JUKEBOX – KUUEKÜMNENDAD – herman’s hermits

Vello Salumets

Inglismaalt Manchesterist pärit Herman’s Hermitsit võib pidada maailma esimeseks närimiskummibändiks. (Kuigi 60ndate keskel oli see mõiste veel tundmatu, nn nätsubändid võrsusid ju aastakümne lõpus.) Herman’s Hermits oli oma tohutu populaarsuse eest tänu võlgu just väga noorele, isegi murdeeast nooremale publikule. Bändi laulusolistist Hermanist, ristinimega Peter Noone (sellest pikkade esihammastega ja lapsekasvu kutist, kel kaalutletult hardaks tegev ja samas ülemeelik imidž), saigi miljonite plikade suursoosik. Ka mammadel oli kerge heaks kiita sellist musirulli, kelle puhul ei tarvitsenud olla nii valvel kui tihti teravaid kommentaare pritsiva John Lennoni või ähvardavalt seksika Mick Jaggeri puhul.

Teiseks: samalaadselt hiljem pinnale kerkinud nätsubändidega oli ka Herman’s Hermitsi muusikaline tase üsna tagasihoidlik. Seda iseloomustab tõsiasi, et paljudel plaatidel mängisid külalismuusikud. On teada, et vähemalt kitarrist Jimmy Page ja klahvpillimängija John Paul Jones, tulevased Led Zeppelini loojad, musitseerisid üsna mitmel Herman’s Hermitsi plaadistussessil.

Peter Blair Denis Bernard Noone on sündinud 1947. aastal Liverpoolis, kuid kodulinnaks talle siiski Manchester. Muusikat ja näitlemist õppis ta kohalikus muusika- ja draamakoolis, esinedes peagi lapsnäitlejana kuulsas TV-seebikas „Coronation Street”. Ühes noorteklubis tutvus Noone bändiga The Cyclones, kuhu talle pakuti laulusolisti kohta. The Animalsi ja The Nasville Teensi produtsendina tuntuks saanud Mickie Most sai 1963. aastal uuest bändist, nüüd juba nimega The Heartbeats, haisu ninna ja hakkas nende esinemisi külastama. 15aastase Peter Noone’i imago ja vallutav lavaesinemine mõjusid Mostile sedavõrd, et ta pakkus bändile plaadistuslepingut EMIga. Kuna Peter Noone meenutas kaaslastele ühe animaseriaali tegelaskuju Shermanit, otsustati pärast lepingu allkirjastamist ristida bänd ümber Herman’s Hermitsiks. Kuigi tegevusaja jooksul tuli ansamblis ette mitmeid meeskonnamuutusi, kuulusid vähemalt esikohale jõudnud singlite ajal selle koosseisu soolokitarrist Derek „Lek” Leckenby, rütmikitarrist Keith Hopwood, bassimängija Karl Anthony Green ja trummar Barry „Bean” Whitwam.

Mickie Most oli leidnud tõelise kullasoone. Produtsenti ei huvitanudki niivõrd bänd ise, kuivõrd solist. Vaatamata sellele, et Noone’il oli pisuke hääl ning raskusi puhtalt laulmisega, valis kaval Most kaalutletult tema jaoks välja muusikamaterjali, mis sobiks Noone’i võimetele, suurendaks tema „kaisukaru” kuvandit ja avasilmse süütuse aurat.

Hermanid, nagu neid kutsuma hakati, tabasid esimese pauguga kümnesse. Produtsent oli valinud bändi debüütsingliks The Cookiesi solisti Earl Jeansi 1964. aastal Billboardi TOP 40 hulka jõudnud pala „I’m Into Something Good”. Herman’s Hermitsi nobeda rütmiga kaver läks kuulajatele nii hästi peale, et tõusis 1964. aasta sügisel kaheks nädalaks Briti tabeli tippu ning müügiks läks ligi pool miljonit plaati. Pärast singli USA turgudele jõudmist ületati kiirelt ka miljoni piir. Kuid see oli alles algus.

Järgmisel kahel aastal oli Herman’s Hermits USA soosituim bänd ja „hermaaniast” sai seal sama tuntud mõiste kui „biitlimaania”. Kuidas aga sai üldse võimalikuks, et peamiselt vanu hitte üles soojendanud ja mänguoskuselt üsna keskpärase tasemega ansamblil õnnestus vallutada Ameerika? Seletus on lihtne: suurem osa USAsse maabunud Briti bändidest esindasid midagi, mis oli nii meediale kui teismeliste vanematele uus ja võõras. Britid mängisid agressiivset rütmibluusi või rock’n’roll’i, lärmakat, ärritavat ja isegi brutaalset muusikat, millest sealne publik olid just-just vabanenud. Brittidel olid pikad juuksed ja nende käitumises oli selgeid märke mässust sealsete lapsevanemate väärtusmaailma vastu.

Samas Herman’s Hermitsi heatujuline ja süütu muusika, rõõmus show-meelsus ja nii Noone’i kui bändiliikmete klanitud naabripoisi imago olid Rolling Stonesi, Animalsi, The Whod ja The Kinksi pelgavatele vanematele suureks kergenduseks. Selline bänd oli meelepärane ka kirjutavale pressile ning raadio- ja TV-toimetajatele, sest biitleid ei saanud pidada kergesti intervjueeritavateks, nende ettearvamatu käitumine võis telesaadete juhtide pähe tuua palju halle juukseid. Ent Herman’s Hermits oli rõõmuga valmis meediaga koostööks ning just selline bänd sai ajakirjanduses tohutu tähelepanu osaliseks ajal, mil oli vajadus kirjutada artikleid ja teha telesaateid just briti bändidest. Erinevalt teistest biitlite-järgsetest USAd vallutama läinud brittidest polnud Hermanitel (tegelikult juba show-bisnise olemusega tutvunud produtsent Mickie Mostil) üldsegi kiiret. Oli vaja vaid veidi kannatust, et ära oodata sealse biitlimaania hüsteeria raugemine ja alles siis rünnata juba uut iidolit vajavaid puberteetikuid hoopis teiste relvadega. Ja see toimis!

Hermanite populaarsus USAs oli nii suur, et bändi plaadid lausa kuhjusid edetabelisse. Singel „Can’t You Hear My Heartbeat”, mida Inglismaal ei avaldatudki, tõusis 1965. aasta kevadel teisele kohale. See üle miljoni küündiva müügiarvuga plaat püsis veel tabelis, kui sinna ilmus Herman’s Hermitsi kaver The Rays’ 1957. aasta hitist „Silhouettes”. Billboardis saavutati küll ainult 5. koht, kuid seda ilmselt põhjusel, et USA raadiojaamad hakkasid samaaegselt mängima bändi esikalbumilt pärit pala „Mrs. Brown You’ve Got A Lovely Daughter”. Selle loo oli 1963. aastal ühe TV-näidendi tarbeks salvestanud inglise näitleja Tom Courtenay. Herman’s Hermitsi kaver sai USAs nii kuulsaks, et sealne MGM plaadifirma oli sunnitud avaldama selle singlina. Oli ka põhjust, sest 600 000 ettetellimust teinud publik lausa tormas plaadipoodi. Singel vallutas kiirelt Billboardi tipu ja püsis seal kolm nädalat, saades krooniks veel kaks Grammyt. Miljoniline müügipiir polnud probleemiks, ent mingil seletamatul põhjusel ei avaldatud Inglismaal ka seda singlit. Herman’s Hermits oli nagu kahe näoga Janus: brittide jaoks üks paljudest, USAs aga ebajumal.

Samal ajal elati USAs täielikult Manchesterist pärit ansamblite kuldaega, sest enne Herman’s Hermitsi esikohahitti seisid Billboardi tipus samast Inglismaa linnast pärit Wayne Fontana & The Mindbendersi „Game Of Love” ja Freddie & The Dreamersi „I’m Telling You Now”.

Aasta 1965 oli Herman’s Hermitsi tippaeg, sest nende kogusse lisandusid veel kuldplaadid singlite eest „Just A Little Bit More”, „Wonderful Land” ja muidugi „I’m Henry VIII, I Am”. Lauluautorid Fred Murray ja R. P. Weston olid kirjutanud selle humoristliku pala juba 1911. aastal ja seda oli tutvustanud Briti music hall’i traditsioone järginud koomik Harry Champion. Seega on taas kummaline, et Inglismaal jäi Herman’s Hermitsi kaver täiesti märkamatuks. Seevastu USAs oli vastuvõtt hoopis teine ja „I’m Henry VIII” tõusis septembris Billboardi tippu. Hermanite meeletu menu Ameerikas jätkus.

Edasi läks aga nii, et 1966. aastal nähti Herman’s Hermitsit edetabelites selliste TOP 10 hittidega kui „A Must To Avoid”, „Listen People”, „Dandy” ja „No Milk Today”. Kümne parema hulka nii Inglismaal kui USAs jõudis järgmisel aastal veel „There’s A Kind Of Hush”, kuid siis läks mull lõhki ja tulema hakkasid vaid pisihitid. Ei oska öelda põhjust, kuid näib, et see „naabripoiss” Peter Noone, kes oli olnud paljude USA meediakanalite lemmik, hakkas kiiretele muutustele jalgu jääma.

Olgu näiteks või tema 1967. aastal antud intervjuu, mis puudutas tärkavat flower-power’i liikumist: „Mulle hipid ei meeldi. Mulle ei meeldi need valged, kes karjuvad tänavail vaid selleks, et tutvustada rinnamärkide ja lilleõitega oma kummalisi eluväärtusi.” Tagantjärele on raske öelda, oli see tark väljaütlemine või juba rikkurina elu nautiva staari hetkesähvatus, kuid peagi ei tähendanud noorte plaadiostjate jaoks nimi Herman’s Hermits enam midagi.

Herman’s Hermits, kelle arvele oli kogunenud 14 kuldset singlit ja albumit ning kelle plaate oli kokku müüdud üle 60 miljoni, läks 1971. aastal lõpuks laiali. Peter Noone jätkas sooloartistina, saavutades küll mitmeidki kordaminekuid, kuid jõudes lõpuks tagasi punkti, kust oma lavakarjääri alustas. 1983. aastal nähti teda näitlemas Londoni West Endis tükis „The Pirates Of Pencance”. Ring sai täis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming