jukebox – kuuekümnendad – gerry & the pacemakers

Vello Salumets

 

Tagantjärele mõeldes tundub isegi uskumatuna, et Liverpoolist pärit Gerry & The Pacemakers oli 40 aastat tagasi Inglismaal mingil hetkel vaat et biitlite suurim konkurent. Kui The Beatles määratles 1963. aastal mersey-beat’i olemuse, tuntud ka Liverpool-sound’i ja mersey-sound’i nime all, siis Gerry & The Pacemakers määratles vormi. See oli ohutult lennuka ja kergesti meeldejääva meloodikaga, mida juhtis rütmikitarr ja Gerry Marsdeni ahastuslik laulumaneer.

Võrreldes Pacemakersit biitlite või teiste tollaste kuulsate briti bändidega, oli nende sound kahtlemata omanäoline, mitte triviaalne. Bändi hitid olid sümpaatsed ja energilised, mida on meeldiv kuulata tänapäevalgi. Pacemakers arendas kiiretempolise popmuusika baasilt välja oma stiili, mis pidi maitsema kõigile. Sarnaselt paljudele ülejäänud tollastele Liverpooli bändidele ei proovinudki Gerry & The Pacemakers välja kujundada oma välist imidžit. Juukseid pikaks ei kasvatatud ja riietuski oli konservatiivne.

Gerry & The Pacemakersi tee maineni algas 1962. aasta suvel, kui bändiga sõlmis lepingu biitlite mänedžer Brian Epstein. Pool aastat hiljem oli palaadifirma EMI/Columbia produtsent George Martin tööasjus Liverpoolis ja nägi sealses Birkenhami tantsusaalis Pacemakersit esinemas. Beatlesi produtsendina tuntuks saanud Martin haistis ansambli potentsiaali ja korraldas Pacemakersiga plaadistuslepingu. Mäng vääris küünlaid, sest esimese singlina ilmunud helilooja Mitch Milleri pala “How Do You Do It” tõusis kolmeks nädalaks Briti tabeli tippu. Asja teeb irooniliseks aga seik, et George Martin oli pakkunud seda raudset hitipotentsiaaliga pala biitlitele, kuid nood keeldusid, teatades oma produtsendile, et see laul on maotult naiivne ja nad kirjutavad ise paremaid lugusid. Noorte mässuliste nolkide vastusest jahmunud muusikalise kõrgharidusega George Martini meeleheaks mängisid biitlid siiski ühe demovariandi linti. See aga sobis tema arvates irevil suuga esineva Gerry Marsdeni stiiliga suurepäraselt kokku. Gerry & The Pacemakersi esiksinglile sai just biitlite demo eeskujuks, mida bänd üsna täpselt kopeeris.

Tegelikult oli Gerry & The Pacemakers triona olemas juba 1950. aastate lõpus, siis veel nime all The Mars-Bars. Lisaks ansambli laulusolistile, kitarrimängijale ja hiljem ka heliloojaks hakanud Gerry Marsdenile kuulusid sinna tema trummarist vend Freddie ja bassimängija John Chadwick. 1961. aastal liitus nendega ka pianist Leslie Maguire. Enne EMI-ga lepingu sõlmimist oli siis juba uue nime võtnud Gerry & The Pacemakers, nagu sel ajal kombeks, mänginud paar kuud Saksamaal Hamburgi klubis Top Ten ja tiirutanud koos karjääri alustava The Beatlesiga mööda Põhja-Inglismaa klubisid.

Bändi teine singel “I Like It” oli kui esimese koopia. Seegi oli pärit Mitch Milleri sulest ja stiililiselt samasugune nakatav trallitus. Sama oli ka stuudio ja produtsent. Kuid müük oli suurem kui eelkäijal, sest “I Like It” püsis Briti tabeli tipus neli nädalat.

Kuigi Gerry & The Pacemakersit on tänu Liverpooli päritolule ning mänedžeri ja produtsendi seotusele peetud merseybeat-bändiks, polnud nende muusikas tegelikult, kui just kohalik kõnepruuk kõrvale jätta, üldsegi sellele stiilile tüüpilisi tunnusmärke. Ansambel ei harrastanud mitmehäälset laulu ja nende palades puudusid nakatavad kitarririfid. Peaosa etendasid Gerry Marsdeni lõdvalt hooletu laulmismaneer ja Les Maguire’i klaverisaade. Seega ulatusid bändi muusikalised juured pigem Briti music-hall’i, muusikali ja estraadilaulu traditsioonidesse kui mustade rütmibluusi või rock’n’roll’i. Ehkki ajastu nõudele vastavalt esitas Pacemakers neidki, polnud nad selles valdkonnas kuigi veenvad. Pigem tuletas Gerry Marsdeni laulumaneer meelde skiffle-kuninga Lonnie Donegani või rock’i poolnaljana esitanud Tommy Steele’i, kui näiteks Little Richardi stiili omandanud ja Buddy Holly heliloomingut täpselt uurinud Paul McCartneyt. Aastatel 1963–65 ei äratanud see seik aga kellegi tähelepanu. Publikule oli palju tähtsam asjaolu, et bänd on pärit Liverpoolist!

Gerry & The Pacemakersi plaadikarjäär oli 1963. aastal saanud üsna tugeva “katapultaluse”, sest nende kaks esimest kergesti meede jääva meloodiaga singlit olid jõudnud Briti tabeli tippu. Seepärast tundub üsna kummaline, et produtsent George Martin valis järgmise singli materjaliks vanast muusikalist “Carousel” pärit Richard Rodgersi ja Oscar Hammerstein II kirjutatud pala “You’ll Never Walk Alone”. See ei sobinud tollal mitte mingi parameetri järgi sinna kategooriasse, kus asusid teised kuuekümnendate tüüpilised pop-palad. Kuigi – tõele au andes oli ka The Beatles salvestanud vanu evergreen’e. Olgu näiteks või “The Taste Of Honey”, “Till There Was You” ja isegi “Besame Mucho”. Ilmselt oli Martin väga hästi teadlik sellest, et kui kuulus popbänd kaverdab mingit tuntud lööklaulu, on menuks kõik võimalused olemas. Ja tal oligi õigus: 1963. aasta sügisel vallutas Gerry & The Pacemakers neljaks nädalaks taas Briti tabeli tipu. Lisaks kogus see laul kuulsust mujalgi. Näiteks jalgpalliklubi Liverpool FC valis just selle pala oma hümniks, mida vutiklubi fännid lõugavad igal võistlusel täiskõrist veel tänapäevalgi.

Kuigi The Beatles on oma 11 järjestikuse tippu tõusnud singliga Briti tabeli ajaloos omast klassist, ei suutnud nad ületada Gerry & The Pacemakersi tulemust – ükski teine Briti bänd või laulja polnud kuni 1984. aastani suutnud viia sinna kõrgeimasse tippu järjestikku kolme esimest plaati! Alles siis kordas sama tempu muusikaühendus Frankie Goes To Hollywood.

Läks üsna napilt, et Gerry & The Pacemakers oleks tabanud jutti kümnesse ka neljandal korral, kuid nende järgmine singel, Gerry Marsdeni sulest pärit “I’m The One” jäi toppama 2. kohale. Heliloojana edukaks osutunud Marsdeni järgmine üllitis “Don’t Let The Sun Catch Your Crying” napsas 1964. aastal Briti tabelis vaid 6. koha, kuid tänu 4. kohale USA Billboardis sai sellest Gerry & The Pacemakersi kuulsaim hitt. Kokku müüdi singlit terves maailmas üle miljoni ja see jäi ainsaks, mille eest Gerry & Pacemakers pälvis kuldplaadi.

1965. aasta algul ilmus biitlite “Hard Day’s Night” eeskujul kinolinadele ka Gerry & The Pacemakersi film “Ferry Across The Mersey”, kus peaosalisteks kõik bändi liikmed. Biitlite filmi edu nad aga ületada ei suutnud. Suurem osa filmi muusikast pärines Nice Guyks ristitud Gerry Marsdeni sulest. Filmi nimipala salvestusele oli produtsent George Martin kaasanud keelpilliorkestri. Väga võimalik, et ta üritas esmakordselt katsetada biit- ja keelpillibändi sulamit publiku peal, et seejärel seda juba välja pakkuda biitlite tulevastele plaatidele.

Aastatel 1964-1965 loksusid edetabelisse veel Gerry & The Pacemakersi palad “It’s Gonna Be All Right”, “Ferry Across The Mersey”, “I’ll Be There” ja “Walk Hand In Hand”. Seejärel aga ei õnnestunud enam ühelgi tabeli uksele koputanud üllitisel sisse pääseda ja Gerry & The Pacemakers pani 1966. aasta oktoobris pillid lõplikult kotti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming