JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – led zeppelin

Vello Salumets

Led Zeppelin 1974. aastal. Led Zeppelini ei teinud rock-muusika kõige mõjukamaks ja edukamaks heavy metal bändiks mitte kõuehäälne heli ega haamerdav biit, vaid võime põimida oma helimaastikku mütoloogiat, müstitsismi, maailmamuusikat ja briti folkloori. Led Zeppelini ja publiku ühenduslülideks said bändi kontseptsioonalbumid ja live-kontserdid. Led Zeppelinist rääkides peab alustama kahest mehest: ansambli mänedžerist Peter Grantist ja kitarrist Jimmy Page’ist.

Kehvades oludes sündinud Peter Granti (1935) tööelu algas juba 13aastaselt. Algul oli ta lavatööline teatris, seejärel leidis tänu karmile väljanägemisele ning 125-kilosele jässakale figuurile tööd kaskadöörina ning professionaalse maadlejana. Ta oli üles kasvanud Londoni East Endi tänavatel ja oskas instinktiivselt eristada deebetit kreeditist. 1950ndate lõpus sai Peter Grantist kontserdiadministraator, mees, kes iial ei jätnud oma hoolealuseid hätta ja kes oli tõe eest valmis võitlema ükskõik mis vahenditega ja ükskõik kellega.

1960ndate keskel ostis juba rock’n’roll’i maailmas tuntuks saanud Grant ansambli The Yardbirds mänedžeri käest ära nii selle bändi aktsiad kui mänedžeriõigused. Peagi ta taipas, et Yardbirdsi päevad on loetud ja edaspidi peab toetuma selles ansamblis mänginud unistavale, ent talle sümpaatseks saanud soolokitarristile Jimmy Page’ile.

James Patrick Page (1944) võttis pööningult leitud kitarri kätte 15aastaselt, oli Elvise ja Chuck Berry aeg. Ent aastaks 1964 oli Jimmy Page’ist saanud Londoni tuntuim stuudiokitarrist. Ta oli nagu muusikaline kameeleon, kes oli suuteline vajadusel mängima ükskõik millist stiili. Paar aastat hiljem pakuti Page’ile bändist lahkunud Jeff Becki asemele soolokitarristi kohta ansamblisse The Yardbirds.

Kui 1968. aastal oli antud Yardbirdsi viimane kontsert, kutsus Peter Grant Jimmy Page’i vaibale ja teatas, et esiteks kuuluvad kõik juriidilised õigused ansambli The Yardbirds nimele talle ja teiseks, et sama aasta sügiseks on sõlmitud juba lepingud Skandinaavia tuuriks. Et asi toimiks, võiks Jimmy soovi korral ja omal valikul kokku panna uue ansambli. Nüüd jäi vaid üle leida bändile tegusad liikmed.

John Paul Jonesi (1946) vanemad olid muusikud. Kui 13aastaseks saanud poiss palus pianistist isal osta basskitarr, kuulis ta vastuseks: „Unusta ära, mängi parem tenorsaksofoni. Paari aasta pärast läheb basskitarr moest ja siis ei mäleta seda pilli enam keegi!” John Paul Jonesiga oli Jimmy stuudiotööd tehes tutvunud juba 1960ndate keskel ja tema uude bändi keelitamisega polnud erilisi probleeme. Oli vaja leida veel laulja ja trummar, aga see osutus juba raskemaks. Siis aga levis Page’i kõrvu kuuldus ühest pikast blondi peaga Birminghami kutist.

Robert Anthony Planti (1948) isa oli insener, kes kavatses anda oma pojale heas koolis parima hariduse. Kuid 13aastaselt hakkas Robert vanemate pahameeleks peegli ees matkima oma ebajumala Elvis Presley lavaliigutusi. Mõne aja möödudes köitis teda bluus ja ta kasvatas pikad juuksed. Poeg oli huvitatud vaid muusikast, muutudes kõigi silme all parandamatuks biitnikuks. Robert lahkus kodust ja teenis elatist kohalikes ansamblites laulmisega. The Band Of Joy nimelises bluusiansamblis musitseerides sõbrunes ta pika ja turske pikajuukselise trummimängijaga.

John Henry Bonhami (1948) armastus löökpillide vastu tärkas üsna varakult. Oma esimesed trummid tegi ta konservikarpidest ja 15aastaselt oli tal juba isiklik trummikomplekt. Peagi tunti Johni kui ümbruskonna kõige raevukamat trummarit, keda mitmetes klubides isegi lavale ei lubatud.

Kui Peter Granti ja Jimmy Page’i aeganõudvad ponnistused Planti ja Bonhami värbamiseks olid vilja kandnud, kohtuti 1968. aasta suvel ja tulevane superbänd oligi koos. Algselt plaaniti ansambli nimeks panna New Yardbirds. Siis aga pakkus Jimmy Page välja The Who bassisti John Entwistle’i naljatlemisi öeldud nime Lead Zeppelin, andes sellega nagu mõista, et küllap „tinane dirižaabel” kukub kolinal taevast alla. Nüüd otsustas Page selle ära kasutada: et keegi ansambli nime valesti ei mõistaks, visati sõnast lead välja a-täht ja uue bändi nimeks sai Led Zeppelin.

Zepi esimene omanimeline album salvestati 1968. aasta sügisel, helirežissuuriga tegeles Jimmy Page ise. Kogu materjali salvestuseks ja töötlemiseks kulus kahe nädala jooksul vaid 30 tundi. Seitse aastat hiljem, kui seda albumit oli müüdud juba seitsme miljoni dollari eest, meenutas Peter Grant, et tollal tuli tal taskust välja käia vaid 2500 dollarit.

Jimmy Page oli plaadi helirežissöörina püstitanud ülesande, et sound peab olema laval taasesitatav. Seepärast kasutas ta salvestusel instrumentide ja vokaali mitmekordset dubleerimist võimalikult vähe. Lõpptulemuse saavutamiseks olid tal mõned üsna ebatavalised ideed. Tavaliselt paigutasid helirežissöörid stuudios kitarrivõimendi ette vaid ühe mikrofoni. Page pani aga ühe mikrofoni võimendi ette ning teise üsna kaugele selle taha. Soovitud heli saadi mikserpuldist kätte nende kahe signaali liitmisel. Võimendi taha paigutatud mikker ei püüdnud kinni mitte otse-, vaid stuudioseintelt peegeldunud heli, tekitades sound’i, mida kuuleb kuulaja live-kontserdil.

Seni, kui bänd stuudios istus, otsustas mänedžer Zepi värske demomaterjaliga sõita New Yorki, et teha panus Ameerikale. Tema eesmärgiks oli sealsete plaadifirma esindajatega läbirääkimistel nõuda, et tulevastes lepingutes jääks otsustav sõna ansamblile: täielik kontroll plaatide salvestiste üle, plaadiümbriste kunstnike ja teemade valik, kontsertide asukoht jne. Peter Grant ei sõitnud tundmatusse, kuna uue briti ansambli vastu oli hakanud huvi tundma kuulus plaadifirma Atlantic, kes, taibanud, mis suunas rock areneb, püüdis oma konkurentidest pool sammukest ees olla.

Plaadimaterjali läbi kuulatud, sai Grant vastuseks: „Me võtame teid”. „Ärge kiirustage,” teatas mänedžer, „te ei tea veel minu hinda!” Kõrvalepõikena võib tuua ühe, nüüd juba rock-muusika management’is klassikaks saanud Peter Granti ütluse. Kui edukas rock-ansambel võis tollal teenida 60% esinemistuludest, siis teatas Grant 1972. aasta USA kontserdituuri ajal, et hakkab võtma 90% sissetulekutest. Korraldajad küll protesteerisid, kuid Peter Grant ei andnud järele: „Kümme protsenti Led Zeppelini sissetulekust on parem kui pool mitte millestki!” Led Zeppelini esikalbum ilmus jaanuaris 1969. Tänu eelnenud kuu aega kestnud USA tuurile ja demoplaatide agarale levitamisele kohalikes raadiojaamades saabus albumile 50 000 ettetellimust. Samal ajal ignoreeriti Inglismaal seda plaati täielikult.

Just Led Zeppeliniga on seotud uus termin heavy metal. Seda hakkasid kasutama rock’i-ajakirjanikud, keda seoses uue fenomeni ilmumisega senini kasutusel olnud vanad terminid white blues ja heavy music enam ei rahuldanud. Nii tõusis lendu üks rock’i-ajaloo kuulsamatest bändidest. See kümme aastat kõrgel taevas lennanud tinane dirižaabel jõudis välja anda üheksa plaati, mida tänaseni on müüdud üle 300 miljoni ja oma kontserditurneedel suudeti purustada kõik senikehtinud publikurekordid.

1980. aasta septembris leiti voodist surnuna trummimängija John Bonham. Surma põhjus oli sama, mis Jimi Hendrixil: pärast ohtrat alkoholi tarbimist lämbumine oma oksesse. Kuu aega hiljem ilmus ametlik teade, et Led Zeppelin on tegevuse lõpetanud.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming