JUKEBOX – seitsmEKÜMNENDAD – queen

J?n Rooste

netifoto Kui maailma uksed vabale Eestile 1991. aasta teises pooles – selleks korraks siis jälle – lõplikult valla lõid, olin mina saanud tosinkond aastat vanaks alatihti pastakakriipsuste käte ja pesemata juustega pahuraks teismeliseks nolgiks, kes eriti kellegagi suhelda ei tahtnud, vähe õppis ja palju telekat vahtis, ja Freddie Mercury jõudis kohe ära surra. Avatud uksest ja aknast tulvas sisse Queeni albumeid. Enamasti poolakate toodetud piraatkassetid, kus ikka mõni lugu välja jäetud, laulude järjekorda suvaliselt muudetud, mitme plaadi lugusidki ühte sulatatud, nii et mõne kunstilise tervikuga (ja Queeni puhul on see ju tähtis – peaaegu iga plaat nagu tilluke rock-ooper) tutvumiseni läks mul veel aastaid aega – hankisin need originaalid endale lõpuks alles vist siis, kui ise teenima hakkasin. Igatahes, kuigi Queeni vaim oli Eestis kohal ka varem, nii teadlikult (näiteks Fixi matke „Kuninganna”) kui alateadlikult (mõni Ruja-meeste poos või nüke), ei usu ma, et nende muusikat Eestis kunagi nii palju oleks kuulatud, kui just pääle Freddie Mercury surma. Nii see paraku on.

Queeni taust 1970ndate hakul on ilmselge: nad kõik kuulasid Led Zeppelini (tuliterav ja värske heli!), neid paelus Black Sabbathi teatraalsus ja süngus, Bowie oli vähemasti üliõpilaste ja noorte boheemide seas juba 1960ndate lõpul oma veidrate lastelaululike kabareenumbritega tuntuks saanud, nüüd lisandus ta imagosse androgüünseid tulnukajooni ja helikeelde rock’ilikku teravust. John Lennon oli muutunud peiarlikust biitlist sotsiaalseks poeediks ja Jimi Hendrix just välja mõelnud kõige õilsama mürakunsti, ja siis ära surnud. Morrison näitas, et ainuke õige staarihoiak on end surematuks jumalaks pidada … isegi, kui sa seda muidugi ei ole. Kõigest sellest ammutasid tulevased Queeni-mehed inspiratsiooni – tõtt-öelda on kitarrist Brian May ja trummar Roger Taylori koos laulja-bassimehe Tim Staffeliga tehtud ansambli Smile lindistusedki põnev materjal: säält aimdub sama moodi tolle kosmilise glam-rock’i ajastu algust, Queeni sürri vaimu tulekut. Mine sa tea, kui Staffel poleks lahkunud lootuses üksi paremini läbi lüüa, võib-olla räägiksime praegu legendaarsest Smile’ist. Muidugi, Freddie Mercury elavhõbedaloomust, üle võlli lendavat emotsionaalsust ja teatraalsust tas polnud. See on ka täitsa kindel.

Queeni kaks esimest plaati (vastavalt 1973 ja 1974) on veidi tumedatoonilised, veidi esoteerilisedki, muinasjutulised, loovad tekstide osas omamütoloogiat. Siin on aimata Black Sabbathi vaimu; Queenil on noil alguspäevil tung kalduda tumedusse, raske-rock’i. Kõige sabbathlikum laul on vahest suhteliselt haruldane „Hangman”, mis ühelegi plaadile ei jõudnud: ju adusid nad mingit sarnasust või stereotüüpsust isegi. Seda enam, et Queeni puhul oli tegemist keerulise kooslusega: kõik neli meest kõrgharidusega või seda tol algushetkel lõpetamas/täiendamas, kõik suutelised lugusid kirjutama ja laulmagi (vaid bassimees John Deacon on jäänud taustakoori suud muigutama, teistel leidub just 1970ndate plaatidel oma „soolosid”) – tahes-tahtmata suhtusid nad pop- ja rock-muusika fenomenidesse kerge iroonia, üleolekuga.

Nende kolmas plaat „Sheer Heart Attack” (1974) annab juba teravalt märku sellest irooniast ja mängulisusest, mis Queeni firmamärgiks sai, esimesel kahel plaadil on see veel veidi kompav, otsiv, balansseeris tõsiduse ja groteski piiril. Nüüd olid nad piisavalt julged, et mitte iseendki tõsiselt võtta. Murrang on umbes sama oluline, kui the Beatlesil kuskil „Rubber Soul’i” ja „Revolver’i” juures. „Sheer Heart Attack” on eriline veel selle poolest, et suur jagu plaadi materjalist salvestati ilma kitarristita (Brian May oli sattunud haiglasse), tema read jäeti lihtsalt ootama. Nii et arvatavasti võinuks see album kõlada ka veidi teistmoodi, võib-olla olnuks siin vähem veiderdamist, ei tea.

Kaks järgmist plaati „A Night At The Opera” ja „A Day At The Races” (vastavalt 1975 ja 1976, mõlemad märgiliselt nimetatud Marxi-vellekeste jaburate komöödiafilmide järgi) süvendasid seda suunda, ja moodustavad paljudele fännidele ja ajastu muusikasõpradele Queeni selgroo. Noh, arvatavasti on „Bohemian Rhapsody” üks kõige hullumeelsem edetabelihitt läbi aegade, ja eks kanna terve „Ooperiöö” plaat seda vaimu, siit leiab ka ligi kümneminutise eksperimentaaloopuse „The Prophet’s Song” ja väikse briti popmuusika algusaegu matkiva palakese „Lazing on a Sunday Afternoon”. Natuke nagu biitlite valgel albumil – siin on isegi kõike liiga palju. Aga Queen kannab selle välja. Queen, kes alles hiljuti veel soojendas Thin Lizzie’t, Mott the Hoople’it, Aerosmithi, oli nüüd ise esimese järgu staar.

Et Queen oli alati ajastuteadlik ja -tundlik, nina ikka värsketes tuultes, siis toimus nende muusikas väike suunamuutus taas 1977. aastal albumiga „News Of The World”. Üldse, pea kõiki rock’i trende ja tuuli saab Queeni plaate kuulates ja lapates ajastuti ja aastati aduda. „News…” ja järgmine plaat „Jazz” (1978) astusid sama jalga noorte rock’i-puntidega, kel oli pikkadest progeoopustest ja glam-keerutustest villand saanud, kes ihkasid jälle lihtsamat, sirgjoonelisemat muusikat. Nii teravates rock-lugudes kui ka ballaadides on Queeni taotlus just mingi flirtiv lihtsus, löövus. Hitijada „We Will Rock You”, „We Are The Champions”, „Fat Bottomed Girls”, „Bicycle Race”, „Don’t Stop Me now” õigustas seda valikut.

Selle rock’iliku, terava, ispiratiivselt sädeleva, muinasjutulise ja glamuurse 1970ndate Queeni parimaks kokkuvõtteks pole aga mitte nende „Greatest Hits” (1981), vaid hoopis kaks aastat varem ilmunud kontsert-2LP „Live Killers”, Queeni esimene live-plaat üldse. Mul on tunne, et oma varasemaid kontserte on nad kas perfektsionistidena peljanud avaldada – tulemus, kõla polnud just see, mis nad tahtnuks, albumil tekitatud eriefektide reprodutseerimine kontserdil oli problemaatiline – või ei pidanud nad neid nii tähtsaks.

1980. aastal ilmus Queenil kaks plaati: täiesti pöördes ja jabur, jaburale ja koomikslikule ulmefilmile tehtud soundtrack „Flash Gordon” ning funk’ilik-rock’ilik-lüüriline „The Game”. Neid peetakse murdepunktiks ainuüksi seetõttugi, et Queen kasutas siin esimest korda süntesaatoreid, kusjuures seni esines nende plaatidel alati märge, et süntesaatoreid ei ole pruugitud. Eks ta ole.

Iseenesest mitte just suur revolutsioon, vaid omal moel suureks kasvamine. Igatahes kõlapilt muutus ja märgata oli toone ning võtteid, mis ennustasid juba ette Queeni suurimat läbikukkumist, albumit „Hot Space” (eks seegi oli katse ajavaimust hammastega tükki välja kiskuda) – kriitikutest kirutud, paljudest tollastest fännidest vihatud ja kommertslikus mõttes suhteliselt põrunud plaati, mis on üks mu lemmikuid üldse. Aga see on juba teine lugu.

Mõneti võtab „The Game” kokku queeni­likkuse: see ongi nende kvintessents. Aga igas mängus, lustis on miskit kibedat, lõpuks ka draamat ja tragöödiat, mis tollele mängule hinge annab, majesteetlikkuse. Jajah.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming