri puhk-, teisega poogenpillikoosseisu. Mõlemad ansamblid esitati nõtkelt ja meisterlikult. Eriti jäid meelde eksootilisemad tsingi- ja barokktromboonipartiid, mille esitajate hulgas oli ka väliskülalisi. Ehkki nimepidi esiletoomist vääriksid kõik instrumentalistid, ei hakka ma siinkohal seda ruumipuudusel siiski tegema.

Tunnustavaid sõnu tahan öelda ka dirigent Martin Sildose kohta. Eestis oleme barokkmuusika dirigeerimisel harjunud eelkõige Andres Mustoneni ürgjõulise stiiliga, tema kõrvale on viimastel aastatel astunud klassikalise kooliga, kuid samuti üpris emotsionaalne Risto Joost. Martin Sildos jättis esmalt pigem esitajate abilise kui võimuka dirigendi mulje – tema liigutustes polnud vähimatki välist efekti. Kuid esitusaparatuur kõlas temagi käe all täpselt ja vajalike dünaamiliste kontrastidega.

Kokkuvõttes edastasid need kolm kontserti jõulukuisele Maarjamaale sõnumi, et piibellikust jõululoost peetakse siin endiselt lugu. Kõigis kolmes projektis oli palju inimesi produtsendist ja dirigendist kavalehe koostajani teinud ära tohutu (koos)töö, kusjuures kahes andsid tooni noored muusikud. Kõik kolm kontserti olid, muuseas, märkimisväärselt rahvarohked. Südamlik tänu minultki!