Jukebox – viiekümnendad – Gene Vincent

Vello Salumets

Ennast mässuliste ekraanikangelaste Marlon Brando ja James Deani eeskujul üleni musta nahkürpi riietanud kõhn ja veidi konarliku näoga Gene Vincent suutis vaid ühe singliga “Be-Bop-A-Lula”, mis tegelikult summeeris kogu varajase rockabilly olemuse, pääseda Billboardi tabeli esimeste hulka. Muusikalukku kinnistus ta kui üks kõigi aegade parim rockabilly ja rock’n’roll’i artist aga just tänu oma stiilsetele väikehittidele. Seda rock-muusika bad boy’ks peetud laval lonkavat ja määrdunud juustega lauljat on kuulsusena imetlenud möödunud aegade romantikud, ta veetleb ka tänast põlvkonda oma primitiivse, metslaslikult taltsutamatu temperamendiga. Vincent Eugene Craddock sündis Virginia osariigis 11. veebruaril 1935. aastal. Oma esimesed muusikaelamused sai ta kantrist ja bluusist, hakates neid nooruses sõbralt kingiks saadud pruugitud kitarril järele mängima. 1952. aastal mobiliseeriti ta Korea sõjas osalenud USA laevastikku. Teenistusaeg aga lõppes tema jaoks ennetähtaegselt, sest põrkas kodus nädalalõppu veetes oma uhiuue mootorrattaga kokku punase tule ajal ristmikule tormanud Chrysleriga. Tulemuseks oli kukkumisel saadud ränk jalatrauma, mis tõmbas sõjaväeteenistusele kriipsu peale. Armee kaotas küll ühe mereväelase, kuid maailm rikastus uue rock’i-legendiga.

Pärast demobiliseerimist õnnestus Gene Vincentil näha Norfolkis toimunud kantrikontserdi laval päris noort Elvis Presleyt. See kohtumine osutus mustade kräsujuuste ja pruunide silmadega Vincentile saatuslikuks. Mida päev edasi, seda sagedamini hakkas ta külastama kohalikku raadiojaama, kuni sai solisti koha seal tegutsevas ansamblis The Virginians.

1956. aastal pakkus kohalik diskor Gene’ile võimaluse salvestada paari palaga demolint, et saata see uut Presleyt otsivale Capitol Recordsile. Vincenti üheks valikuks osutus “Be-Bop-A-Lula”. Selle laulu tegelik autor, eriti mis puudutab teksti, oli Gene’i haiglakaaslane sõjaväepäevilt Donald Graves, kes aga müüs Vincentile oma autorsuse 50 dollari eest maha. Capitol Records oli lauljast huvitatud ja sama aasta mais sõlmiti plaadistusleping. Esiksingli A-poolele paigutati “A Woman In Love” ja B-poolele “Be-Bop-A-Lula”. Gene Vincenti saateansambel The Virginians sai singlietiketil uueks nimeks The Blue Caps.

Pärast singli ilmumist hakkasid raadiodiskorid millegipärast oma saadetes mängima hoopis Vincenti esiksingli B-poolt. On vist ütlematagi selge, et see seksuaalseid hingeldusi ja ohkimisi täis pala läks kuulajatele väga hästi peale. “Be-Bop-A-Lula’st” sai miljonihitt, mis jõudis edetabeli 7. kohale ja noore laulja tee kuulsasse Perry Como telesaatesse oli avatud. Gene Vincenti jaoks osutus menukaks ka osalemine Hollywoodis vändatud kuulsas rock’i-filmis “The Girl Can’t Help It”, kus peale “Be-Bop-A-Lula’t” kõlasid lisaks tema uue singli üllitised “Race With The Devil” ja “Bluejean Bop”.

Ühe muusikakriitiku artikkel aastast 1959 iseloomustab üsna piltlikult Gene Vincenti kui lavaesinejat: “Kui Vincent ilmus kõrvulukustava kisa ja aplausi saatel longates lavale, tundus ta olevat üsna hirmunud. Ta suu hakkas närviliselt tõmblema, kui avastas, et mikrofon ei tööta. Siis haaras ta kõrvalt pihku teise mikri. Järgnes paus. Nüüd juhtus midagi ootamatut: Gene keerutas mikri juhtme ümber oma vigastatud vasaku jala, haaras siis mikrofoni uuesti pihku ja käristas “Be-Bop-A-Lula’ga” lõhki saalis valitsenud õhustiku. Efekt oli rabav, Jekylli ja Hyde’i lugu oli saanud tõeks! See arg, vaikne ja pabistav kuju transformeerus äkki ennast küüru tõmmanud ründavaks metskassiks. Ta oli laval karm kutt.”

1957. aasta aprilliks oli Gene Vincenti esiksinglit müüdud üle kahe miljoni eksemplari (tänaseks juba üle üheksa miljoni). Sama aasta sügisel esines Vincent koos oma sõbrast rokkari Eddie Cochrani ja Little Richardiga kontserditurneel Austraalias, salvestas kaks uut singlit “Lotta Lovin’” ja “Dance To The Bop” ning paiskas müügilettidele oma esikalbumi. Kuid siis hakkasid laulja karjääris ilmnema tagasilöögid, mille põhjuseks lahkhelid nii abikaasa kui bändiga, mis viisid mõlemal juhul lahutuseni. Gene Vincent esines mõnda aega üksi kohalikes klubides, kuid jäi siis maksudest kõrvalehiilimise tõttu tööloast ilma. Helge tuleviku asemel laiutas ees umbtee.

1959. aastal kohtus Gene Vincent kitarrist Jerry Merritiga. Koos moodustati uus ansambel, tuuritati Californias ja sõideti kolmenädalasele Jaapani turneele. See oli esmakordne juhtum rock-muusika ajaloos, kus seda laadi muusikat tutvustati tõusva päikese maal. “Paha poisi” imidžiga Vincentile tähendas see aga tööloa taastamist USAs ja suurepärase singli “She She Little Sheila” ilmumist. Nüüd ootas ees Inglismaa.

Briti kuulus teleprodutsent ja impressaario Jack Good lootis lennuväljal Vincenti oodates kohata pöörast teddy boy’d, kes suudab ühest suunurgast pritsida “Be-Bop-A-Lula’t” ja samaaegselt teise suupoolega lõigata oma žilett-teravate vastustega mitmegi iniseja reporteri kõrvu. Kuid Goodi üllatuseks astus lennukist Vana Maailma pinnale viisakas lõunaosariikide härrasmees, kes koogutas igasse suunda yes sir’e ja yes mam’e pomisedes, nägi välja kui singliplaatide B-poole klanitud kantri-Elvis ja meenutas pigem “His Master’s Voice’i” etiketi vagurat peni.

Jack Good tundis sellist memmekat nähes õudust, kujutades juba ette noorte inglise ted’ide reaktsiooni. Toibununa uuris ta saabunud rock-staari oma profipilguga. Märgates, et laulja lonkab veidi vigastatud jalga, taipas Good, et see on sobiv puudus, mida väärtuseks vormida. Ta õhutas Vincenti oma jalatraumat avalikult rõhutama. Good riietas laulja üleni musta nahkürpi ja riputas kaela suure medaljoni, nii et Vincent meenutaks Richard III taolist traagilist tüüpi. Kui laulja esines esimest korda Marty Wilde’i tele-show’s, käskis Good tal lonkamise esiletoomiseks kindluse mõttes kõrgest trepist alla tulla. Esimese proovi ajal unustas laulja aga produtsendi nõudmised ja üritas normaalselt astuda. Good läks kaamerate taga marru, karjudes: “Lonka, kuradi idioot, lonka!” Nii vormiti imidžit ja just niisugused tele-show’d mõjutasid Inglismaal ettekujutust rock’n’roll’i sangaritest.

1960. aastal naasis Gene Vincent koos rock-staarist sõbra Eddie Cochraniga ulatuslikule Inglismaa turneele, mis kandis nime “Anglo-American Beat Show” ja kujunes lõpuks tohutu menukaks. Pärast viimast kontserti istuti taksosse, et sõita Londoni lennuväljale. Chippenhami linna läheduses aga tormas auto vihmamärjal teel suure kiirusega vastu laternaposti. Kui ülejäänud reisijad pääsesid kergemate vigastustega, siis oma karjääri tippu jõudnud Eddie Cochran lendas peaga läbi auto külgklaasi ja kohale saabunud arstid ei suutnud tema elu enam päästa. Gene Vincent pääses avariist purunenud rangluu ja paari murtud ribiga.

1962. aastal tuuritas Vincent lauljatar Brenda Leega taas Inglismaal, külastades ka Caverni klubi, kus esines tol ajal veel kohaliku kuulsusega ansambel The Beatles.

1970. aastatel hakkasid Gene Vincentil ilmnema alkoholiprobleemid. Ta tegi küll veel üsna kaootilise Inglismaa turnee, kuid see oli juba mehe paroodia, kellele alles hiljaaegu olid briti noored rokkarid alt üles vaadanud. Ilmselt polnud Vincentil õnne, et saavutada oma parimat vormi ajal, kui teismeliste iidol Ricky Nelson nautis edu ja Elvis Presley oli rock’n’roll’ile selja keeranud. Kahju, et oma kodumaal ei hinnatud teda kui superrokkarit, kes Gene Vincent ju tegelikult oli.

1971. aasta 12. oktoobril pani vikatimees aga kõigele punkti: Vincent Eugene Craddock suri Newhallis maovähki. Vanust oli tal vaid 36 aastat.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming