Jukebox – viiekümnendad – jerry lee lewis

Vello Salumets

“Nüüd on minu pangatšekkidel sama palju nulle kui mu kunagistel koolitunnistustel.”  Jerry Lee Lewis

 

Vaevalt leidub mõni pöörasema reputatsiooniga rock’n’roll’i artist kui Jerry Lee Lewis, hüüdnimega The Killer. See taltsutamatu kirega klaverit kolkiv egotsentriline metslane on andnud toitu mitmele biograafiale, dokfilmile ja täispikale Hollywoodi mängufilmile. On vaid üksikuid, kes sarnaselt Lewisega on suutnud kogu oma energia kanaliseerida muusikasse, on õitsenud, porri tallatud ja elanud kuulujutte täis elu.

Kui see kontrollimatult raevukas pianist ja laulja ning oma seksikust nautiv pikk blond lõunaosariiklane murdis show-maailma palaga “Whole Lotta Shakin’ Goin’ On”, sai temast iga Ameerika lapsevanema jaoks reaalsuseks kehastunud õudusunenägu. Jerry Lee Lewis oli rock’n’roll’i esimene suurim skandalist ja eklektik, kellele kõikide väljakujunenud muusikatavade ignoreerimine oli vahend mitmekesisuse saavutamiseks ja moehulluste ning stiilide rägastikus ellujäämiseks.

1935. aastal 29. septembril Louisianas Ferridays sündinud Jerry Lee Lewis erines teistest ajastu rokkaritest sellega, et tema lauludes kerkisid hoopis jõulisemalt esile rebivad jõud, mida ühest küljest põhjustasid perekondlikud usulised veendumused, teisest aga patusest rock’n’roll’ist tulenevad sisemised tunnetekobrutused ja vastuolud. Lewise rock koosnes üsna mitmekesisest ainesest, sest pärast sõda võis Ferridays kuulda kogu lõunaosariikide muusikagammat. Kantri mõju oli veelgi jõus, tänu Texase lähedusele elas täit elu western swing, oma maitseainet pakkusid ka linnas tegutsenud bluusilauljad ja R&B-ansamblid. Kui lisada veel piserdusi cajun’ist, jazzist ja gospelist, siis võib küll väita, et muusika seisukohalt soodsamat sünnikohta ühele potentsiaalsele staarile vaevalt kuskil veel leidub.

Jerry Lee Lewise elukäik on olnud ebaharilikult kirev. Tema isa oli amatöörmuusik mängis klaverit ja kitarri, temalt sai poiss esimesed muusikatunnid. Koolis halbade õpilaste nimekirja kuulunud Jerry Lee kolas vabal ajal koos oma nõbude, tulevaste kantristaaride Mickey Gilley ja Jimmy Swaggartiga mustanahaliste kõrtsi ümbruses, et kuulata niisuguseid bluusimehi nagu Champion Jack Dupree, Big Maceo ja B. B. King. Kodus üritas Jerry Lee kuuldut järele mängida, kuid millegipärast originaalist hoopis erinevas stiilis.

Järgneva aastakümne keskel õppis Jerry Lee Texase usukolledžis, kuid visati sealt patuste elukommete pärast välja. Siis otsustas noormees reisida Nashville’i, et sõlmida leping mõne kantrimuusikat plaadistava firmaga. Tulemus oli null. 1956. aasta kevadel läks 21aastane Lewis Memphisesse kohtuma Sun Recordsi bossi Sam Phillipsiga. Hinnanud ära noormehe muusikalised võimed, kirjutas Phillips plaadistuslepingule alla, pakkudes esiksingliks välja kuulsa kantripala “Crazy Arms”. Sam Phillipsil oli hea vaist, sest plaadile leidus üle 30 000 ostja. Lewis sai töökoha stuudiomuusikuna, kelle klaverimänguoskusi kasutasid teiste hulgas sellised artistid kui Carl Perkins ja Warren Smith.

Ühe salvestuse vaheajal hakkas Jerry Lee klaveril äkki klimberdama Big Maybellee’ mõne aasta tagust hitti “Whole Lotta Shakin’ Going On”. Paari minuti vältel tuletas ta meelde laulusõnad ja klaveri bassklahvidel hakkas voolama boogie-woogie. Bändikaaslased haarasid pillid, Jerry rebis mikrofoni suu ette, helimees lükkas naljaviluks maki käima ning tänu sellele hetkesähvatusele sündis Lewise uus singel. Pärast plaadi ilmumist tundus, et kohe-kohe tõuseb see Billboardi tippu, kuna müügiarv ületas juba 100 000 piiri.

Siis aga algasid ebameeldivused, sest paljud raadiojaamad väljaspool Memphist keeldusid seda liialt julget ja seksikat plaati eetrisse laskmast. Nüüd astus mängu Jerry Lee mänedžer Judd Phillips, tehes panuse vaid ühele kaardile – kuulsale “Steve Allen Show’le”. Teledebüüt kujunes Lewisele supermenukaks. Ta esitas vaid ühe loo, kuid sellest piisas. Jerry seisis mängimise ajal klaveri taga püsti, räuskas mikrofoni, tagus rusikatega klaveri madalaid klahve, kõrgeid aga toksis parema jala saapakontsaga, vahepeal klaveritooli piki lava loopides. Tulemuseks oli tugevaim publikuaplaus, mida ükski teine artist kogu selle show ajaloos polnud saanud. “Whole Lotta Shakin’ Going On” singli müügikõver kerkis hirmsa hooga ja peagi oli vallutatud nii kantri- kui R&B-tabeli tipp. Plaati müüdi üle kolme miljoni ja Lewis naasis koju isikliku Cadillaciga.

“Great Balls Of Fire” oli plaat, millele Sun Records pani suuri lootusi. Sam Phillips jagas raadiojaamadele kastide kaupa singleid ja kirjutas Billboardi ajakirja terve lehekülje pikkuse artikli, mida ta iial varem polnud teinud. Lisareklaami pakkusid ka kinodesse jõudnud rock-film “Jamboree”, Jerry Lee Lewise esinemised telesaates “American Bandstand” ja diskor Alan Freedi korraldatud ringreis, kus esinejateks veel sellised tähed nagu Buddy Holly, Frankie Lymon ja Chuck Berry. Kohe tuuri alguses aga tekkisid probleemid, sest mõlemad, nii Lewis kui Berry soovisid esineda viimasena. Freed määras punktipanijaks siiski Lewisest palju nimekama Chuck Berry. Nick Tosches on raamatus “Hellfire” seda juhtumit kirjeldatud nii: “Jerry Lee tegi sel õhtul nagu kästi, minnes lavale enne Berryt. Ta pani kohe esimese palaga publiku kiljuma ja lavale ründama. Kui kisa saavutas haripunkti ja rüselemine muutus täielikuks kaoseks, tõusis Lewis klaveri tagant püsti, lõi klaveritooli raevukalt oma tagumiku alt minema ja alustas laulu “Great Balls Of Fire”.

Lewise klaverimängutrikid (tooliloopimine, klaverikaane paugutamine ja klaveri peale ronimine) said tema leivanumbriks. “Great Balls Of Fire’ist” sai superhitt, mis jõudis Billboardis teisele kohale ja Briti tabelis koguni tippu. See aga tähendas Inglismaa turneed.

Ta suundus Edmontoni, kus väljamüüdud saalis ootas oma ebajumalat üle 2000 noore. Enesekindel, kuid üsna purjus Killer ilmuski lavale, aga suutis seal vastu pidada ainult kümmekond minutit.

Suni firma boss Sam Phillips aimas, et on juhtumas midagi halba, ja tal oli õigus. Skandaal mõjutas Jerry Lee Lewise plaadimüüki nii otsustavalt, et laulja järgmised singlid jäid märkamatuks ja tema nime ei nähtud enam aastaid hititabelites. Nüüd tuli kõike otsast peale alustada. Skandaalne rock’i-laulja valis kantrimuusika. See osutus üsna heaks aseaineks, sest 1960. aastate popmuusikalaviin poleks vanadele rock’i-peerudele jätnud mingit võimalust. Seda tundis omal nahal ka Jerry Lee, kui ta 1967. aastal Los Angelese kontserdil pärast ansamblit The Doors laval välja vilistati.

Laulja uued väikehitid ilmusid alles aastal 1972, avades taas tee kontsertesinemistele nii USAs kui Euroopas. Kuid oodatud päiksesära pimestasid Lewise seosed uimastite, alkoholi ja relvadega. 1981. aastal tehti talle raske maooperatsioon, kus ellujäämisvõimalus oli alla poole, kuid Killer pääses justkui läbi mingi ime ja kuuldavasti esineb see nüüdseks juba kuus korda abielus olnud, kaks poega matnud ja paar südameinfarkti üle elanud rock’i-legend tänapäevalgi.

Paljude jaoks on Jerry Lee Lewis olnud patt ise, põlatud ja läbipõlenud viiekümnendate staar. Teiste jaoks taas tahumatu ja uhke prints, lõunaosariikide rock’n’roll’i hing ja vaim. Või nagu kõlab nende loosung: “Rock’n’roll is thing, and Jerry Lee is King!”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming