Jukebox – viiekümnendal

Vello Salumets

Fats Domino  

 

Ma ei taha öelda, et minust sai alguse rock’n’roll, kuid ma ei mäleta ka kedagi teist, kes oleks niisugust muusikat enne mind pakkunud.

Fats Domino

 

Omamoodi seletamatu fenomen nii klassikalise New Orleansi rütmibluusi kui rock’n’roll’i tõlgendajana on olnud Fats Domino. Tema lõdvalt rulluv boogie-woogie stiilis klaverimäng ja meeldivalt “suitsusoe” lauluhääl on tootnud hulgaliselt rock-muusika pärle. Domino ei olnud ehk varase rock’n’roll’i kõige karismaatilisem, innovatiivsem ja karmim figuur, kuid kindlasti üks omas stiilis järjekindlamaid. Tema karjääri algusest peale müüdi ta plaate kümne aasta jooksul üle 65 miljoni – rohkemaga võiks kelkida ainult Elvis Presley. Üleminek rütmibluusilt rock’n’roll’ile ei valmistanud Fats Dominole mingeid raskusi – tal polnud vajadust oma esituslaadis tegelikult midagi muuta. Ise on ta öelnud: “Mina mängin oma muusikat ja olen seda teinud juba aastaid enne rock’n’roll’i sündi. Mõni võib minu stiili kutsuda rütmibluusiks, mõni rock’n’roll’iks. Mulle on see lihtsalt muusika koos beat’iga”.

Küllap määras selline edumaa teiste ees mõndagi selle artisti tohutust populaarsusest. Fats Domino joonistas välja rock’n’roll’i üldise mudeli, mida ülejäänud agaralt kopeerima asusid. Samas on ääretult kahju, et selle suurepärase rock’n’roll’i pioneeri singlid pole kunagi saavutanud poptabelis seda kõrgeimat kohta.  See-eest R&B-tabeli tipus olemist nautis see andekas artist mitmeidki kordi. Olles ise hea pianist, tunnetas Fats Domino suurepäraselt muusika instrumentaalset külge, pala kui terviku üldist meeleolu. Tema repertuaar kujunes üllatavalt kirjuks: lisaks omaloodud lauludele töötles ta meeleldi isegi vanu lööklaule, maalides need üle isikupäraste värvidega.

Antoine Domino sündis New Orleansis 26. veebruaril 1928. aastal. Tänu õemehest muusiku Harrison Verreti soovitusele hakkas andekas poiss üsna varakult klaverit mängima ning kümneselt esines ta juba kolmedollarilise nädalatasu eest kohalikes kõrtsiurgastes. Pärast abielu oma lapsepõlvekallima Rosemarie’ga liitus Fats Domino Billy Diamondi bändiga ning tutvus 1948. aastal Duke Ellingtoni orkestris trompetit mänginud ja tollal juba plaadifirma Imperial Records produtsendi ning orkestrijuhina tegutseva Dave Bartholomewga, kes haistis Dominos uue tähe sündi. Nende esmakohtumisest sündis pikaajaline sõprus ja koostöö. Bartholomewst sai Fats Domino saateansambli juht ja partner nii laulude kirjutamisel kui arranžeerimisel.

1949. aastal pakkus Dave Bartholomew Dominole välja plaadistuslepingu Imperial Recordsiga. Üheks esimeseks salvestuseks valiti välja 1941. aastal ilmunud bluesi-laulja Champion Jack Dupré pala “Junker’s Blues”, mis pärast töötlust hakkas kandma pealkirja “The Fat Man”. Singel jõudis 1950. aastal USA R&B-tabelis 2. kohale ja kohe sai lühikest kasvu, kuid üle saja kilo kaaluv Domino endale hüüdnimeks “Fats”. “The Fat Man”, mida tänapäeval peetakse vaat et esimeseks maailma rock’n’roll’i singliks, müügiarv ületas peagi miljoni piiri, mis tähendas Fats Dominole esimest kuldplaati.

1952. aastal salvestas Fats Domino koostöös Al Youngiga komponeeritud pala “Goin’ Home”. See oli taas täistabamus. Plaati müüdi üle miljoni, see tõusis kiiresti R&B-tabeli tippu ja Fats Domino võis oma seinale riputada juba teise kuldplaadi. Kolmandat kuldplaati ei tulnud Fats Dominol kaua oodata – koostöös Dave Bartholomewga komponeeritud “Going To The River” osutus järgmisel aastal jälle miljonihitiks. Ka Domino järgmised singlid mahtusid R&B-tabelis kümne parema hulka ja nüüd võis Fats juba julgelt ette võtta suure USA kontserditurnee.

1955. aastal plaadistas Domino laulu pealkirjaga “Ain’t That A Shame”. See tõusis kiiresti R&B-tabeli tippu ja püsis seal kokku 11 nädalat. “Ain’t That A Shame” tegi ajalugu sellega, et oli Fats Domino esimene singel, mis pääses Billboardi esikümne hulka.

Rock’n’roll oli USAs saanud peale täistuurid ning sugugi mitte väike osa polnud selles ka Fats Dominol. Ta oli populaarne esineja laval, ka raadiodiskorite lemmik, kes pidasid Dominot parimaks R&B-artistiks.

1956. aasta sügisel esitas Fats Domino kuulsas Ed Sullivani tele-show’s laulu “Blueberry Hill”, mida jälgisid miljonid ameeriklased. Tänu nii suurele auditooriumile tõusis samanimeline singel kiirelt Billboardi poptabelis 3. kohale, R&B-tabelis aga ilutses esikohal tervelt kaheksa nädalat. Fats ise on rääkinud selle loo kohta nii: “Otsustasin tolle 1930. aastatel Gene Audry plaadistatud vana pala salvestada vaid tänu oma isa soovitusele. Dave Bartholomew nokitses lindi kallal terve päeva. Siis lõpuks saatis valmis produkti produtsent Chad Low kätte koos omapoolsete kommentaariga, et seda lugu ei tasu küll plaadistada, kuna tema arvates on tegu jamaga. Chad ei võtnud teda kuulda. Mõne aja pärast helistas Chad Low plaadifirmasse ja teatas, et edaspidi peab lindistama just nimelt neid Fats Domino lugusid, mis Bartholomewle ei meeldi, sest minu “Blueberry Hill” oli selleks ajaks jõudnud juba Billboardi tabeli 2. kohale ja seda plaati oli müüdud üle 3 miljoni eksemplari!”

1950. aastate lõpus oli Fats Domino kahtlemata üks rocki-maailma suurkujusid. Ta andis palju kontserte koos Chuck Berry, Clyde McPhatteri ja La Vern Bakeriga ning esines mitmes muusikafilmis koos Jerry Lee Lewise, Carl Perkinsi ja Duke Ellingtoniga. Samas on üllatav, et Domino ei teinud oma hiilgeperioodil ühtegi välisturneed. Vastuseks sellele on ta öelnud nii: “It’s a long way to New Orleans”.

Kui USAs algas 1964. aastal briti popmuusika invasioon, jäi Fats Domino sellele laviinile jalgu. Ta otsustas (nagu paljud tema kolleegidki), et vasturelvaks pakub ta ameeriklastele turvalist muusikat koos suurte orkestrite ja kooridega. Ent see ei aidanud – maailma hakkasid valitsema uued kuningad. Fats Domino karjääri ei päästnud ka uued naasmisideed. 1979. aastal sõlmis ta lepingu nostalgilisi kontsert-show’sid korraldava kuulsa Las Vegase ööklubiga Flamingo. Kontserte küll jätkus ja raha tuli, kuid see polnud enam see. Põhjuseks oli Fatsi kirg käia hasartmänge mängimas kohalikes kasiinodes. Tollastest kommentaaridest võib lugeda, et Fats Dominol tuli võlgade tasumiseks üsna tihti astuda kontserdilavale honorari saamata.

Fats Domino käib aeg-ajalt rahva ees esinemas nüüdki, kuid suurema osa vabast ajast on ta pühendanud oma abikaasale ja kaheksalapselisele perekonnale.

1986. aastal pääses Fats Domino “Rock And Rolli Kuulsuste Halli” ja aasta hiljem sai see muheda olemise ning härrasmeheliku käitumisega mustanahaline rock-staar teenete eest rock’n’roll’i ja rütmi-blues’i ühendajana Grammy elutöö auhinna.

Fats Domino oli sama palju rock’i-kuningas kui nii mõnigi tollane staar. Kuid vaoshoitud mehena kõlab tema filosoofia nii: “Mina olen küll kuningas, kuid minu krooni võite endale pähe panna.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht