JUKEBOX – KUUEKÜMNENDAD – THE beatles

Vello Salumets

Kui Hitler oleks elanud 60ndatel, poleks saksa tüdrukud lubanud tal pommitada Londonit juhul, kui seal oleks olnud The Beatles.

The Beatles on nimi, millele on osaks saanud ülistavaid superlatiive vist rohkem kui ükskõik millisele teisele esinejale: soosituim, tuntuim, parim, kütkestavaim, andekaim, edukaim, veetlevaim, legendaarseim jne. Osa neist määratlustest peab vaieldamatult paika, osa on aga maitse küsimus. Siiski, kui Beatlesi puhul tahta pika litaania asemel kasutada vaid ühte määratlust, siis võiks see kõike peegeldav sõna olla „suurim”. Vaadates seda sõna mis kandist tahes, on selle ansambli saavutuste valguses kerge öelda, et bänd oli – ja paljude meelest on veelgi – kõigi aegade suurim nimi populaarmuusika ajaloos. Suurem kui Frank Sinatra, Bob Dylan, Rolling Stones, ABBA, Michael Jackson või Madonna. Isegi suurem kui Elvis, kelle kuninga staatust ei seadnud enne Beatlesi võimuletulekut kunagi keegi kahtluse alla. Sellele Liverpoolist pärit nelikule oligi just Elvise löömine suurim eesmärk.

„Olla suurim” on teadagi mingil määral arvamus, kuid sellest hoolimata võib Beatlesi esikohta pidada täiesti mõistetavaks. Juba ainult statistika rekordid räägivad üsna ühemõttelist keelt. Üks tihemini kasutatud näide Beatlesi siiani löömata saavutusest on 4. IV 1964 avaldatud Billboardi tabel, kus viis esimest kohta kuulusid biitlite singlitele ja TOP 100 sisse mahtus tookord tervelt 14 Beatlesi plaati. Samaaegselt oli albumite tabeli tipus kaks biitlite LPd. Kui püsida veel USA lainel, siis biitlimaania kuumimal ajal moodustas bändi panus selle riigi tuhandetes raadiojaamades edastatud muusikast peaaegu 60 protsenti.

Kuid rekordeid löödi mujalgi. 1963. aasta Briti tabelist võib leida, et kaks esikohta kuulus Beatlesile ja ühtlasi olid bändi kolm EPd ja LP-albumit tabeli tipus. EMI plaadifirmasse, kelle alla Beatles kuulus, laekus aga samal ajal üle 6 miljoni Inglise naela. Need saadi Beatlesi plaadimüügist, kuid lisa tõid veel teisedki Beatlesit kaverdavad artistid. Aastaks 1965 oli Lennoni ja McCartney lauludest tehtud peaaegu 2000 kaverit ja esitajate hulgast võis leida mis tahes muusika tegijaid: estraadi-, sõjaväe- ja rahvapilliorkestreid, jazzmuusikuid, lõõtspilli- ja kitarrimängijaid, traadi- ning reggae-bände, souli- ja kantrilauljaid jne. 1964. aastast peale võttis iga ajaga kaasas käiv artist oma repertuaari Beatlesi laule ning neid oli oh kui palju! Näiteks laulust „A Hard Day’s Night” tehti üle saja kaveri, 1973. aastaks oli laulust „Michelle” tehtud 629 kaverit ja laulust „Yesterday” on tänaseks tehtud üle 2500 kaveri.

Kuid kõige suurem Beatlesi plaatide müüja oli siiski Beatles ise. Pärast bändi laialiminekut 1970. aastal oli biitlite arvele kogunenud 59 üle miljoni müügiarvuga plaati. Keegi on kokku arvestanud, et käesoleva sajandi alguseks oli selle bändi plaate müüdud maailmas kokku üle 330 miljoni!

The Beatlesi erakordselt suure populaarsuse taust on küll mitmeti mõistetav, kuid üheks soodustavaks teguriks võib kahtlemata pidada 60ndate alguse labastunud muusikat. Eelmise aastakümne maailma noorte südamed pulbitsema löönud kuum, põnev ja traditsioonilist estraadilaulu reipasti tuulutanud rock’n’roll oli menutabelitest kadunud. Asemele oli tulnud (või õigemini oskuslikult paigutatud) suurte plaadikompaniide „jalutusrihma” otsas paipoisilikult kõmpivad, kuid andelt üsna keskpärased teismepopi lauljad. Nad lõõritasid professionaalsete laululoojate silutud laulukesi, mida seejärel rock’i pähe üritati turustada.

Sellesse paigal tammuvasse ja üllatusteta situatsiooni langes biitlite muusika kui pomm. The Beatles tõi tagasi rock’i algse innukuse, värskuse ja energilisuse, näidates, et sellele muusikale leidub tohutul hulgal kuulajaid, kui oleks vaid korralikku pakkumist. Beatlesi eeskujudeks olid sellised tuntud mustanahalised rokkarid nagu Chuck Berry ja Little Richard, aga ka valged rock’n’roll’i mõjutanud kujud Carl Perkins ja Buddy Holly. Lisaks olid jälgi jätnud ka – ehk veidi üllatavalt – mitmed 60ndate alguse soositud naisansamblid nagu The Shirelles ja The Marvelettes ning mingil määral ka möödunud aastakümnete tantsumuusika ja evergreen’id.

Seega oli biitlite muusikas palju ammu tuntud materjali, kuid oli ka midagi uut. „Rock’n’roll on see, missuguseks me selle teeme,” ütles John Lennon lakooniliselt, viidates asjaolule, et Beatlesil oli omapärane sound ning muusikaliselt kirjaoskamatutel Lennonil ja McCartneyl uus ja ettearvamatu komme komponeerida popmuusikas täiesti ebaharilikke laule. Rootsi helilooja Folke Rabeni uurimustest selgub, et 78% biitlite varasemast loomingust erineb estraadilaulu standardtüübist. Kuigi kokkuvõttes võib palade ülesehitusstruktuuris märgata tüüpilist AABA-vormi, muudavad eri variandid, olgu näiteks või 7-, 11-, 13- või 15-taktised lausemoodustised, märgatavalt seda tervikut. Ka lihtsamate laulude puhul taipab biitlite muusika tõelist ülesehitust alles pärast mitmekordset läbikuulamist.

Tegelikus Beatles-nähtuses, biitlimaanias, oli siiski küsimus ka paljus muus kui vaid erakordselt populaarseks saanud muusikas. Kuigi artistide ja filmistaaride jumaldamist oli nähtud ennegi, polnud iial varem kohatud maailmas ansamblit, keda jumaldati täies koosseisus ja samas igat selle liiget eraldi. Biitlid on ise öelnud, et on ühe isiku neli osa. Ja kuigi John, Paul, George ja Ringo olidki igaüks inimestena ääretult kütkestavad, oli ansambel The Beatles tervikuna veelgi kütkestavam. Teisisõnu, tervik oli suurem kui osade summa.

Beatlesi muusika läbimurdu 60ndate algul ei põhjustanud vaid hetkemuusika nigel olukord. Seesugusele, või pea samalaadsele muusikale oli sotsiaalne tellimus. Suur vanusegrupp sõjajärgseid noori oli jõudnud teismeikka ja nende tärganud iseteadvus vajas kirglikult midagi oma. Ja see „midagi” oli oma muusika. Tegelikult just Beatles sütitaski uuesti juba kustunud leegi, pakkudes noortele sellist särtsakat ja süütut lõbutsemist, millest vanem generatsioon üldse aru ei saanud. Vanemate vastu suunatud „mäss” oli noorte jaoks pigem teadlik ja kaalutletud ärritus kui tõeline „ärapanemine”. Ja see toimis! Biitlite jee-jee-muusika, pikad juuksed, riietus, nende omapärane Liverpooli kõnepruuk ning bändi liikmete väljaütlemised ja käitumine olid peagi miljonitele noortele eeskujuks ning jäljendusobjektiks. Beatlesil oli terve põlvkonna maailmavaate kujundamisele tohutu mõju. Selle murrangu jaoks vajati universaalset muusikat, lisaks ka võimast meediat, s.o samaaegselt kogu maailmas levinud televisiooni.

Suurepärase Beatlesi ajaloo raamatu „Shout” kirjutanud Philip Norman on tõdenud: „Peagi valitsesid biitlid ka aega ennast. Perioodiliselt ilmus üksteise järel kirjutisi nende kitarri-sound’idest või uudsel kombel kinnitatud pluusikraedest. Nende plaadiümbrised olid kui teatud ajastut kujutav kunstinäitus… Ja kui viimaks kõik lõppes, jäi küünlaleekide kustudes vaid muusika. Ning müüdid ja kõlakad, mis lisandusid üha tugevamalt selle peaaegu uskumatu tõsijutu ümber.”

Üsna huvitav oli ka Beatlesi muusika sünnipaik Liverpool, mis jääb maailma metropolidest kaugele, ei tähendanud veel 60ndate algul isegi paljudele eurooplastele mitte midagi, liiati siis kaugemate maade elanikele. Lihtne inglane teadis vaid Liverpooli edukat jalgpallimeeskonda. Tagantjärele vaadates oli Liverpool siiski sobivaim koht rock’n’roll’i uueks hälliks. See oli sadamalinn, kust läksid ja kuhu saabusid ennekõike USA vahet liikuvad liinilaevad. Nendel laevadel töötanud meremehed, „Cunard-jänkid”, tõid muu hulgas reisidelt kaasa hulgaliselt ameerika plaate teadmisega, et nende järele on Liverpooli noorte hulgas suur nõudmine. Seega olid paljud ameerika bluusi, rütmibluusi, jazzi ja rock’n’roll’i kesksete esitajate nimed Liverpoolis üsna tuntud, samal ajal kui mujal Inglismaal kuulati ookeanitagustest artistidest Pat Boone’i, Johnny Rayd, Guy Mitchelli või Paul Ankat.

9. X 1940 sündinud John Winston Lennon kuulis rock’n’roll’i esmakordselt kinos, kus linastus ameerika film „Blackboard Jungle”, mille algtiitrite taustal kõlas Bill Haley „Rock Around The Clock”. Ta oli lugenud, et USAs lõhuti selle filmi vaatamisel kinotoole, kuid Liverpoolis taolist möllu ei tulnud. Hoopis suurema mulje jättis Lennonile 1956. aastal ilmunud Elvise plaat „Heartbreak Hotel”. Kuid tõelise sädeme hakata ise sellist muusikat laulma ja mängima andis siiski skiffle-mees Lonnie Donegan oma hitiga „Rock Island Line”. Selle tulemusena hakkasid tuhanded briti noored moodustama skiffle-bände, mille varustusse kuulusid odavad akustilised kitarrid, puidust teekarbid, kepist ja nöörist kokkuklopsitud „bass” ja rütmipillina laineline pesulaud. John Lennon otsustas koos sõbra Pete Shottoniga moodustada skiffle-bändi The Quarrymen.

18. VI 1942 sündinud James Paul McCartney isa, kel oli enne sõda olnud oma ansambel The Jim Mac Jazz Band, kannustas ka poega tegelema muusikaga. Tema pakutud trompetimäng jäi aga Paulil kohe pooleli, kui poiss kuulis Liverpooli Empire teatris esinemas Lonnie Donegani. Paul hankis kitarri, kuid mängimine kujunes raskemaks, kui ta lootis. Peagi tajus ta, et on vasakukäeline. Paul tõstis kitarrikeeled vastupidisesse järjekorda, keeras pilli teistpidi kätte ja nüüd hakkasid lood pillil kiiresti kõlama. Pauli suurteks eeskujudeks olid tollal pöörast rock’n’roll’i piitsutav Little Richard, pehmet ballaadiliini esindav The Everly Brothers ja muidugi Elvis.

1957. aasta juulis tutvustas Pauli ja Johni ühine tuttav Ivan Vaughan ühel Quarrymeni vabaõhuesinemisel neid omavahel. Seda on kuulus Leonard Bernstein kommenteerinud nii: „Sel päeval kohtusid Ristija Johannes ja Püha Paulus.”

25. II 1943 sündinud George Harrisoni muusikategemise eeskujuks oli samuti skiffle-kuningas Lonnie Donegan. Koos venna Peteriga moodustati bänd The Rebels ja käidi paaril korral isegi esinemas. George’i kitarrimänguoskusest sai haisu ninna samas koolis õppiv Paul McCartney, kes otsustas seda veel poisiohtu noorukit Quarrymeniga liitumiseks tutvustada John Lennonile. Johni esimene reaktsioon oli: „Kas me hakkame moodustama lasteaeda või mida?” Kuid mõne aja pärast pääses ka Harrison bändi ridadesse.

1958. aasta lõpuks liitus trioks kuivanud bändiga John Lennoni sõber Stuart Sutcliffe, kes võttis kaela basskitarri. Trummimehed aga vaheldusid, kuni lõpuks istus sinna toolile Pete Best. Ka ansambli nimed vahetusid üsna kiiresti, kuni lõpuks nuputas Lennon välja nime The Beatles.

1961. aasta oktoobris astus Liverpooli plaadikaupluse omanik Brian Epstein (1935) sisse lähikonna asuvasse keldriklubisse The Cavern, et näha oma silmaga talle tundmatut bändi, kelle Saksamaal valminud plaati „My Bonnie”, kus The Beatlesi solistiks tuntud inglise poptäht Tony Sheridan, olid paljud noored tema poest küsinud. On väidetud, et homona tuntud ja rock-muusikat mitte eriti austavat Epsteini ei mõjutanud niivõrd muusika, kuivõrd see, mida ta nägi, s.o laval kitsastes nahkürpides ja üleni higistavat nelja noort meest. Kuid lisaks taipas ta muudki. Pärast biitlitega kohtumist hakkas talle meeldima poiste vaimukus, sõnaosavus ja huumor – täpselt samad asjad, mida mõni aasta hiljem imetlesid ajakirjanduse, raadio ja TV kogenud toimetajad. 1962. aasta jaanuaris sõlmis Epstein Beatlesiga mänedžerilepingu.

Decca plaadifirma jaoks tehtud Beatlesi proovisalvestused viskas sealne boss Dick Rowe kõrvale, öeldes, et kitarribändid on kohe-kohe moest läinud. Aga Epstein ei jätnud jonni. Ta pakkus sama lindi välja EMI-le kuuluva Parlaphone’i popiosakonna juhatajale, klassikalise muusikaharidusega produtsendile George Martinile (1926).

1962. aasta juunis salvestas Martin EMI Abbey Roadi stuudios kuus biitlite lugu, teatades mänedžerile, et võiks välja anda singli, kus peal Lennoni-McCartney laulud „Love Me Do / P.S. I Love You”. Tingimuseks oli, et Beatles peab leidma uue trummimehe.

Kuna käsk on vanem kui seadus, siis visati Pete Best bändist välja ja tema asemele võeti juba Hamburgi päevilt tuttav, ansamblis Rory Storm & The Hurriganes trumme tagunud laheda olekuga kutt Richard Starkey (7. VII 1940), kes ristiti sõrmuste kandmise tõttu peagi Ringo Starriks.

2. V 1963 tõusis seitsmeks nädalaks Briti tabeli tippu Lennoni-McCartney pala „From Me To You”. Nii sai alguse stoori, aga kui tahate, ka legend nimega The Beatles. Vähemalt Beatlesi loo lõpp on teada: bänd lõpetas tegevuse 1970. aastal ja kõik selle liikmed kukkusid vorpima sooloplaate. Kuid kas niisugune nähtus-legend kui The Beatles oma tegevuse lõpetas, on juba omaette küsimus.

8. XII 1980 kell 22.48 kohaliku aja järgi peatus New Yorgis Dakota hoone ees auto. John ja Yoko väljusid. Maja välistrepi varjust ilmus nähtavale Mark Chapman, hüüdes Johni nimepidi. John keeras ringi ja siis kõlasid lasud. Tema ülakehasse tungis viis kuuli. Surmavalt haavatuna vaarus Lennon uksehoidjani, hüüdes veel „Mind tulistati, mind tulistati!” ja varises siis kokku.

9. detsembri hommikul oli Dakota hoone esine rahvast täis. Keegi ei kiljunud ega kriipinud nägu nagu kunagistel biitlite kontsertidel, rahvas seisis ülestõstetud kätega, silmad täis pisaraid, ja laulis Lennoni laulu „Give Peace A Change”. Mitmelt plakatilt võis lugeda „Lennon elab edasi!”

David Arnoldi sõnad John Lennoni mälestusmiitingul Liverpoolis 1980. aasta 14. detsembril kõlasid nii: „Mis teie arvates on võimsam, kas kuul või laul? Mina ütlen teile, et see on laul. Kuul võib tappa ühe inimese, laul võib ellu äratada miljonid!”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming